Kiruna

Kiruna
rootsi Kiruna [ˈkǐːrʉna] põhjasaami Giron [ˈkiron] soome Kiiruna [ˈkiːrunɑ] meä Kieruna
Pindala: 10,1 km² (2020)[1]
Elanikke: 17 513 (31.12.2020)[2]
Koordinaadid: 67° 51′ N, 20° 18′ E

Kiruna on tiheasustusega paikkond (omavalitsuseta linn^[3]) Põhja-Rootsis Norrbotteni läänis, Kiruna valla keskuskoht. Linn paikneb umbes 960 km Stockholmi keskusest kirdes ja umbes 270 km Luleåst loodes.

Kiruna on Rootsi kõige põhjapoolsem tiheasustusega paikkond ja kõige põhjapoolsem linn ning Lapimaa maakonna suurim tiheasustusega paikkond.

Kirunas on 17 513 elanikku, pindala on 10,06 km² (2020).

Kiruna on nime saanud Kiirunavaara (Berget Kieruna (1736); (põhjasaami keeles Gironvárri; 'lumepüüvaar, lumepüümägi') järgi.^[4]

Asula nimi oli algselt Luossavaara (põhjasaami Luossavárri; 'lõhevaar, lõhemägi') mäe järgi Luossavaara või Luossavare. Nimi on teada 1736. aastast kujul Luosawara ja see tekkis saami sõna Luossavárri laenamisel soome keelde. Saamikeelne nimi on liitsõna põhjasaami sõnadest luossa 'lõhe' ja várri 'mägi'. See nimi pandi kõigepealt ühele kaevandusmäele kõrval oleva Luossajárvi 'lõhejärv' (Luossajärvi) järgi ning 1900. aastani oli see asula nimi.^[5]

Kui asula detailplaneering oli valmimas, tegi LKAB esimees G. E. Broms ettepaneku panna asulale nimeks Kiruna, sest see oli paljurahvuselise elanikkonnale kergemini kirjutatav ja hääldatav ning ettevõtte tegevusega rohkem seotud.

Kuningas kinnitas nime Kiruna 27. aprillil 1900.^[6]

Kiruna kõrgus merepinnast on 550 m.

Linn asetseb Kiirunavaara (749 m üle merepinna) ja Luossavaara (729 m üle merepinna) ning Haukivaara lõunanõlva vahel. Kesklinn asetseb 530 m kõrgusel maapinnast, palju kõrgemal Tornio ja Kalixi jõest.

Luossavaara ja Kiirunavaara on suured (55–67-protsendilise rauasisaldusega rauamaagi) leiukohad. See on üks maailma suurima kontsentratsiooniga rauamaake. Suurem osa maagist on magnetiit, vähem on hematiiti. Et fosforit sisaldava apatiidi osakaal on ebaühtlane, jaguneb maak fosforirikkaks ja fosforivaeseks tüübiks, kus fosforisisaldus on vastavalt umbes 2 % ja umbes 0,02 %.^[7]

Kirunast lõunas asuvas Kirunavaara leiukohas on tohutu hulk magnetiiti, mis asetseb läätsekujuliselt 4,5 km pikkuselt ja umbes 85 m laiuselt ja jätkub vähemalt 2 km maa alla kaldega 50°–70° ida poole.^[8]

Leikukohad asetsevad eelkambriumi magma-, vulkaanilistes ja settekivimites. Tegu on magnetiit-hematiit-apatiit-maagiga, mis sisaldab kuni 67 % rauda ja 15 % fosforit (apatiit). Maagi päritolu kohta on kaks: vanema teooria järgi kujunes maak malmimineraalide väljakristalliseerumise tagajärjel magmas (vedel magmaline päritolu), uuema teooria järgi on maak settinud ookeanipõhja vee- ja gaasiväljavooludest (ekshalatiivsed protsessid).^[9]

Linnast läänes on Luossajärvi. Selle kagunurgast voolab välja Luossajoki, mis voolab läbi linna ja läbib linna lähedal paiknevad järved Yli Lompolo ja Ala Lompolo.

Tornio jõgi jääb kümmekond kilomeetrit põhja poole, Kalixi jõgi lõuna poole.

Kiruna paikneb põhjapolaarjoonest 175 km põhja pool. Talvel on 12.–31. detsembril polaaröö ja suvel juunist juulini 50 ööpäeva polaarpäev.^[10] Umbes seitse kuud aastas on Kirunas rohkem päikesevalgust kui Stockholmis.

18. mail 2020 leidis linnas aset üks tugevamaid kunagi Rootsis registreeritud maavärinatest magnituudiga 4,9 m_b. Inimesed kannatada ei saanud. Uppsala Ülikooli geoloogi Björn Lundi arvates olid värinad seotud kaevandamisega.^[11][12]

Kirunas on lähisarktiline mandriline kliima rohke lume ja külmaga aasta ühel poolel ja palju pehmema ilmaga aasta teisel poolel. Tänu Golfi hoovusele, kuivale õhule ja kliimaga kohandatud linnaplaneeringule on Kiruna kliima hoolimata kõrgest laiusest ja kõrgusest üle merepinna suhteliselt leebe. Lund on tavaliselt oktoobrist maini. Jaanuari keskmine õhutemperatuur on –14,5 °C ja juuli keskmine õhutemperatuur 12 °C. Maksimaalsed temperatuurid umbes 20–25 °C võivad esineda mõned korrad suvel. Suvel on ööpäeva keskmine õhutemperatuur 8 °C kuni 16 °C (juulis), jaanuaris −9 °C kuni −15 °C. Kesktalvel esinevad mõned korrad temperatuurid –30 °C või alla selle (pilvitutel tuulevaiksetel öödel). Aasta keskmine sademete hulk on 488 mm.

