Kasari jõgi

Kasari jõgi
Kasari jõgi alamjooksul
Lähe	Rabiveres 59° 7′ 15″ N, 24° 40′ 14″ E
Suubub	Matsalu lahte 58° 45′ 2″ N, 23° 43′ 14″ E
Valgla maad	Eesti
Valgla pindala	3213,1 km²[1]
Pikkus	115,5 km[1]
Langus	64,5 m[2]
Lang	0,58 m/km[2]
Vooluhulk	keskmine 23–28 m³/s, maksimaalne 500–750 m³/s, minimaalne 0,8–1,0 m³/s[2]
Parempoolsed lisajõed	Ellamaa oja, Urevere oja, Luiste jõgi, Kiisaoja, Liivi jõgi ja Rannamõisa jõgi
Vasakpoolsed lisajõed	Vardi jõgi, Konnaveski jõgi, Pühajõgi, Vigala jõgi, Allika jõgi, Vanamõisa jõgi, Penijõgi ja Tuudi jõgi

Kasari jõgi on Lääne-Eesti veerohkeim jõgi. Kogu Eestis on veerohkemad vaid Narva, Pärnu ja Emajõgi. Jõgi algab Kohila alevist läänes ja suubub Matsalu lahte.

Kasari jõe pikkus on 114,5 kilomeetrit (koos veerohkeima haru Vigala jõega 121 kilomeetrit), jõgikonna suurus umbes 3400 ruutkilomeetrit (koos deltaga liitunud Rannamõisa jõgikonnaga). Aasta keskmine vooluhulk suudmes jääb enamasti 25–30 kuupmeetrini sekundis.

Suurimad lisajõed on paremalt poolt Ellamaa ja Urevere oja, Luiste, Kiisaoja, Liivi ja Rannamõisa jõgi (suubub deltasse) ning vasakult Vardi jõgi, Konnaveski jõgi, Pühajõgi, Vigala, Allika ja Vanamõisa jõgi, Penijõgi ja Tuudi jõgi. Suur põhjapoolne suudmeharu on tuntud ka Rõude jõena. Kesk- ja ülemjooks kuni Vigala jõega ühinemiseni on tuntud ka Teenuse jõena.

Tuntud on Kasari jõgikonna aladel üleujutused (Kasari luht – alates Teenuse ja Vigala jõe ühinemisest kuni suudmeni).^[3] Suurte üleujutuste tõttu on Kasari jõe alamjooksule ehitatud pikk raudbetoonsild (valmimisel maailma pikim raudbetoonsild – 307 m, ehitatud 1905, arhitektuurimälestis). Viimane on tänapäeval kasutusel jalakäijate sillana, millel on öösiti dekoratiivvalgustus. Sõidukite liikluseks on mõnisada meetrit suudme poole uus sild ehitatud (renoveeritud 2006). Üleujutusi jälgivad Kasari hüdromeetriajaam ja Teenuse hüdromeetriajaam.

Hüdroloog August Loopmann pidas Kasari jõgikonna peajõeks hoopis Vigala jõge, millel on ühinedes Teenusega umbes kaks korda suurem vooluhulk.

Kasari jõgi on karpkalalaste elupaigana kaitstav veekogu. Kasari jõgi puutub kokku järgmiste kaitsealadega: Linnuraba looduskaitseala, Matsalu rahvuspark, Pajaka maastikukaitseala, Pajaka tammik (park).

Kasari jõge ületavad Pihali–Adila–Rabivere tee, Tallinna–Pärnu–Ikla maantee (Ruunavere sild), Vardi–Nurme tee (Pajaka sild), Vaimõisa–Nurme tee (Russalu sild), Märjamaa–Koluvere maantee (Sipa sild), Silla–Jädivere tee (Teenuse sild), Kasari vana silla tee (Kasari vana sild), Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee (Kasari uus sild).

