Keskmine rauaaeg

Keskmine rauaaeg on rauaaja periood vanema ja noorema rauaaja vahel, mis Eesti alal dateeritakse aastatesse 450–800.

Keskmise rauaaja periood jaotatakse omakorda kaheks eriilmeliseks ajajärguks: rahvasterännuajaks (450–600) ja eelviikingiajaks (600–800). Keskmise rauaaja algust tähistab tarandkalmete osaline mahajätmine ning kangur- ja kivivarekalmete, Ida- ja Kagu-Eestis ka kääbaste levik. Kuni 1930. aastateni arvati väheste keskmisest rauaajast pärinevate leidude valguses, et sel ajal toimus Eestis tugev rahvastiku vähenemine või lausa kadumine, mis võis olla seotud väljarändega, ja kultuuriline seisak. Hilisemad arvukad arheoloogilised leiud on need seisukohad suuresti ümber lükanud, kuid samas on kinnitatud ajutist asustuse madalseisu ja selle võimalikku põhjust – 535.–536. aasta kliimakatastroofi. Kuna keskmine rauaaeg võeti terminina kasutusele just rauaaja leiuvaese osa kirjeldamiseks, siis nt Andres Tvauri arvates on see mõiste tänapäevaks tarbetuks muutunud.

Keskmisel rauaajal sagenes linnuste rajamine, mida varem on seletatud kohalike elanike vajadusega kaitsta oma rikkusi Eesti ala lähedusse ilmunud balti ja slaavi hõimude ning viikingite eest, tänapäeval aga ühiskonna kihistumise tagajärjel esilekerkinud ülikusuguvõsade sooviga tugevate kantside abil kindlustada oma võimutaotlusi ja territoriaalseid ambitsioone ning kontrollida kaubateid ja sadamakohti. Hauapanuste hulka ilmusid relvad, mida on seostatud pealike sõjaliste kaaskondade tekkega, kes aitasid tal oma võimu kehtestada. Linnuste juurde tekkisid tavaliselt ka sellega seotud asulad. Keskmisel rauaajal algas varasema üksiktalulise asustuse teisenemine ajaloolisest ajast tuntud külakogukondadeks ning sellega seoses üleminek ribapõllusüsteemile ja talukalmete asendumine suurema kogukonna kalmeväljadega. Keskmist rauaaega iseloomustab veel tekstiil- ja riibitud keraamika kasutuselt kadumine ja peiteleidude sagenemine.

Eesti keskmise rauaaja uurimisega ei ole spetsiaalselt kunagi tegeletud, mistõttu see on Eesti rauaaja kõige vähem uuritud periood. Ainult Kagu-Eesti keskmise rauaaja kohta on kirjutatud spetsiaalne uurimus, täpsemalt Kagu-Eesti I aastatuhande teise poole muististes (Mare Aun 1992).

Varasem arusaam keskmise rauaaja olemusest Eestis püsis kuni 1930. aastate teise pooleni. Sel ajal Eestis hakati ulatuslikumalt lahti kaevama linnamägesid ning nende jalamitel olevaid asulakohti. Mitmelt poolt (Iru linnamägi Tallinna lähedal, Peedu linnus Tartu maakonnas jt.) leiti kultuurkihte, mis osalt kuulusid või oletati kuuluvat keskmisse rauaaega. Pärast Teist maailmasõda olid arheoloogiliste uuringute kohaks Rõuge linnamägi, Alt-Laari linnamägi, Unipiha linnamägi, Otepää muinaslinnuse ala, Aakre Kivivare linnamägi jt. Uuringute käigus ilmnes, et linnuste ja asulate leiuaines täiendab sama ajajärgu kalmete üsna lünklikku materjali. Hiljem on kalmeid juurde leitud ning on täpsustutud nende kronoloogiat. Selle põhjal loobuti seisukohast, et keskmine rauaaeg tähendas Eesti aladel majanduslikku ja kultuurilist taandumist.^[1]

Herbert Ligi hinnangute alusel oleks seletus keskmise rauaaja leiuvähesusele selline, et lihtsalt ei teata suuremat osa kalmeid, kuna matmisviis muutus selliseks, mille puhul maapealsed nähtavad tähised puudusid ning seetõttu on kalmeid raske avastada. Nimetatud tähiste puudumine tuleneb aga otseselt tolleaegsest sotsiaalsest strateegiast ja sellega seotud ideoloogiast. 1990. aastatel loobuti Eesti arengu eripära rõhutamisest keskmisel rauaajal ja püüti ajajärgu siinset arengut sobitada üldisse Põhja-Euroopa konteksti.

Eesti keskmise rauaaja uuringud on olnud lünklikud. Vähe on teada ja uuritud keskmise rauaaja asulakohti. Ka selle perioodi esemematerjali kohta on teavet vähe. Kas eraldi või muude uurimuste raames on põhjalikumalt käsitletud vaid vaadeldava ajastu ehtenõelu, võitlusnuge, mõõku. Lisaks on eriartiklites käsitletud Kagu- Eesti I aastatuhande teise poole linnuste ja asulate keraamikat (Mare Aun 1976), Iru linnuse 5.–10. sajandi keraamikat (Valter Lang 1985) ning Eesti alal asuvatest pikk-kääbastest leitud keraamikat.^[1]

• Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003. Lk 79–91.
• Strandberg, Marek. "Kildudest kokku pandud teadmised" Sirp, 14.03.2013 (intervjuu arheoloog Andres Tvauriga)
• Tvauri, Andres. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Toimetanud: Margot Laneman. Tartu 2012.