Koht kuulus Jukkasjärvi kihelkonda, kus 1863. aasta Rootsi omavalitsusreformi Lapimaal elluviimise käigus asutati 1874 Jukkasjärvi maavald. 23. detsembril 1908 asutati selles maavallas Kiruna munitsipaalasula. 1. jaanuaril 1948 (23. oktoobril 1947 tehtud otsuse järgi) kujundati maavald koos munitsipaalasulaga ümber Kiruna linnaks, mis oli oma 14 tuhande ruutkilomeetriga pindala poolest maailma suurim linn, millest tiheasustusega paikkonna hoonestus moodustas väikese murdosa. Aastal 1971 liideti Kiruna linn ja Karesuando maavald Kiruna vallaks, mille keskuskohaks sai Kiruna.^[13]

Kiriklikult on Kiruna alati kuulunud Jukkasjärvi kogudusse.

Kiruna kuulus 1948 Jukkasjärvi tingipiirkonda, seejärel 1971. aastast Jukkasjärvi ja Karesuando tingipiirkonda. Alates 1971. aastast kuulub asula Gällivare kohtupiirkonda.

Tuolluvaara paikkond oli enne 1975. aastat Kirunast eraldi, seejärel aastani 2015 koos, seejärel aastani 2020 jälle lahus ja nüüd jälle koos.

Elanike arvu dünaamika:

• 1900: 239 (alevitaoline asula)
• 1950: 12 537 (1920–1950 tiheasustusega paikkond, rahvastikuaglomeratsioon)
• 1960: 19 355 (8,73 km²)
• 1965: 21 572 (8,93 km²)
• 1970: 23 279 (10,33 km²)
• 1975: 25 410 (12,70 km²)
• 1980: 24 446 (15,60 km²)
• 1990: 20 466 (15,85 km²)
• 1995: 20 299 (15,92 km²)
• 2000: 19 148 (15,92 km²)
• 2005: 18 154 (16,40 km²)
• 2010: 18 148 (16,53 km²)
• 2015: 17 037 (9,03 km²)
• 2020: 17 513 (10,06 km²)

 Pikemalt artiklis Kiruna linnaosad

Aastal 2004 elas umbes 27 % linna rahvastikust Lombolo linnaosas, mis paikneb all orus Kiirunavaara kaevandusmäest idas.

Mõnikord arvatakse Kiruna linnaosade hulka ka Tuolluvaara.

 Pikemalt artiklis Kiruna ümberkujundamine

Kaevandamise edenemisega muutuvad kaevanduse kohal asuvad linnaosad ebaturvaliseks alaks, nii et lähematel kümnenditel tuleb elanikud ümberasustada. Alternatiiv oleks kaevandamise lõpetamise, millega linna majandus kaotaks aluse.

8. jaanuaril 2007 otsustas Kiruna linnavolikogu, et kesklinn tuleb lähematel kümnenditel üle viia nelja kilomeetri kaugusele kirde poole, Luossavaara väe jalami juurde Luossajärvi äärde. Plaan nägi ette Kiirunavaara mäest läänes kulgeva raudteelõigu nihutamist^[viide?]. Vastuvõetud kava nägi ette raudteetunneli läbi Luossavaara, kuid finantseerimine oli ebaselge. Uued asumid oli ette nähtud ehitada samm-sammult olemasoleva linna kõrvale kirdesse, et taristut oleks võimalik suhteliselt lihtsalt säilitada^[viide?]. Nii oleks Kiruna järgneva 50 kuni 100 aasta jooksul mõne kilomeetri võrra nihkunud^[viide?]. Vaidlus oli olnud pikk, ja õigupoolest pidi otsus tehtama 19. detsembril. Paljud hooned on üle viidud või viiakse üle.^[14]

Reaalset tegevust linna ümberehitamiseks alustati novembris 2007, kui algas uue kanalisatsiooni rajamine.^[15]

Juunis 2010 otsustati ehitada uus kesklinn hoopis viis kilomeetrit ida poole.^[16]

19. septembril 2011 otsustas Kiruna vallavolikogu, et uus kesklinn tuleb praegusest linnasüdamest itta, Jägarskolani ja Tuolluvaara vahele.^[17] Kuulutati välja uue kesklinna arhitektuurikonkurss. See lõppes märtsis 2013.^[18]

Aastal 2014 ettepandud kolimisplaan näeb ette linna samm-sammulise ümberkolimise 2033. aastaks. Kiruna kirik, mille ehitas 1912. aastal Gustaf Wickman saami koja eeskujul kasetüvedest, säilitatakse täielikult ja viiakse üle uude kohta. Mõnelt hoonelt võttis riik mälestise staatuse ära.^[19] Nii lammutatakse 1959–1962 arhitekt Artur von Schmalensee rajatud ehitusmälestis Kiruna vana raekoda, sest selle üleviimine oleks kallim kui uue ehitamine. Uus raekoda ehitatakse Taani arhitektuuribüroo Henning Larsen Architects plaanide järgi.^[20][21][22]

Linna nihutamise ametlik protsess algas 2018 pärast aastatepikkusi läbirääkimisi LKAB-ga. Forbesi andmetel viiakse üle 20 mälestise üle linna uude kesklinna, mis plaani järgi valmib 2035. Selleks ajaks asustatakse umbes 6000 inimest uutesse elamutesse.