Jõgi on osaliselt avalik veekogu, mille piiranguvöönd on 100 m. Jõe vett kasutavad majanduslikult (vee erikasutusloaga) Lihula Vesi OÜ ja Matsalu Veevärk AS.

Jõgi läbib oma teekonnal Harju-, Rapla- ja Läänemaad. Maastikuliselt asub jõgi Harju lavamaal ja Lääne-Eesti madalikul. Kasari jõgi kuulub Lääne-Eesti vesikonda (Matsalu lahe alamvesikond), olles vesikonna suurim jõgi nii pikkuselt kui ka vooluhulga poolest.^[4] Jääajast tingitud maapinna tasandamine on toonud kaasa ka jõe väikese langu, mis kogu jõe pikkuses on umbes 65 meetrit ehk 0,58 meetrit kilomeetri kohta, kusjuures alamjooksul on lang peaaegu täielikult null.

Jõe alamjooksul asub 1924. aastal püstitatud hüdromeetriajaam, mis automatiseeriti 2006. aastal ja mis jääb jõe suudmest 17,5 km kaugusele. Jaamas mõõdetakse veetaset, õhutemperatuuri, äravoolu (arvutuslikult), soojal aastaajal ka sademeid, jäänähtusi (jää paksust), vooluhulka 2–3 korda kuus, ent suurvee perioodi ajal 5–6 korda kuus, veetemperatuuri põhjas ja manuaalselt mõõdetakse ka pinnaveekihi temperatuuri 10–50 cm sügavuselt 2–3 korda kuus.^[5]

Jõe keskkonnaregistri kood on VEE1107000.

Jõgi saab alguse Rabivere külas (Kohila vald), Pihali–Adila–Rabivere teest umbes 300 m põhja pool ja Hageri–Kodila–Kuusiku teest umbes 300 m lääne pool, voolab algul lõunasse, siis Rabivere ja Adila (Kohila vald) küla piiril edelasse. Jõe lähtest umbes 2,1 km kirdesse jääb arvukate laukajärvedega Rabivere raba, umbes 1,4 km loodesse jääb Pihali soo, umbes 2,9 km kagusse jääb Kõnnu raba. Kõik need sood moodustavad osa Rabivere maastikukaitsealast. Piirkonnas esineb ka karsti.

Edasi voolab jõgi lääne suunas loogeldes läbi Kelba küla (Rapla vald). Seal suubub temasse Kelba peakraav ja alustab jõgi Adila-Krimmi soo läbimist. Umbes 800 m lõuna poole jääb Aigitse soo, mis toob oma veed jõkke nimetu kraavi kaudu. Kahe soo vahelt kulgeb Kelba–Ohulepa tee. Kaks eelnimetatud sood moodustavad osa Linnuraba looduskaitsealast. Edasi voolab jõgi Kelba ja Adila küla piiril läände, siis Ohulepa (Rapla vald) ja Adila küla piiril loodesse, kus temasse suubub Pihali kraav.

Jõgi jätkab voolamist lääne suunas Ohulepa ja Kustja (Saue vald) küla piiril. Seal hargneb jõgi esimest korda, et umbes 400 m lääne pool jälle üheks saada. Edasi voolab jõgi Käbiküla ja Kustja küla piiril, kus väljub Adila-Krimmi soost. Sealt edasi on jõesängi õgvendatud ja säilinud vanajõed moodustavad mitu haru. Jõgi keerab edelasse ja voolab läbi Käbiküla. Edasi keerab jõgi lõunasse ja voolab umbes 600 m ulatuses Tallinna–Pärnu–Ikla maantee kõrval, jäädes umbes 100–200 m kaugusele. Järgneb pööre kagusse ning voolamine Käbiküla ja Lestima küla piiril. Ka seal on jõge õgvendatud ja jõe kõrval lookleb vanajõgi. Edasi pöörab jõgi edelasse ja pöördekohas suubub temasse Kõveroja. Jõgi voolab läbi Lestima küla, pöörab läände ja voolab Tallinna–Pärnu–Ikla maantee alt läbi (Ruunavere sild).

