Keha
 | See artikkel on keha mõistest füüsikas; muude mõistete kohta vaata lehekülge keha (täpsustus). |
Keha ehk füüsikaline keha on materiaalne (aineline) objekt, millel on mass ning enamasti ka mõõtmed (maht) ja piirpind, mis määrab keha kuju. Keha võib olla tahke, vedel (näiteks veepiisk) või gaasiline (näiteks taevakeha Päike).
Keha mõistet kasutatakse peamiselt teoreetilistes ainekäsitlustes, kus pole vaja arvestada objekti sisemiste eriomadustega. Kui jäetakse arvestamata keha mõõtmed, siis on tegemist punktmassiga. Klassikalises mehaanikas (sh tugevusõpetuses) vaadeldakse keha sageli koosnevana punktmassidest ja siis on keha punktmasside mehaaniline süsteem.
Uusaegse loodusteaduse tekkimise ajal (17. saj algupoolel) kirjeldas René Descartes keha kui puht geomeetrilist objekti, mis on määratletud ainult oma mahu ja kujuga. Kehadevaheline mõju pidi avalduma otsese kokkupuute, nt löögi kaudu. Isaac Newton defineeris oma mehaanikas keha kui aineosakeste piiritletud hulka. Taevakehade liikumise ja üldse kehadevaheliste mõjude – jõudude – uurimisel samastas ta keha selle massiga. Kui mehaanika uurimisvaldkond laienes tahkistelt ka vedelikele ja gaasidele, avardus ühtlasi keha mõiste.