• Kiruna puukirik enne kavandatavat üleviimist
• 
  Läänefassaad
• 
  Lõunafassaad ja kellatorn
• 
  Kiriku interjöör
• 
  Orel
• 
  Kiriku üleviimise kavanatav teekond

 Pikemalt artiklis Kiruna rauamaagikaevandus

Kiruna on kaevandusasula. Tänapäeval töötab ainult Kiirunavaara kaevandus ja töö tootlikkuse kasvu tõttu vajatakse üha vähem töötajaid. Linnas on LKAB ametnikke.

Maaki kaevandatakse alates 1898. aastast vulkaanilis-ekshalatiivsest maardlast, mis asetseb linna all kaldu. Aastal 2008 ammutas Rootsi mäendusettevõte LKAB umbes 24 miljonit tonni toormaaki.

Kirunast lõunas asuvas Kirunavaara leiukohas on tohutu hulk kvalteetset rauamaaki. See on magnetiit, mis asetseb läätsekujuliselt 4,5 km pikkuselt ja umbes 85 m laiuselt ja jätkub vähemalt 2 km maa alla kaldega 50°–70° ida poole. Kaevandatakse iga aastaga umbes 15 m allpool ning on jõudnud 775–1045 m algsest sügavamale. Kuni 1952. aastani toimus avakaevandamine, nüüd toimub see suures tunnelite süsteemis. Tegu on maailma suurima allmaakaevandusega.^[23].

LKAB tegevust on kritiseeritud raua müügi tõttu Saksamaale teise maailmasõja tõttu. 1960ndatel toimusid halva töökeskkonna tõttu suured streigid. Hoolimata konkurentsist teiste maailmajagude maagitootjatega on LKAB tänu maagi kvaliteedile, eesrindlikule tehnoloogiale ja kõrgele rikastamisastmele Euroopa turgudel läbi löönud. Varem andis LKAB tööd poolele linna elanikest. Alates 1960ndatest on töötajate arv automatiseerimise tõttu tunduvalt vähenenud. Linna majanduse mitmekesistamiseks paigutas riik Kirunasse postmargitrükikoja Posten Frimärken ja ning kartograafiaameti Lantmäteriet ühe kontori.^[23].

Aastast 1976 kuulub LKAB riigile.

Kirunas on oluline ka turismimajandus. Kuigi turiste tõmbab ka Kiruna ise, tegeldakse põhiliselt turismiretkedega mägedesse, Abisko rahvusparki ja Jukkasjärvis asuvasse Jukkasjärvi jäähotelli, mis asub Kiruna kesklinnast 16 km kauguel. See ehitatakse igal aastal alates oktoobrist ja avatakse detsembris. Pakutakse võimalust Rootsi kõrgeima mäe Kebnekaise külastamiseks. Turistid käivad Kirunas ja Abiskos kõige rohkem virmaliste pärast.

Kirunas endas käiakse vaatamas puidust Kiruna kirikut. Teiste vaatamisväärsuste seas on Kåppashåla koobas, milles on joad, ja kaevanduse ajalugu tutvustav Kiruna kaevandusmuuseum. LKAB korraldab ekskursioon näituskaevandustesse, kus saab 500 m sügavusel rauamaagi kaevandamist vaadata. Ekskursioone korraldatakse ka Esrange raketibaasi.

Virgin Galactic koos Rootsi firmaga Spaceport Sweden kavatseb hakata korraldama turistidele Kirunast lähtuvaid suborbitaalseid lende.

Kuigi mõned turistid hakkasid Kirunas käima juba 19. sajandil, tegi turismi tõeliselt võimalikuks raudteelõigu valmisehitamine. Tuldi jõgede ja mägede pärast, kuid geoloogid ja klassitäied õpilasi käisid vaatamas kaevandust. Peale selle alustati talispordipidustusi, mis tõmbasid rahvast ligi suurelt alalt. Saamid olid vaatamisväärsus Kiruna algusaegadest peale. Åke Barck.^[24]

Linna lähistel kagus on Kiruna lennujaam, millel on liiniühendus Umeå, Luleå, Östersundi, Stockholmi ja Tromsøga, mida teenindavad Scandinavian Airlines ja Norwegian Air Shuttle. Linna läbivatest maanteedest viivad Kiruna vallast välja E10 ja läänitee BD 870, mis viib Nikkaluoktasse. Kirunat läbib Malmbanani raudtee (473 km pikkune Luleå–Narviki raudteelõik). Kirunal on lääni korraldatav bussiühendus enamiku valla asulatega. Kaugbussid viivad Narvikisse ja Haparantasse. Aastatel 1907–1958 oli Kirunas trammiliiklus (Kiruna tramm). Kiruna vald korraldab Kiruna kohalikku bussiliiklust kolmel liinil.

