Kendō

Kendo (jaapani keeles 剣道 (kendō) 'mõõga tee') on tänapäevane jaapani võitluskunst, mis põhineb mõõgavõitluskunstil (kenjutsul).

Kendo juured ulatuvad 16. sajandi Jaapani mõõgavõitluse kenjutsu koolkondadesse. Esialgu õpiti mõõga (shinken, katana) käsitsemist võitluses peamiselt puumõõga (bokutō või bokken) abil. Et puumõõk osutus paarisharjutustes ohtlikuks, võeti 18. sajandil kasutusele bambusritvadest mõõk (shinai) ja seejärel üsna pea ka spetsiaalselt kendo harjutamiseks mõeldud kaitsete komplekt (bogu või kendogu).

Tänapäevases kendos on neli lubatud rünnakut – löögid pähe, randmesse ja keha küljele ning torge kõrri. Et rünnak oleks punktivääriline, peab see olema sooritatud teatud kindlal moel; pelk tabamus ei ole piisav.

Kendo on tänapäeval aktiivne võistlussport. Maailmameistrivõistlused toimuvad alates 1970. aastast iga kolme aasta tagant.

Kendo on olnud pidevas muutumises. Tänapäevane kendo pärineb umbkaudu 19. sajandi keskpaigast. Mõningad alged pärinevad märksa varasemast ajast ning mõned muudatused on toimunud üsna hiljuti. Tihti võrdsustatakse kendo ajalugu Jaapani mõõgavõitluse ajalooga. Järgnevalt on käsitletud üksnes tänapäevase kendo arengut.

Kendo arengut mõjutasid erinevad ajaloolised mõõgavõitluse koolkonnad. Tänapäeval pole teada, millised koryū-kenjutsu koolkonnad täpselt kendot mõjutasid. Kuid mõningad põhimõjutajad on siiani äratuntavad. Tuntumaiks neist on Jikishinkage-ryū, Nakanishiha Ittō-ryū ja Hokushin Ittō-ryū. Need kolm koolkonda aitasid Edo perioodi lõpul oma Gekiken-treeninguga (撃剣) (vabavõitluse treening shinai ja boguga) kaasa taolise vabavõitluse levikule, pannes sellega aluse tänapäevasele kendole.

• Termin “kendo” võeti kasutusele 18. sajandi alguses Abe-ryū kenjutsu koolkonnas.
• Üheks teerajajaks peetakse Naganuma Shirozaemoni, kes 1715. aastal võttis kasutusele kaitsmed ning bambusmõõga shinai, mis asendas osaliselt bokutod. (Jiki-Shinkage-Ryu)^[1]
• Nakanishi Chuta parendas 18. sajandi keskel oma õpetaja Ono Chuichi kasutatud Fukuro Shinaid. Ning võttis kasutusele neljast osast kokku pandud shinai (Yotsuwari-Shinai), mis on sarnasel kujul kasutusel tänini. Kaitsevarustuse järkjärgulisel täienemisel tekkis täna kasutav bogu.
• 1911. aastal muudeti kendo Jaapani koolides kohustuslikuks õppeaineks. Kriitikute sõnul kasutati kendot Jaapani noortest keisrile paremate sõdurite kasvatamiseks.
• 1912. aastal võeti kasutusele Dai-Nippon Teikoku Kendō Kata, mis suures osas vastab tänapäevasele Nihon Kendō Katale. See kasutas šogunaadi üle elanud mõõgavõitluskoolkondade vorme ning tal on sarnasusi Shinkage-Ryu kataga.^[1]
• Kendo ühtlustamisega 20. sajandi alul kadusid mitmed piirkondlikud erisused. Enne seda mõjutasid provintsiti seal harjutatavat kendot kohalikud koryu stiilid. Kuni kendo taaskasutusele võtuni teise maailmasõja järel kadusid sealt järk-järgult kunagi ohtlikud kenjutsust pärinevad tehnikad. Näiteks heited, jala alt tõmbamised, maasvõitlus ja osa löögitsoone – nagu rinnakaitsme ülaosa – kadusid. Ning ka ründtehnikate harjutamine muutus järk-järgult kuni 1952. aastani. Algselt suurelt tehtud liigutusi tehti võitluses nüüd üksnes väiksena. Samuti oli tavaline kamae vahetamine võitluse käigus. Eristamaks tänapäevast kendot 1952. aasta eelsest kendot nimetatakse viimast sõjaeelseks kendoks.
• Pärast teist maailmasõda keelustati Jaapanis paljud võitluskunstid. Lühikest aega harjutati kendo asemel Shinai Kyōgi’d. Selle keelu tühistamisel 1952. aastal asutati ülejaapaniline kendo liit (Zen Nihon Kendō Renmei). See ühing vastutab kendo vormi säilitamise ja ühtlustamise eest ning vajadusel viib sisse ka väikseid muudatusi (näiteks katasse).^[1]

Kendo on Jaapanis väga populaarne spordiala. Populaarsuselt jääb ta alla üksnes sumole ja pesapallile. Judo kõrval on kendo väga levinud kooli- ja ülikoolispordiala.

Kendo riietus koosneb hakama'st ja keiko-gi'st. Hakama on indigosinine. Gi on kas indigosinine või valge. Enamasti kantakse üleni tumesinist riietust. Jaapanis kannavad naised tihti valget hakamat ja keiko-gid.

Kendo kaitsmed (bogu) koosnevad neljast osast ning kaitsevad pead, kõri, randmeid ja keha külgi.

• 
  Kiiver men
• 
  Kindad kote
• 
  Puusa- ja kubemekaitsmed tare
• 
  Rinnakaitse dō

Sarnaselt teiste budo-aladega omistatakse kendos vööastmeid, mis näitavad harjutajate oskustaset ja hierarhiat. Vöötaseme saamiseks tuleb sooritada eksam, mida hindab hindamiskomisjon. Järgud ja vööeksamid toimivad ka kui vahe-eesmärgid harjutamisel. Järkudeväliseid eristajaid – nagu värvilised vööd judos – kendos ei kasutata. Esimeseks vööastmeks on 6. kyū ning sealt edasi kuni 1. kyū-ni. Sel ajal omandab kendoka kendo baasteadmisi.^[2]

Kyu tasemetele järgnevad dan-järgud, esimesest kuni kaheksanda danini. Kuni 1956. aastani olid kendos kasutusel dan-järgud 1.–5. danini, millele järgnesid õpetajajärgud renshi, kyōshi ja hanshi. 1957. aastal kasvas dan-järkude arv 10. danini ning õpetajajärke omistati dan-järkudega kõrvu – alates 6. danist võis taotleda ka õpetajajärku.^[3] Nüüdseks on 9. ja 10. dani omistamisest loobutud. Ühtegi 10. dani enam elus ei ole, kuid mõned 9. danid veel on. 10. danini jõudsid viis kendokat: Moriji Mochida, Gorō Saimura, Yūji Ōasa, Kinnosuke Ogawa ja Hakudō Nakayama. Praegu on kõrgeimaks kendo järguks 8. dan hanshi.

• Iaido

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kendō

• Tallinna Kendoklubi
• Tartu Kendoklubi
• Jaapani tera hooldus ja kasutamine