Kliburannik

Kliburannik on osa rannikust, mis on kaetud klibuga.

Kliburannik esineb tavaliselt pankrannikute või paerannikute läheduses. Klibu, ka lubjakiviveeris, on seal lapik ja suhteliselt vähe kulunud.

Sellised Eesti kliburannikud on Pakri neem, Püssina rannik Muhus, Ninase pank Saaremaal, Saka pangast Toila rannani, Pühajõe pangast Türsamäe pangani jne.

Seal, kus kliburannikute materjal on pärit pinnakattekihtidest, näiteks liustikujõgede kruusast ja moreenist, on ka rannavallide koostismaterjaliks kruus ja veeristik. Osa kruusaranniku materjali võivad lained tuua ka rannikunõlvalt. Kliburanniku püsivad rannavallid ulatuvad Eestis keskmisest veepiirist kuni 1,5 m kõrguseni.

Kliburannikul on sisemaa suunas täheldatav kuhjatava kivimmaterjali jämedamateralisemaks muutumine. See on tingitud asjaoludest, et rannajoonest kõige kaugemale ja kõrgemale kuhjatakse materjali suuremate tormide jõul.

Üldiselt ei ole kliburannikud Eestis ulatuslikult levinud.