Raudtee Luleåst Gällivare ja Kiruna kaudu Narvikisse valmis 1903, 14. juulil 1903 avas selle ametlikult kuningas Oskar II ja 1915. aastaks elektrifitseeriti see täielikult. Nii E10-l kui ka Malmbananil oli lõik, mis kulges Kiirunavaara kaevanduse töötsooni piirde kõrval. Neid teid ohustas kaevanduse laienemine kõige rohkem. Teelõikudele otsiti uut asukohta. See mõjutab ka raudteejaama. 19. detsembril 2006 soovitas Kiruna vald nihutada raudtee loode poole. Uue raudteejaama asukoha ettepanekute seas oli selle paigutamine lennujaama juurde. 31. augustil 2013 sulges Trafikverket Kiruna vana raudteejaama, mis asus linna loodeosas ja oli nii reisijate- kui ka kaubajaam. Sellel oli konditsioneeritud õhuga ooteruum. Jaam kõrval oli suur parkimisplats, bussipeatus ja taksopeatused. Kasutusel on raudteepeatus piirkonnas, mida rahvasuus nimetatakse Kumlaks, umbes 1,5 km kaugusel praegusest linnasüdamest.^[25][26] Maantee E10 uus lõik avati sügisel 2019.

Malmbananil veetakse Kiruna rauamaak sadamasse. Luleå suunas sõidetakse viis korda päevas ja Narviki suunal neli korda päevas.

Stockholmi vahet käib öörong.

Aprillis 1907 hakkasid Kirunas käima trammid (Kiruna tramm). See oli maailma kõige põhjapoolsem trammiliiklus. Kaevurid ei pidanud enam mitu kilomeetrit külma käes tööle kõndima ega sada meetrit kaevandusmäest üles rühkima. Trammiliine oli kolm: bergbanan (funikulöör), stadsspårvägen (linnatramm) ja gruvspårvägen (kaevandustramm). Aastal 1949 ehitati tee kaevandusmäest üles ja 1949 funikulöör suleti. Linnaliini maksimaalne pikkus oli 8 km. Oma meetrise rööpmelaiusega, topeltakende ja köetud vagunitega oli see ainulaadne. See asendati bussidega ja 1958 see suleti. Aastatel 1941–1964 töötanud kaevandusesisesel trammiliinil liikusid kogu Rootsist kokku ostetud trammid kinnipandud liinidelt.^[27]

Kiruna olemasolu esimestel kümnenditel ei sidunud seda välismaailmaga ükski maantee. Kirunasse oli võimalik saada ainult rongiga või, nagu enne raudtee ehitamist, suvel paadiga mööda Tornio jõge ja Kalixi jõge Jukkasjärvi ja Håmojåkkini ja edasi jala. Tee Kirunast Tuolluvaarani rajati 1901, Poikkijärvini 1909, Alttajärvini 1913 ja Svappavaara 1926, sealt viisid juba maanteed Vittangi kaudu Pajalasse ja Lappesuando kaudu Gällivaresee ja edasi lõuna poole.^[27]

Kohalike ajalehtede seas on Norrländska Socialdemokraten, Norrbottens-Kuriren ja Kirunatidningen.

1940. aastatel algas Kiruna piirkonnas kosmosealane tegevus.^[28] 1960ndatel rajati Kirunast 45 km itta raketibaas Esrange meteoroloogiliste rakettide üleslennutamiseks^[29]. Kirunast 38 km idas Salmijärvis on Euroopa Kosmoseagentuuri satelliidiandmete vastuvõtujaam (Kiruna jaam).

Kiruna lähistel (umbes 6 km linnast idas) paiknevad Rootsi Kosmosefüüsika Instituudi (rootsi keeles Institutet för rymdfysik, IRF) peakorter.^[30] ja Luleå Tehnikaülikooli süsteemi- ja kosmosetehnika osakond^[31] (Kiruna ülikoolilinnak). Uuritakse muu hulgas virmalisi. Seal toimub ka kosmoseinseneri õppekava õppetöö. Seal on ka EISCATi peakontor.

 Pikemalt artiklis Kiruna ajalugu

Asula rajati 1900 Kiirunavaara rauamaagileiukoha juurde. Selle rajajaks peetakse Hjalmar Lundbohmi, LKAB disponenti^[32]. See ettevõte alustas 1898. aastal Kiirunavaaras rauamaagi kaevandamist.

Kiruna piirkond on olnud asustatud vähemalt 6000 aastat. Piirkonna elanikud olid algselt saamid ja soomlased. Rootslastest asunikud hakkasid vähehaaval saabuma rootslastest asunikud.

Juba 1642 leiti Masugnsbynist magnetiiti. Svappavaarast leiti rauamaaki 1640. aastate lõpus või 1650. aastate alguses. Esimene teadaolev rauamaagiproov Malmbergetist pärineb 1660. aastatest.