Edasi voolab jõgi läbi Pajaka küla, algul loogeldes loodesse, siis pöörab läände ja lõunasse. Seal suubub jõkke Jutapere jõgi ja jõe põhjakaldal on Pajaka tammik. Jõgi läheb Vardi–Nurme tee alt läbi (Pajaka sild). Edasi keerab jõgi edelasse ja siseneb Pajaka maastikukaitsealale selle idapiiril. Jõgi voolab Pajaka ja Hiietse küla piiril algul edelasse, siis kagusse, seal suubub jõkke Vardi jõgi. Edasi voolab jõgi Hiietse ja Napanurga küla piiril lõunasse ja siis läände, pöörab uuesti lõunasse, väljudes korraks umbes 250 meetriks Pajaka maastikukaitsealalt. Samas siseneb jõgi Pajaka-Vardi hoiualale. Järgnevalt keerab jõgi edelasse, voolab Napanurga ja Russalu küla piiril, samas ka Pajaka maastikukaitseala ja Pajaka-Vardi hoiuala piiril, sisenedes Vardi sohu. Seal suubub jõkke Napanurga oja. Jõgi väljub seal veel 400 meetriks Pajaka maastikukaitsealalt.

Järgnevalt voolab jõgi läbi Russalu küla lõunasse, väljudes algul Pajaka-Vardi hoiualalt, siis ka Pajaka maastikukaitsealalt ja Vardi soost. Seal hargneb jõgi teist korda, et umbes 400–600 m järel uuesti ühineda. Jõgi pöörab edelasse, läheb Vaimõisa–Nurme tee alt läbi (Russalu sild) ja keerab taas lõunasse. Jõekaldale jäävad kaitsealused Russalu põlispuud (park). Nüüd siseneb jõgi Kohatu hoiualale, mis palistab jõekaldaid umbes järgmise 13 km ulatuses. Seal on jões esimene suur saar. Jõgi pöörab korraks 300 m itta ja siis uuesti lõunasse, voolates algul Russalu ja Purga küla piiril, seejärel Russalu ja Lümandu küla piiril. Edasi keerab jõgi edelasse, voolates läbi Lümandu küla. Seal on jões teine suur saar. Jõe kõrval umbes 200 m kaugusel kulgeb Sipa–Varbola tee.

Jõgi keerab nüüd läände, loodesse ja jälle läände. Esimese käänu kohal suubub temasse Konnaveski jõgi. Edasi keerab jõgi edelasse ja voolab läbi Kohatu küla. Kohas, kus jõkke suubub Ellamaa oja, keerab jõgi lõunasse. Umbes 1,3 km lõuna pool suubub jõkke Põldre kraav. Seal võib jões leida koguni 3 suurt saart. Ka väljub jõgi seal umbes 300 meetriks Kohatu hoiualalt. Jõest umbes 500 m ida poole jääb Kohatu kadastik. Nüüd keerab jõgi kagusse, voolab läbi Sipa küla ning väljub Kohatu hoiualalt. Seal asub ka üks suur saar. Jõgi voolab nüüd loogeldes lõunasse, läheb Märjamaa–Koluvere maantee alt läbi (Sipa sild) ja siseneb Paeküla hoiualale, mis palistab jõe kaldaid umbes järgmise 9 km ulatuses. Enne Sipa silda on jões üks saar. Sillast umbes 600 m kaugusel väljub jõgi korraks 300 m ulatuses Paeküla hoiualalt. Sealgi asub jões üks saar. Edasi suubuvad jõkke Sipa oja ja Joonaoja. Sipa oja suubumiskoha lähedal läheb üle jõe jalakäijate sild. Järgnevalt voolab jõgi Sipa ja Mõraste küla piiril, ikka veel loogeldes lõunasse. Jõest võib sealgi leida ühe saare.

