Kaubandus

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kaubanduseks nimetatakse kaupade ostu-müüki kaubandusettevõtete kaudu, teisisõnu kaupade ostu müüki oma nimel ja oma arvel.^[1]

Funktsionaalne kaubandus näitab kaubanduse sisu. Seda iseloomustavad järgmised põhimõisted:

1. kaubandustegevus kui tegevus, mis toimub nii majandusharus kui ka kaubandusettevõtetes;
2. kaubakäive kui kaubandustegevuse tulemusnäitaja.^[1]

Institutsionaalne kaubandus näitab kaubanduse vormi. Seda iseloomustavad järgmised põhimõisted:

1. kaubandusettevõte, nende arv ja struktuur;
2. kaubandus kui majandusharu (kaubandusettevõtete üldkogum)^[1].

Kaubandus on majandusharu, mis hõlmab kõiki kauba tootjatelt tarbijatele vahendamisega tegelevaid ettevõtteid sõltumata sellest, millega kaubeldakse.^[2] Kaubandus kui majandusharu on tööjaotuse alusel eraldunud kvalitatiivselt ühetaoliste ettevõtete süsteem, mis realiseerib kaupu ostu-müügi teel.^[1]

Kauban­dus kui mitmekülgne ja kee­ru­lise struk­tu­u­riga majandus­elu valdkond on tihedalt seotud ja teeb koostööd teistega. Kaubad, mida tarbijatele müüakse muretsetakse suures osas tööstusest ja põllumajandusest. Kaubandus omakorda varustab tööstust ja põllumajandust tarbe- ja tootmiskaupadega. Kaubandusel on tihedad seosed hotelli- ja restoranimajanduse, turisminduse, transpordi, panganduse ja teenindusega.^[3][4][1]

Kaubandus pärineb eelajaloolisest ajast, mil inimesed hakkasid omavahel suhtlema. Kaubandus oli eelajalooliste inimeste peamine teenindusharu. Enne tänapäeval käibel oleva valuuta tekkimist, vahetati omavahel kaupu ja teenuseid. Kaubanduse ajalugu küündib kuni 150 000 aasta tagusesse aega. Usutakse, et kaubandus on eksisteerinud kogu inimajaloo vältel ja sai alguse Lääne-Aasiast.^[5]

Kaubandus on kaubavahetuse arenenud vorm, mis kujunes alles siis, kui üheskoos esine­sid kõik järg­mi­sed tingimused:

• vahetus muutus paratamatuks ja regulaarseks tööjaotuse süvenemise tõttu;
• tootmise maht ületas tootjate endi vajadusi ning tekkisid ülejäägid, mida sai müüa;
• hakati tootma müümiseks ja tundmatule (mitte kindlalt teadaolevale) tarbijale;
• tekkis eraomand (töövahend ja toodang kuulus tootjale), mille vormi vahetus sai toimuda vaid ostu-müügi kaudu;
• kujunes välja üldine vahetusväärtus - raha;
• kujunes välja "kaupmeeste kiht" tänu tootmise mitmekesistamisele, vajaduste diferent­see­ru­mi­sele ja turu mahu laienemisele.^[1]

Keskaegses Euroopas kujunes välja kaks suurt kaubandusmerd: Vahemeri ja Läänemeri. Neist olulisemaks oli Vahemeri, sest seal toimus kaubavahetus idamaade ja Bütsantsiga. Lübecki linnast sai sakslaste värav Läänemerele. Idast veeti Euroopasse sisse luksuskaupu, näiteks idas valmistatud kangaid, väärismetallist nõusid, nipsesemeid ja peenelt ning kaunilt kujundatud relvi. Lisaks veeti idast sisse maitseaineid: pipart, kaneeli, muskaati, vürtsi jm. 13. sajandil muutus kaubavahetuse iseloom, kaugkaubanduses tuli luksuskaupade kõrvale ka nn massikaupu nagu kala, sool, vili. Kaupmehed teenisid suure kaubakoguse müümiselt väikest vaheltkasu. Idamaade ja Bütsantsiga kauplemisest lõikasid kasu eelkõige Itaalia linnad, millest olulisemaks olid Veneetsia, Genova ja Pisa. Linnad võistlesid tõsiselt turgude ja kauplemisõiguste pärast, vahel toimusid kaubandustülide tõttu ka tõelised sõjad, mille käigus rünnati üksteise laevu ja tegeldi ka mererööviga. Ainsaks pidurdavaks teguriks idakaubanduses oli väärismetallide nappus Euroopas ja kaupade kõrged hinnad. Oli tavaline, et maitseainekaubandusest said idamaised kaupmehed mitmesajakordset kasumit.^[6]

19. sajandil põhines vabakaubanduse ülimuslikkus peamiselt riigisisesel kasul. Arvutamise teel tehti kindlaks, kas mõne konkreetse riigi huvides oli impordi piirid avada.

Ülemaailmse majanduskriisi ajal oli suur majanduslangus, mis kestis 1929. aastast kuni 1930. aastate lõpuni. Selle perioodi jooksul vähenes kaubavahetus ja muud majandusnäitajad langesid märkimisväärselt.

Alles II maailmasõja ajal lõppes majanduslangus Ameerika Ühendriikides. Sõja ajal 1944. aastal sõlmisid 44 riiki Bretton Woodsi lepingu, mille eesmärk oli vältida riiklikke kaubandustõkkeid, et vältida depressiooni. Sellega loodi eeskirjad ja institutsioonid rahvusvahelise poliitilise majanduse reguleerimiseks: Rahvusvaheline Valuutafond ja Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (hiljem jagatud Maailmapank ja Rahvusvaheliste Arvelduste Pank). Nende organisatsioonide tegevus algas 1946. aastal pärast seda, kui riigid ratifitseerisid kokkuleppe. 1947. aastal nõustusid 23 riiki üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppega, et edendada vabakaubandust. Euroopa Liidust sai maailma suurim tööstuskaupade ja -teenuste eksportija, suurim eksporditurg umbes 80 riigi jaoks.