Saamidele oli ammu teada, et Luossavaara ja Kiirunavaara mäes on rauamaaki, kuid Rootsi võimudele sai see teatavaks alles 1696. aastal, mis on nende leiukohtade esmamainimise aasta: Kengise rauatehase raamatupidaja Samuel Mört kirjutas kuuldustest, et Kiirunavaaras ja Luossavaaras leidub rauda. Aastal 1736 teatas saam nimega Mangi maagist Jukkasjärvi kirikusse kogunenud Rootsi ametnikele. Samal aastal saadeti nende mägede juurde esimene teaduslik ekspeditsioon, mida juhtis Anders Hackzell, kes kaardistas piirkonna, andes Kiirunavaarale ja Luossavaarale tollaste Rootsi kuninga ja kuninganna Fredrik I ja Ulrika Eleonora järgi nimeks vastavalt Fredriki mägi (Fredriks berg) ja Ulrika Eleonora mägi (Berget Ulrika Eleonora). Need nimed ei läinud käibele.^[33]

Ent koha kauguse ja raskete loodusolude tõttu ei alustatud kaevandamist, hoolimata maagi suurest hulgast. 19. sajandil kaevandati mingil määral. Maaki kaevandati suvel ja veeti talvel saaniga, kasutades põhjapõtru ja hobuseid. Kulud olid suured ja maagi kvaliteet oli fosforisisalduse tõttu madal, nii et kasum ei olnud tagatud. Olukord muutus 1878. aastal, kui töötati välja toomasmenetlus, mis võimaldas rauamaagist fosfori eraldada.^[34][35]

Et piirkond oli väga ligipääsmatu, tuli mastaapne kaevandamine tuli kõne alla alles siis, kui sai rajada raudtee. Aastal 1884 anti Briti kompaniile The Northern Europe Railway Companyle kontsessioon Luleåst Narvikisse kulgeva raudtee (Luleå-Narviki raudteelõik, Malmbanan) ehitamiseks et maagileiukohtadel oleks raudteeühendus nii Atlandi ookeaniga Narviki sadamasse viiva Ofotenbanani kaudu kui ka Põhjalahega Luleå kaudu. Esialgne raudtee Luleå ja Malmbergeti vahel valmis 1888 ja esimene rong väljus Malmbergetist märtsis. Umbes samal läks raudteekompanii pankrotti ja pidi raudteelõigu müüma Rootsi riigile 8 miljoni Rootsi krooni eest, saades tagasi umbes poole investeeritud summast. Pärast olulist ümberehitamist sai jälle hakata kasutama Gällivaresse viivat raudteed ja rauamaaki kaevandas Malmbergetis Aktiebolaget Gellivare Malmfält (AGM).^[36]

Aastal 1890 asutati Robert Schougi algatusel Luossavaara-Kiirunavaara Aktiebolag (LKAB). Aastal 1893 sai Gustaf Broms nii LKAB kui ka AGM-i tegevdirektoriks. LKAB käis peale, et jätkataks Malmbaneni ehitamist Luossavaara ja Kiirunavaara kaudu Norra jäävaba. Raudtee jätkamine oli vaidluse all, sest kardeti Venemaa mõju rahvusvahelisele raudteelõigule. Aastal 1898 tehti lõpuks otsus raudtee ehitamist jätkata. Raudtee jõudis Luleåst 1890. aastal tekkinud Luossavare asulani, kus elas umbes 250 inimest, 15. oktoobril 1899 ning Rootsi ja Norra raudtee lõik ühendati 15. novembril 1902. See oli maailma põhjapoolseim raudteelõik. Kuningas Oscar II avas raudteelõigu alles 14. juulil 1903, sest ta ei tahtnud talvel nii kaugele põhja sõita.^[36][27]

19. sajandi lõpus tehti investeering mastaapse kaevandamise alustamiseks. Aastal 1880 alustati proovipuurimisi. Pärast maagikaevandamise alustamist oleks LKAB suurte kulude tõttu peaaegu pankrotti läinud.

Asula ja kaevandused kasvasid seejärel kiiresti koos kaevandusseltsi LKAB disponendi Hjalmar Lundbohmi juhatusel. Kõige esimesed elamud olid väikesed räämas majad ja saamide hütid, kuid Lundbohm ei tahtnud, et uuest asulast saaks hütilinn. Arhitektidele Per Olof Hallmanile ja Gustaf Wickmanile tehti ülesandeks kavandada linn, mis tuli ehitada Haukivaara mäele mõlema kaevanduse lähedale. Uuenduslikult võeti arvesse loodusolusid: mäele ehitatud linnas on talvel soojem ja tänavad kaandati nii, et tuult ei oleks palju. 27. aprillil 1900 Luossavare asemele uue linnana kasvama pidava uue linna plaan, mille esitas arhitekt Per Olof Hallman, ametlikult heaks. Linnale pandi Gustaf Bromsi ettepanekul nimeks Kiruna. LKAB nimetas Hjalmar Lundbohm, kes polnud lõpetanud ei keskkooli ega geoloogiaõpinguid, Kiruna kaevanduste juhatajaks.^[37][38][39]

Enne asula plaani vastuvõtmist ehitati maju korratult ebaseaduslike slummidega, nagu ka teises kaevandusasulas Malmbergetis 80 km Kirunast lõunas. Ajutistes hoonetes tegutsesid kirik, kool, haigla hotell ja politseijaoskond. Ametlikke elamuid ehitati aga tempokalt, ja kui kuningas 1903. aastal raudtee avas, olid kõik ebaseaduslikud elamud ja enamik teisi ajutisi hooneid lammutatud ja asendatud. Kõige esimene hoone B:1 on säilinud ja seda saab näha Hjalmar Lundbohmsgårdenis.

Aastal 1899 oli tulevase Kiruna elanikena registreeritud 18 inimest. 1900. aastal oli kirunas 222 elanikku, 1910. aastal 7438 ja 1930, aastal 12 884. Elamud ei pidanud elanikkonna kiire kasvuga täielikult sammu. Aastaks 1910 oli Kirunas 1877 ametlikku eluruumi ja mõned tunnustamata elamud, mis tähendas, et ühes eluruumis elas keskmiselt kolm-neli inimest. Edaspidi see tihedus aina vähenes.