Edasi voolab jõgi läbi Mõraste küla. Jõe läänekaldal kulgeb Sipa–Mõraste tee. Kohas, kus jõgi keerab kagusse, suubub jõkke Märjamaa peakraav. Jõgi voolab nüüd Urevere ja Paeküla küla piiril. Edasi keerab jõgi lõunasse ning seal on jões 2 suurt saart ja kerge sild üle jõe. Edasi keerab jõgi loogeldes edelasse ning voolab Urevere ja Tolli küla piiril, väljudes Paeküla hoiualalt. Seal suubub jõkke Pühajõgi. Edasi keerab jõgi jälle lõunasse, jões on mitu saart ja seda ületab kerge sild. Jõe idakaldal kulgeb Paeküla – Vana-Vigala tee. Järgnevalt keerab jõgi edelasse ja siis läände. Seal suubub jõkke Härjaoja. Jões on ka mitu saart. Jõest lõuna poole jäävad Pilkuse raba ja Pilkuse maastikukaitseala. Põhja pool kulgeb jõe ääres Teenuse–Tolli tee. Jõgi voolab nüüd läbi Teenuse küla. Jõkke suubuvad Urevere oja ja Luiste jõgi, nende suudmete vahel läheb jõgi Silla–Jädivere tee alt läbi (Teenuse sild). Silla lähedal on jões üks saar. Jõe põhjakaldal on kaitsealused Teenuse põlispuud. Jõgi keerab nüüd edelasse ja läbib Käntu-Kastja hoiuala, mis on kaheosaline, osade vahe piki jõge umbes 1,2 km ja sinna mahub ka üks koolmekoht.

Nüüd ületab jõgi Läänemaa piiri ning läbib Kastja küla ja samas ka Käntu-Kastja hoiuala. Jõgi voolab ikka veel loogeldes edelasse, keerab siis läände ja hiljem lõunasse. Viimases käänukohas suubub temasse Õeruma oja. Edasi voolab jõgi Keskküla ja Rumba küla piiril edelasse ning keerab siis lõunasse. Seal suubub jõkke Käntu kraav. Jõest ida poole jääb Käntu raba, lääne poole Keskküla raba.

Järgnevalt suubub jõkke Vigala jõgi, pärast mida keerab jõgi läände ja edelasse, väljudes Käntu-Kastja hoiualalt. Jõgi voolab nüüd Keskküla ja Võhma küla piiril, edasi Võhma ja Kasari küla piiril. Nüüd suubub jõkke Allika jõgi, pärast mida keerab jõgi läände. Jõgi voolab nüüd Kasari ja Seira küla piiril. Edasi suubub jõkke Vanamõisa jõgi, pärast mida keerab jõgi loodesse. Nüüd suubub jõkke Seira peakraav. Jõgi voolab läbi Kasari vana silla tee alt (Kasari vana sild) ja Risti–Virtsu–Kuivastu–Kuressaare maantee alt (Kasari uus sild). Enne sildu on jões mitu saart. Pärast sildu jõuab jõgi Matsalu rahvusparki ning voolab Keskküla ja Kirbla küla piiril. Siis suubub jõkke Liivi jõgi, pärast mida keerab jõgi läände ning voolab Kirbla ja Allikotsa küla piiril. Sealgi on jões üks saar. Edasi keerab jõgi loodesse. Peagi suubub jõkke Kiisaoja, pärast mida keerab jõgi läände ning voolab Kelu ja Rõude küla piiril. Edasi keerab jõgi edelasse, kuid seal hargneb: loode suunas voolab Rõude jõgi, lääne suunas Aru oja. Alamjooksul suubuvad jõkke veel Penijõgi ja Tuudi jõgi. Jõgi suubub Matsalu lahte.

Sulgudes lisajõe järk – suubumine vasakult (v) või paremalt (p) – lisajõe suudme kaugus peajõe suudmest.