Tänapäeval on kaubandus ainult üks osa komplekssest süsteemist, mis püüab maksimeerida oma kasumit, pakkudes tooteid ja teenuseid turule (mis koosneb nii üksikisikutest kui ka muudest ettevõtetest) madalaima tootmiskuluga. Rahvusvahelise kaubanduse süsteem on aidanud arendada maailmamajandust, kuid kombineeritult kahepoolsete või mitmepoolsete lepingutega tariifide alandamiseks või vabakaubanduse saavutamiseks on mõnikord kahjustatud kolmanda maailma turge.^[5]

Kaubandusettevõtteid on võimalik lii­gi­tada ja tüpiseerida mitmesuguste tunnuste alusel (tegutsemise vorm, asukoht, äri tüüp, suurus jne). Liikide ja tüüpide kaudu on võimalik hinnata ettevõtluse ­struk­tuuri kaubanduses; struktuurilt on kaubandust võimalik liigitada mitmesuguste tunnuste alusel. Kõige üldisemalt võiks kaubanduse jagada kolmeks: välis-, hulgi- ja jaekaubandus.^[7]

Kaubandust tervikuna võib süstematiseerida kahel viisil, st klassifitseerida ja tüpiseerida.^[1]

Kaubandus liigitatakse laias plaanis sise- ja väliskaubanduseks. Sisekaubandus jaguneb omakorda jae-, hulgi- ja vahenduskaubanduseks^[1]. Jae- ja hulgikaubandusettevõtteid saab liigitada paljude tunnuste järgi.^[1]

Jaekaubandusettevõtteid liigitatakse eelkõige sortimendi, teenindusvormi, hinnataseme, suuruse, iseseisvuse ja muu sellise järgi, hulgikaubandusettevõtteid suuruse, sortimendi, aja, ruumi, teenuse järgi.^[1]

Tüpiseerimine tähendab ettevõtete kogumi iseloomustamist üheaegselt mitme tunnuse kaudu, kusjuures tunnuste valikul on esiplaanil nende representatiivsus. Nii on võimalik eristada üksikuid äritüüpe.^[1] Jaekaubanduses iseloomustavad äritüüpi vähemalt viis (suurus, asukoht, sortiment, teenindus, hin­na­tase) tunnust. Nende põhitunnuste kombinatsiooni järgi eristuvad lähikauplus, mini-, super- ja hüpermarket, kaubamaja, spetsiaalkauplus jt.^[1] Hulgikaubanduses on äritüüpe tunduvalt vähem, kusjuures põhitunnusteks on teenindustase ja sortiment.^[1]

Väliskaubandus on kaubavahetus kahe või enama eri riigist pärit partneri (importija ja eksportija) vahel^[8]. Enamikus riikides esindab selline vahetuskaubandus märkimisväärset osa sisemajanduse kogutoodangust (SKP). Kuigi väliskaubandus on eksisteerinud läbi ajaloo, on selle majanduslik, poliitiline ja sotsiaalne tähtsus viimaste sajandite jooksul märgatavalt tõusnud.^[9] Väliskaubandus annab tarbijatele ja riikidele võimaluse osta kaupu või teenuseid, mis pole nende kodumaal kättesaadavad. Rahvusvahelistel turgudel leidub peaaegu kõiki tooteid: toit, riided, varuosad, õli, ehted, vein, valuutad ja vesi. Kaubeldakse ka teenustega: turism, pangandus, nõustamine ja transport. Toode, mida müüakse globaalsel turul on eksport ja toode, mis on ostetud globaalselt turult, on import. Importe ja eksporte arvestatakse riigi kontol jooksvalt makse bilansis.^[10]

Vahenduskaubandust eristatakse eelkõige saksa keeleruumis, defineerides seda kaubandustegevusena võõral nimel ja võõral arvel. Teisisõnu osutab vahenduskaubandus vaid teenust, viib turu osapooled omavahel kokku ega osale kaubaga seotud arveldustes.^[1]

Hulgikaubandus on suurtes kogustes kaupade ostmine, ladustamine ja müük. Hulgimüügiettevõtted müüvad kaupa edasi jaemüügiettevõtetele, kutselistele (tööstuslikele või kaubanduslikele) kasutajatele, ametiasutustele, teistele hulgimüügiettevõtete või vahendajatele.^[11] Hulgimüüjaid, kes tegelevad ainult mittekonkureerivate kaupade või liinidega, kutsutakse turustajateks.^[9]

Jaekaubandusega tegelevad jaemüüjad ehk ettevõtjad, kes müüvad kaupu ja osutavad teenuseid otse tarbijatele. Jaemüügiettevõtted võivad olla sõltumatult omatud ja juhitud, või osa jaeketist, mis koosneb kahest või enamast kauplusest, mille tegevust koordineerib üksik juhtrühm. Jaemüügiettevõtteid on mitmesuguseid, näiteks kaubamajad, supermarketid, odavmüügi-jaekauplused või postimüük. Tänapäeval on jaekaubanduses tähelepanuväärselt suurenenud elektroonilise jaemüügi osatähtsus.^[12]

• Must reede

Tsitaadid Vikitsitaatides: Kaubandus