Kirunas oli varakult elekter ja 1000 mm rööpmelaiusega elektritrammide liiklus (Kiruna tramm). Trammid, mida käitas LKAB, sõitsid Kirunas 1907–1958 (maa all 1961. aastani).

23. detsembril 1908 sai Kiruna munitsipaalasula (vallasisese kogukonna) staatuse. See valmistas pettumuse kohalikele organisatsioonidele (näiteks Luossavaara-Kiirunavaara Arbetareförening), mis olid lootnud alevi (köping) staatus, mis oleks jätnud rohkem maksutulu kohapeale. See-eest rahastas LKAB haiglat, pritsimaja, kanalisatsiooni, teid, Kiruna kirikut (avati 1912) ja pastoraati.^[40][40][37]

Rauamaagitööstusel läks 20. sajandi alguses hästi. Enne kui kaevandus tööle hakkas, muretses Hjalmar Lundbohm selle pärast, kas Kiruna talv üldse lubab lahtise taeva all töötada, ent kuigi allmaakaevandamise võimalust oli varakult uuritud, oli algaastatel peamine kaevandamisviis mäetipukaevandamine. Töö mehhaniseerimiseks oli varakult kavas võtta kasutusele aurumasinaga ekskavaatorid, kuid külma kliima tõttu oli neid väga raske kasutada. Oluline mehhaniseerimine õnnestus alles siis, kui 1910ndatel muutusid kättesaadavaks elektrimootorid. Kiirunavaara tipp Statsrådet oli 247,7 m Luossajärvist kõrgemal, kuni see 1910 lõhati.^[36]

1909. aastal toimus Rootsis üldstreik, mis haaras ka Kiruna. Parema tuleviku lootuses läksid tuhanded inimesed Kirunast ära, 500-liikmeline rühm rändas välja Brasiiliasse. Enamik viimastest tuli pettununa tagasi. Mõnele neist laenas Hjalmar Lundbohm isiklikult kojusõiduraha.^[41][36]

Esimese maailmasõja ajal langes rauamaagi tootmine madalaimale tasemele LKAB ajaloos. Kui eksport hakkas jälle kasvama, viis edukas kolmekuune streik 1920. aastal kaevurite palga 20-protsendise kasvuni. Aastal 1022 langes tootmine miinimumini ja kehtestati kolmepäevane töönädal, kuid 1927. aastaks kasvas tootmine rekordilise 9 miljoni tonnini aastas.^[36]

Aastal 1921 algas kaevandamine Kiruna teises mäes Luossavaaras. Seal oli aga võrreldes Kiirunavaaraga aekkaevandamise teel võimalik kaevandada kokku vähem maaki ja LKAB eelistas koondada ressursid ühte kohta. Siiski jätkati seal kaevandamist 1974. aastani ja hiljem sai sellest uurimiskaevandus.^[36] 19. sajandil oli kaevandamine keskendunud Luossavaarale, LKAB oli aga suuremahulise kaevandamise keskendanud Kiirunavaarale, sest see mägi oli suurem ja riik ei nõudnud sealse maagi rikastamist Rootsis nagu Luossavaari puhul.^[42]

Ülemaailmse majanduskriisi ajal langes rauamaagi tootmine 70%, kuid teise maailmasõja eelõhtul kasvas see järsult.^[36]

1963. aastal ehitati uus raekoda (Kiruna vana raekoda). Aastal 1974 lõpetati kaevandamine Luossavaaras. Aastal 2004 teatas LKAB, et seoses ulatusliku kaevandamisega on suur osa linnast varisemisohtlik. Aastal 2007 esitati esimesed plaanid linna ümberkujundamiseks.

Aastast 1993 koguneb Kirunas saamide parlamentaarne esindus Sametinget.

Kirunast pärit Markus Fagervall võitis võistluse "Idol 2006".^[43] Kirunas toimus võistlus Melodifestivalen 2008^[44].

1933. aastal asutati Kiruna Teater- & Musikförening, mis praegu on Riksteaterni osa. 2020. aastate alguses oli teatril 200 liiget.^[45] Asulas on ka Kiruna harrastusteatriselts.^[46] Kohalike näitekirjanike seas on Erik Norberg, näidendi "Vem stal Polcirkeln?" autor.

Kiruna kujunemisele kunstilinnaks aitas kaasa linna kunstihuviline kaevandusdisponent Hjalmar Lundbohm.^[47] Kirunaga seotud kunstnike seas on Agneta Andersson, kellelt pärineb enamik lähiümbruse avalikke kunstiteoseid, Erik Marklund, kes elas ja töötas Brändöskäril ning laskis ühele lähedal asuvale skäärile rajada Jeesuse kuju, ja Sten Kauppi, kelle järgi on nime saanud Kauppi stipendium.