• Seira peakraav (I – v – ),
• Kelba peakraav (Rabivere peakraav) (I – v – 106,7 km),
• Pihali kraav (I – p – 102,5 km),
• Kõveroja (I – v – 92,6 km),
• Jutapere jõgi (I – p – 88,7 km),
• Vardi jõgi (I – v – 85,5 km),
  • Sooranna kraav (II – v – 12,2 km),
  • Ohukotsu jõgi (II – v – 3,2 km),
    • Kõrvetaguse peakraav (III – v – 4,8 km),
• Napanurga oja (I – p – 83,2 km),
• Konnaveski jõgi (I – v – 76 km),
  • Vaimõisa kraav (II – p – 4,7 km),
• Ellamaa oja (I – p – 69,9 km),
  • Soosalu oja (II – p – 8 km),
  • Turba peakraav (II – v – 8,2 km),
  • Lehetu oja (II – v – 6,9 km),
  • Algemäe oja (II – v – 6,9 km),
• Põldre kraav (I – v – 68,4 km),
• Sipa oja (I – p – 60,5 km),
• Joonaoja (I – v – 60,2 km),
• Märjamaa peakraav (I – v – 56 km),
  • Sõtke kraav (II – v – 4,5 km),
• Pühajõgi (I – v – 52,1 km),
• Härjaoja (I – v – 45,5 km),
  • Kaguvere oja (II – p – 4,8 km),
• Urevere oja (I – p – 41,2 km),
• Luiste jõgi (I – p – 40,3 km),
  • Sakalepa oja (II – p),
  • Pokuti oja (II – p – 3,3 km),
    • Eruheina oja (III – v),
• Õeruma oja (I – p – 29,1 km),
  • Kastja peakraav (II – v – 2,8 km),
  • Üdruma kraav (II – p – 1,2 km),
• Käntu kraav (I – v – 25,6 km),
• Vigala jõgi (I – v – 24,7 km),
  • Aranküla peakraav (II – p – ),
  • Keava peakraav (II – v – 86,6 km),
  • Rõue jõgi (II – v – 69,1 km),
  • Raikküla oja (II – v – 62,8 km),
  • Kodila jõgi (II – p – 62,1 km),
    • Raka peakraav (III – p – 13,7 km),
      • Oela kraav (IV – p – 1,1 km),
    • Panga kraav (III – p – 12 km),
    • Jalase peakraav (III – p – 4,5 km),
  • Kabala oja (II – p – 47,5 km),
    • Ummaru oja (III – v – 4,6 km),
  • Ahtama jõgi (II – v – 44,5 km),
  • Mõisamaa oja (II – p – 42,8 km),
  • Kivirehe oja (II – p – 37,2 km),
  • Tüüringioja (II – v – 35,8 km),
  • Aruküla oja (II – p – 31,2 km),
    • Haimre peakraav (III – v – 0,5 km),
  • Karvoja (II – v – 29,9 km),
  • Joosva oja (II – p – 25,2 km),
  • Ahjuvare oja (II – v – 20,2 km),
  • Tiduvere oja (II – v – 18,6 km),
  • Laasi kraav (II – v – 17,2 km),
  • Sepasoo peakraav (II – p – 8,2 km),
  • Velise jõgi (II – v – 5,2 km),
    • Maanda kraav (III – v – ),
    • Vastja oja (III – v – 62,2 km),
