Keisri hull

"Keisri hull" on Jaan Krossi romaan, mis ilmus 1978. aastal.

See on üks maailma tuntumaid eesti kirjandusteoseid. 2017. aasta seisuga on seda tõlgitud 22 keelde.^[1]

Teose peategelane on Liivimaa Võisiku mõisa aadlik Timotheus Eberhard von Bock (1787–1836), kes erineb tavalisest mõisnikutüübist. Tema päritolu, haridus, erandlik intellekt ja lahinguvaprus on temast teinud keiser Aleksander I sõbra.

Bock šokeerib oma käitumisega aadelkonda, loobudes keisri vallastütre hiilgavast partiist ja abielludes naisega pärisorjade hulgast. Timotheus von Bock oli eetilisusest lähtuv tegelane Krossi loomingus. Eesmärk oli Bocki jaoks tähtis ning selle saavutamisel ei kohkunud ta tagasi millegi ees. Eesmärgistatus iseloomustab peaaegu kõiki Krossi proosateoseid.

Teos on kirjutatud päevikuvormis, märkmeid teeb toimunu kohta väljamõeldud tegelane, Eeva vend Jakob. Romaani aluseks oli Jakob Mätliku päevaraamat. J. Mätlik ise oli Timotheus von Bocki naise, Eeva vend. Päevaraamat on täis erinevaid kohti, juhtumisi ja tegelasi 19. sajandist, millest enamus on leidnud ka faktilist kinnitust. "Keisri hullu" peategelane Timotheus von Bock ja teised romaanis märgitud kangelased on ka päriselt elanud.

"Keisri hull" on kirjutatud NSV Liidu aegsetes oludes, kus kirjanike tegevus oli sageli piiratud tsensuuri ja kommunistliku partei ettekirjutustega. Jaan Kross on suutnud aga oma teoste tegelastega neist üle olla ning kirjutanud teose, millest võib välja lugeda tolleaegset (1970. aastate) olukorda. Näiteks 70ndate psühhiaatrite skandaal, mida on väljendatud Timotheus von Bocki hulluks kuulutamisega. Kuigi Krossi romaanist võib välja lugeda NSV Liidu vastast kriitikat või vabaduspüüete õhutamist, on Krossi "Keisri hull" ennekõike väärtteos kirjanduslikus mõttes.

Tavatu lugu balti aadliku, Võisiku mõisahärra Timotheus von Bocki ja tema naise Eeva, endise lihtsa taluneiu, kompromissitust elust möödunud sajandi esimesel poolel. Raamat, mille ridadesse (ja ka nende vahele) on autor kirjutanud palju selliseid tõdesid, mille avaldamine kaasaegset teemat käsitlevas teoses olnuks esmatrüki ilmumise ajal mõeldamatu. Tugeva isiksuse ja diktatuuri vastasseisu teema ajendas paljude allasurutud tõdede taasärkamist ja aktualiseerumist.

Jaan Krossi "Keisri hull" kujutab üht kõrgemas aukraadis olevat ohvitseri, kes julges ette võtta sammu parandamaks Venemaa keisririigi olukorda. Timotheus von Bock tahtis Venemaal panna aluse põhiseaduslikule riigikorrale. Ta arvas, et tal on võimalus seda teha, kuna tal olid keiser Aleksander I-ga isiklikult head suhted. Von Bock tahtis parandada eestlaste olukorda ning päästa neid sajandeid kestnud talupojaseisusest, ta tahtis, et eestlastel oleks rohkem võimalusi. Aeg polnud selleks aga küps, sest keiser ei tahtnud midagi kuulda von Bocki plaanist. Rahvale suuremate õiguste andmine ning enda omade piiramine ei kuulunud keiser Aleksander I kavadesse.

Timotheus saatis oma manifesti keisrile enne selle avaldamist Maapäeval. Ta oli varem andnud keisrile lubaduse talle alati tõtt rääkida ning ta kavatses seda teha ka nüüd. Keiser ei saanud selle manifesti avaldamist aga lubada, sest tagajärjed oleks võinud keisrile endale saatuslikuks saada. Timotheus von Bock saadeti vanglasse avalikkusele põhjust avaldamata. Von Bock oli tahtnud teha head, kuid tingimused polnud sobivad. Seetõttu määras tema eetiline eneseteostus ta praktiliselt surma – Venemaa vanglate tingimused olid kohutavad, isegi vaatamata sellele, et talle kongi klaver viidi.

Kui üheksa aastat hiljem vahetus Venemaa keiser ja troonile tõusis Nikolai I, pääses ka Timo vangistusest. Tõsi, see polnud tavaline ega täielik vabanemine: Timo oli tunnistatud vaimuhaigeks ning ta pidi elama Võisiku mõisavalitseja majas eluaegses koduarestis.

Aleksander oli tahtnud muuta Timo maailmavaadet ja kavatsusi, kuid von Bock suutis need säilitada. Kuigi vangis viibides oli ta mitu korda olnud hulluksminemise äärel, siis koju saabununa oli ta täie mõistuse juures. Vähemalt niipalju terve, kui ta pärast üheksa aastat kestnud üksikvangistust olla sai.

Timo ei jätnud oma kirjatööd pooleli. Ta jätkas sealt, kus ta pea kümme aastat tagasi oli lõpetanud. Mingi sisemine jõud sundis teda selleks ning ta ei loobunud kirjutamisest, vaatamata suurele ohule saada avastatud keisri nuhkide poolt.

Von Bock otsustas Eestist põgeneda ja leida rahu mujal, kuid viimasel hetkel ta loobus sellest kavatsusest. Ta tajus, et mõju Venemaa impeeriumile on suurem, kui ta jääb paigale. Ta riskis enesehävitusega, sest kui ta oleks tabatud, siis arvatavasti oleks karistuseks olnud surm või piinamine. Ta otsustas jääda "raudnaelaks impeeriumi ihusse". Keisri nuhid ümbritsesid teda endiselt ning arvatavasti ühe taolise tõttu ta segastel asjaoludel surigi.

• Jaan Undusk. Eesti lugu: Jaan Kross "Keisri hull" EPL, 27. detsember 2008
• Ljubov Kisseljova, "Vene ajalugu ja kultuur Jaan Krossi romaanis "Keisri hull"" (pdf-failina). Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Mall Jõgi – Keel ja Kirjandus 2010, nr 5, lk 321–330