Kirjanik Åsa Larsson kasvas üles Kirunas ja kujutas seda näiteks raamatutes "Solstorm" ja "Svart stig". Kirunat on kirjeldanud ka Kerstin Ekman raamatus "Herrarna i skogen": "Ööd ja päevad mürisevad mööda palgiautod. Need sõidavad Norra poole. Miks see nii peab olema, seda ma ei tea. Olen üleval olnud ja kuulanud, kuidas mürisevad palgihaagised, mis aastast aastasse ööpäev läbi metsa ära veavad. Mul on hundiküüned südames”.^[48] Kirunast on pärit ka Joakim Forsberg, Ola Nilsson, Torbjörn Säfve, Petra Östergren, Ann-Helén Laestadius, Björn Olofsson, Petronella Simonsbacka, Petra Östergren ja Elis Aidanpää. Ann-Helén Laestadiuse noorsooromaan "Tio över ett" ("Kümme pärast ühte") räägib teismelise elust Kirunas ja kaevandamise tagajärgedest.

Kirunast pärit näitleja Eva Turitz mängis filmides "Uppsagd" (1934) ja "Janssons frestelse" (1936).

Kiruna on algusest peale ehitatud 20. sajandi alguse linnaehitusideaali järgi, mis nägi ette ebaregulaarse, maastikule kohandatud planeeringu.

Kiruna varasem hoonestus ümber Luossajärvi väljavoolukoha (piirkond nimega Ön) on täielikult lammutatud, kaevandamisest tingitud varisemisohu tõttu ei tohi piirkonda siseneda. LKAB ehitatud tööliselamud on suuresti alles ja moodustavad sidusa piirkonna. Bolagsområdet on piirkond, kus on kõige varasemad sellised elamud. Mitmed hooned on üle viidud teistesse linnaosadesse. Mitmed kvartalid, sealhulgas Ullspiran, on lammutatud.

Kiruna vana raekoda, mille projekteeris Artur von Schmalensee, sai 1964 organisatsoonilt Sveriges Arkitekter Kasper Salini auhinna kui Rootsi ilusaim hoone ning oli ka ehitusmälestisena arvel,^[viide?] kuid suvel 2019 see lammutati^[49]. Praegune Kiruna raekoda nimega Kristallen võeti kasutusele sügisel 2018. Kiruna kirik, mille projekteeris Gustaf Wickman saami koja eeskujul ja mille ehitas LKAB aastatel 1907–1912 kasepuust, sai Rootsi ilusaima kiriku ja hiljem üleriiklikul hääletusel "Tyck om hus" Rootsi lemmiku enne 1950. aastat ehitatud hoone auhinna põhjendusega, et see on nii ilus.^[50]. , mille rajas 1912 Gustaf Wickman. Päikesepaistelise maastikuga altaripildi maalis prints Eugen.

Kesklinnas lammutati 1960. aastatel suur osa varajasest puithoonestusest ja ehitati asemele kõrgemad betoonhooned. Selle ümberehituse suurimaks sümboliks on saanud Ralph Erskine'i kavandatud Ortdrivareni kvartal, mis koosneb kahest tornmajast nimedega Snusdosan ja Spottkoppen ning kahest pikast majast nimedega Mullbänken ja Berlinmuren. Ka Misjonikirik (Missionskyrkan) oli algusest peale kompleksi osa ja selle nimi rahvasuus oli Herrens pris 'Issanda kiitus'. Kogudus lahkus hiljem sellest kirikust, isegi siseruumid ehitati ümber ja mõnda aega tegutses nendes ruumides pood. Nimi Snusdosan öeldakse tulevat sellest, et hoone oma kumerate seintega meenutab tolleaegseid nuusktubakatoose (snusdosa). Varasem kesklinna domineeriv hoone Centralskolan lammutati.

Kiruna rahvamajas (Kiruna Folkets Hus) on ka kino. Selts asutati 1901 ja 2021. aasta seisuga tegutseb edasi. Uues kesklinnas ehitatakse selle asemele uut kultuurimaja.^[51]

Kohalik jalgpalliklubi Kiruna FF oleks 1991 peaegu pääsenud Allsvenskanisse, praegu mängib 5. liigas (Div. III Norra Norrland).

Jäähokimeeskond Kiruna IF mängib 3. liigas (Div. I Norra).

Kirunast on pärit edukaid sportlasi, eriti talisportlasi. Suusatajat Erik Larssonit (hüüdnimega Kiruna-Lasse) on Rootsi Olümpiakomitee nimetanud Rootsi kõikide aegade kõige kummalisemaks sportlaseks. Ta oli väga usklik ja loobus seetõttu 26-aastaselt spordist. Selleks ajaks oli ta võitnud pronksmedali 1936. aasta taliolümpiamängudelt.^[52] Teine Kirunast pärit olümpiasportlane on Tomas Johansson kes võistles 2002. aasta taliolümpiamängudel rennisõidus ja sai 25. koha.^[53] 2010. aasta taliolümpiamängudel võistles Kirunas sündinud Per Spett küngaslaskumises ja sai 23. koha.^[54]

Kirunast on pärit ka jäähokimängijad ja -treenerid Börje ja Stig Salming, Emma Eliasson ja Jonathan Pudas.