    • Laeste oja (III – p – 58,9 km),
    • Veskioja (III – v – 50,2 km),
    • Nurtu jõgi (III – v – 32,2 km),
      • Valguta jõgi (IV – v – 22,2 km),
      • Kõnnu jõgi (IV – v – 19,8 km),
        • Sildsoo peakraav (V – v – 4,3 km),
      • Rogense oja (IV – v – 9,1 km),
        • Kuralepa kraav (V – p – 2,8 km),
    • Viisuti kraav (III – p – 31,7 km),
    • Velise peakraav (III – v – 26,4 km),
      • Aravere oja (IV – v – 1,4 km),
    • Pallase peakraav (III – v – 20,8 km),
    • Tamma oja (III – p – 13,7 km),
    • Enge jõgi (III – v – 11,4 km),
      • Lehuraba peakraav (IV – v – 29,3 km),
        • Annamõisa kraav (V – p – 1,4 km),
      • Anelema kraav (IV – v – 24 km),
      • Uduvere peakraav (IV – v – 20,8 km),
      • Naravere oja (IV – v – 4,9 km),
        • Vahenurme oja (V – p – 8,3 km),
        • Kõveroja (V – p – 6,8 km),
          • Aatsaoja (VI – p – 4 km),
          • Põldetaguse peakraav (VI – p – 3 km),
          • Langerma oja (VI – p – 1,7 km),
    • Oese peakraav (III – p – 2,7 km),
    • Avaste oja (III – v – 1,1 km),
      • Vakalepa peakraav (IV – v – 15,6 km),
      • Kõima kraav (IV – v – 12,5 km),
      • Avaste kraav (IV – p – 6,8 km),
  • Liivasoon (II – v – 1,8 km),
• Allika jõgi (I – v – 20,6 km),
  • Paju kraav (II – v – 13,7 km),
• Vanamõisa jõgi (I – v – 20 km),
  • Võitra kraav (II – p – 16,7 km),
  • Rabavere kraav (II – v – 13,7 km),
  • Rootsi jõgi (II – v – 3,3 km),
    • Sokukraav (III – p – 4,5 km),
• Liivi jõgi (I – p – 14,5 km),
  • Kahassoo oja (II – v – 38,2 km),
  • Saua oja (II – v – 31 km),
  • Marimetsa oja (II – p – 30,7 km),
  • Kõberoja (II – p – 18,1 km),
  • Ubasalu oja (II – p – 15,2 km),
  • Silgi oja (II – p – 14,1 km),
  • Üheksakraav (II – p – 8 km),
  • Venekraav (II – p – 4,9 km),
  • Soovälja peakraav (II – v – 2,2 km),
• Kiisaoja (I – p – 10,2 km),
• Penijõgi (I – v – 2,5 km),
  • Hälvati soon (II – p – 5,2 km),
• Tuudi jõgi (I – v – 0,5 km),
  • Kuitsa oja (II – v – 19,7 km),
  • Oidrema peakraav (II – p – 15,1 km),
    • Tuti kraav (III – v – 7,3 km),
  • Riisa oja (II – p – 13,3 km),
    • Riisa kraav (III – v – 2,3 km),
  • Uduma oja (II – v – 12,7 km),
  • Petaaluse kraav (II – v – 3,4 km).

Kasari jõgi on aja jooksul täitnud Matsalu lahe idasoppi, mistõttu võib ainult oletada, kust tulid rootslased ja saarlased Läänemaale 1220. aastal ja kus võis asuda muistne sadam. Pärast suudme süvendamist on setted saanud liikuda kaugemale, kuid eutrofeerumisega kaasnenud roostiku vohamine on kiirendanud lahe idaosa kinnikasvu. Kui võrrelda vanu kaarte tänapäevastega, siis selgub, et lisaks Rannamõisa jõele on ka Penijõgi ja Tuudi (Suitsu) muutunud Kasari lisajõgedeks. Kasari jõgi kanti oletatavasti 1539. aastal Tabula Livonia nimelistele kaartidele, kus on märgitud, et Kasari jõe lähedal asub koht Leal (Lihula).^[6] Lisaks on mitmel vanal kaardil äratuntav ka Liivi jõgi, mis voolab mööda Koluverest (Lääne-Nigula vald).

Ajalooliselt on Kasari jõgi valmistanud kohalikele inimestele ka probleeme, eriti suurte tulvavete ajal, mil inimestel oli raskusi jõe ületamisega, mistõttu katkes liiklus põhja ja lõuna vahel üle jõe isegi mitmeks nädalaks. Kuigi jõesängi süvendamine mõnevõrra leevendas probleemi, võttis siiski Eestimaa kubermangu valitsus ette liiklusolude parandamise. Aastatel 1903–1904 ehitas üks Belgia ettevõte üle Kasari jõe raudbetoonsilla, mis on 308 meetrit pikk ning mis valmimise ajal oli Euroopa ja Venemaa pikim raudbetoonsild. Vana sild (raudbetoonsild) oli aktiivses kasutuses kuni 1990. aastani, kui valmis uus sild Kuressaare–Kuivastu–Virtsu–Risti–Tallinna maanteele, jäädes mõnisada meetrit suudme poole. Vana sild on tänapäeval arhitektuurimälestis ning kasutuses eelkõige jalakäijate teena.

Ajalooliselt võib oluliseks pidada ka seda, kuidas Kasari jõgi on nime saanud. Kuigi kindel on see, et varem tunti Kasari jõena alamjooksu viimast paarikümmet kilomeetrit, siis 1980. aastal moodustati mitme ametkonna vaheline komisjon, kes otsustas nimetada Kasariks peajõe lähtest suudmeni. Teise versiooni järgi, mida võib pidada pigem legendiks, olevat jõgi nime saanud Kasari mõisa järgi. Mõis oli varem üks Saare-Lääne piiskopi veski, kuid Rootsi kuningas läänistas mõisa Cäsar Baranoffile, kes oli Moskva vürsti teeniv tatarlasest väepealik, kuid kes sõja ajal läks Jaanilinnas oma ratsameestega rootslaste poole üle. Sellest ka nii mõisa kui ka jõe nimi Kasari (sks Kasargen).^[6]

Kuna Kasari jõgikonna lang on väga väike, maapind suuresti savine ning paekivi kaetud merglikihiga, ei saanud vesi ära voolata ega maasse imbuda, mis tõi kaasa veelahkmealade soostumise. Külad asusid jõgede ääres, sest põllumaa oli viljakam, Kasari jõgikonna aladel kuivendati maad hoolikalt. Nüüdseks on ka enamik kohti süvendatud või tehtud uusi jõesänge, et maad kuivendada. 1983. aasta Eesti Looduses nr 3 kirjutab Luule Veering, et 78 protsenti vooluvetest voolab tehissängides. Enim muudetud on Liivi jõgi, kõige looduslikum jõgi aga Nurtu. Koos Emajõega on Kasari jõe alamjooksul välja kujunenud üks parimaid deltasid Eestis. Delta kujunemist soodustas asjaolu, et jõgi tõi endaga kaasa palju savirohkeid setteid, mis alamjooksul ummistasid suuet ja kandusid luhamaadele, muutes maa vähem viljakamaks. Aastatel 1926–1938 otsustati teha suuremaid maaparandustöid, kusjuures alustati jõe suudmest, mida süvendati kuni Vigala jõe suudmeni. Rõude jõgi, mis on peasuudmest põhja pool, aeti kanalisse, ent süvendati ka peasuuet ennast. Veetase alanes süvendamise tulemusena, Vigala silla all isegi kahe meetri jagu, kuid süvendamine omakorda tõi kaasa maalihkeid ning hooned, mis jõe ääres asusid, purunesid. Kuigi süvendamine vähendas üleujutuste mastaapi, vähenes sellega luhaheinamaade viljakus, sest enam ei saabunud jõest setted, mis muudaks heinamaad viljakamaks. 20. sajandi teises pooles hakati luhamaad hooldama rasketehnikaga. Ilma süvendamiseta poleks traktori, käru ega ka muu raske tehnikaga luhaaladele ligi pääsenud.^[6]

Kasari jõe alamjooksule jääb 4000 ha suurune luht, mis on oluline osa jõeäärse ala elustikust. Tegemist on Põhja-Euroopa suurima luhaga, kus kevaditi peatuvad kümned tuhanded veelinnud. Jõe üleujutusperiood on luhale ülimalt oluline, sest jõgi toob kaasa endaga setteid, mis soodustavad luhas rohu kasvu ning parandavad seal pesitsevate lindude tingimusi. Nii rohu kasv kui pesitsemistingimused sõltuvad üleujutuse pikkusest ja ulatusest.