• Jan-Axel Alavaara, jäähokimängija, Rootsi meister
• Jonas Andersson Junkka, jäähokimängija, Rootsi meistrivõistluste hõbemedalist
• Mikael Andersson, jäähokimängija, olümpiamängude pronksmedalist, maailmameister, Rootsi meister
• Hans Edlund, jäähokimängija
• Emma Eliasson, jäähokimängija, olümpiahõbe, maailmameistrivõistluste kahekordne pronks,
• Einar Emanuelsson, jäähokimängija
• Petter Emanuelsson, jäähokimängija, Rootsi meister
• Joakim Fagervall, jäähokitreener
• Oskar Fredriksson, jäähokimängija
• Thomas Gustafsson, jäähokimängija
• Andreas Hadelöv, jäähokimängija
• Selina Henriksson, jalgpallur
• Leif Holmgren, jäähokimängija, olümpiamängude ja maailmameistrivõistluste pronksmedalist, kahekordne Rootsi meister
• Hans Huczkowski, jäähokimängija
• Kari Jaako, jäähokimängija
• Janne Karlsson, jäähokimängija ja -treener
• Jesper Kemi, jäähokimängija
• Philip Kemi, jäähokimängija
• Fredrik Krekula, jäähokimängija
• Erik Larsson, murdmaasuusataja, olümpiavõitja, meeskondlikult olümpiamängude pronksmedalist, maailmameistrivõistluste pronksmedalist, Rootsi meister
• Freddy Lindfors, jäähokimängija
• Tord Lundström, jäähokimängija, kolmekordne maailmameistrivõistluste hõbe- ja kolmekordne maailmameistrivõistluste pronksmedalist, üheksakordne Rootsi meister
• Christer Majbäck, murdmaasuusataja, olümpiamängude pronksmedalist, maailmameistrivõistluste meeskondlik võitja ja individuaalne medalivõitja
• Börje Määttä, jäähokimängija
• Eilert Määttä, jäähokimängija, olümpiamängude hõbemedalist, maailmameistrivõistluste ja Rootsi meistrivõistluste medalivõitja
• Sören Määttä, jäähokimängija
• Östen Määttä, jäähokimängija
• Matthias Nilimaa, jäähokimängija
• Marcus Oskarsson, jäähokimängija
• Jonathan Pudas, jäähokimängija
• Jesper Rönnbäck, küngaslaskuja, maailmameistrivõistluste pronks
• Martin Sandgren, jäähokimängija ja -treener
• Per Spett, küngaslaskuja
• Erik Stålnacke, jäähokimängija
• Ylva Stålnacke, mäesuusataja
• Thor Stöckel, jäähokimängija
• Kim Sunna, jäähokimängija
• Hans Särkijärvi, jäähokimängija
• Ulf Zetterström, jäähokimängija
• Ulf Taavola, jäähokitreener
• Lisa Vinsa, murdmaasuusataja
• Hans Wallson, jäähokimängija ja treener, kahekordne Rootsi meister
• Tomas Winje, jäähokitreener ja klubijuht
• Göte Wälitalo, jäähokimängija, Rootsi meister
• Elvira Öberg, laskesuusataja, olümpiavõitja ja mitmekordne olümpiamedalivõitja, mitmekordne maailmameistrivõistluste medalivõitja
• Hanna Öberg, mitmekordne olümpiavõitja ja mitmekordne maailmameister

Siin on loetletud Kirunast pärit inimesi, välja arvatud kirjanikud ning sportlased ja treenerid.

• Magnus Alselind, ajakirjanik
• Agneta Andersson, kunstnik
• Brita Andersson, kunstnik
• Carl Boutard, kunstnik, elab ja töötab Malmös ja Berliinis
• Mathias Ederborn, muusikalilaulja
• Sigvard Eklund, tuumafüüsik, Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri teine peadirektor
• Alice Eriksson Kalla, Kiruna rootslane
• Hjördis Genberg, näitleja
• Margareta Grafström, õpetaja ja koduloolane
• Torbjörn Hederström, ärijuht ja metsamajandusteadlane
• Emil Hermansson, maletaja
• Hans Isaksson, maletaja
• Björn Johansson, laulja
• Ann-Helén Laestadius, kirjanik
• Sven Åke Landström, metsasarvemängija ning dirigent
• Åsa Larsson, krimikirjanik; mõne tema kriminaalromaani tegevuspaik on Kiruna ja selle ümbrus
• Jan Lundgren, hõbesepp
• Erik Marklund, maalikunstnik ja skulptor
• Erik Norberg, näitekirjanik, stsenarist ja helilooja
• Leif Nordenstorm, vaimulik ja usundiloolane
• Oskar Nordström Skans, rahvamajandusteadlane
• Anders Sandberg, rokkmuusik
• Gunnar Selberg, kommunaalpoliitik
• Elsa Skantze, psühhiaater
• Anna-Stina Svakko, kunstkäsitööline
• Mikael Svonni, keeleteadlane ja põhjasaami keelde tõlkija
• Kiruna Söderberg, arvatavalt esimene inimene, kes sündis Kirunas
• Mattias Timander, poliitik ja raadiokolumnist
• Gunnar Tirén, arst
• Anna-Karin Tornberg, matemaatik
• Eva Turitz, näitleja
• Emilia Töyrä, poliitik
• Urrke T, laulja
• Liselotte Wajstedt, filmirežissöör ja kunstnik
• Ingemar Wörlund, politoloog

• Hans Holmér, politsikomissar ja jurist
• Karl Holmström, suusahüppaja
• Gustaf Wickman, arhitekt

• Kiruna-Gällivare rauamaagiprovints
• Jukkasjärvi ringkond
• Kiruna rootslased
• Kiruna kabriolett

• citypopulation.de: Kiruna kaart
• Kiruna valla koduleht (rootsi ja inglise)
• Kiruna turismiinfo (rootsi ja inglise)
• Kiruna turismiinfo (saksa)

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kiruna