Luha ja jõe looduse tugevaks mõjutajaks oli 1920. ja 1930. aastatel tehtud kuivendamine, et parandada talunike heina- ja põllumaid. Kohati hakkab tugevalt silma asjaolu, et Kasari jõgi voolab ebaloomulikult sirgjooneliselt. Kuivendamine mõjutab eelkõige üleujutuse mõju, vähendab seal pesitsevate lindude toidubaasi ja soodustab paju- ja lepavõsa kasvu. Lisaks on vaja igal aastal luhta niita, et vältida selle kinnikasvamist. Tänapäeval teevad seda põllumajandusega tegelevad inimesed või ettevõtted.^[7]

Kasari jõge on nimetatud ka Matsalu rahvusparki läbivaks arteriks. 4000 ha suurune üleujutatav ala suurvee ajal moodustab umbes veerandi kogu rahvuspargi maismaa pindalast. Lisaks on jõgi oluliseks elupaigaks kaladele.^[7] Sildade all, kus on mitmete kalade kudemispaigad, on jõgi kiirevooluline ja kärestikuline. Ökoloogiliste tingimuste ja kalastiku koosseisu põhjal kuulub Kasari jõe keskjooks särje-haugi ja alamjooks särje-haugi-tursa jõe tüüpi. Olulist tähtsust omab jõgi ka siirdekalade, eriti vimma, poolsiirdekalade ja rannikumeres toituvate mageveeasukate jaoks, kes kasutavad Kasari jõge rändetee ja sigimispaigana. Tuntuim nähtus kalade rändest on kevadine särgede kudemine, eriti Penijõel, meelitades kohale sadu kalumehi üle Eesti. Kevadisel ajal, peamiselt õhtuti (pilliroo tärkamise ajal ka päeval) võib kohata põtrasid koos vasikatega. Harvem võib näha ka konna- või merikotkast, paremate ilmade korral leidub ka toonekurgi, välistatud pole musta toonekurega kohtumine.^[8] Kasari jõge ja luhaalasid on võimalik näha hästi kolmest linnuvaatlustornist:

• Penijõe – jääb Penijõe kaladele roostiku äärealale, olles üks punkt 5 km pikkusel matkarajal. Torni asukoht on lähedal ka kunagistele jõesängidele, kus linnuelu on kevaditi huvitav. Võib kuulda ka öiseid roostikuhääli. Märkimist väärib asjaolu, et jõgede süsteemi süvendamine 20. sajandi esimesel poolel kasvatas roostiku pindala kolmekordselt, enne süvendamist kasvas roostik vaid jõe delta suubumiskohas.
• Suitsu – asub Suitsu (Lääneranna vald) jõe ääres. Torn on rahvuspargi kõrgeim. Tornist paistavad roostiku lääneosa, jõeäärsed niidud, Matsalu lahe roostik, Kasari ja Suitsu jõgi. Lisaks võib kuulda ka palju linnulaulu, sest torn asub Matsalu metsa servas, kusjuures sealne mets on kunagine puisniit ehk tänapäevaks puistunud puisniit.
• Kloostri – sealsest vaatetornist avaneb vaade luhale, hea nähtavuse korral võib näha ka lahte. Lindude vaatlemiseks on hea aeg kevaditi, samas sügiseti saab näha hanede ja sookurgede suubumist ööbimiskohtadesse. Lisaks avaneb vaade luhale ka Kirbla astangult (Lääneranna vald, Pärnu maakond), kuhu on püstitatud ornitoloog Eerik Kumari mälestuskivi. Paari aasta eest valmis Kloostri jõge ületav uus sild, soodustades luha hooldamist.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kasari jõgi

• Suurvesi Kasari jõel. 360° aeropanoraam / aerofoto