Kohila paberivabrik

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2023) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kohila paberivabrik on paberivabrik Rapla maakonnas Kohila vallas Kohilas.

Vabrikukompleks valmis 1894. aastal, kui ehitati ümber Kohila mõisniku Karl von Luederi sae- ja jahuveski^[1]. Kompleks ehitati insener-arhitekt Nikolai Heraskovi projekti järgi^[1].

1899. aastal asutasid Karl von Lueder, August Emil Paul Igelström ja Carl Otto von Stackelberg aktsiaseltsi Puumassi ja papitehas Kohila (Aktiengesellschaft der Holzstoff- und Cartonfabrik „Koil“, Акционерное Общество древесно-масснаго и картоннаго завода „Койль“). Algul nimetati vabrikut Kohila puidumassivabrikuks^[1].

Pärast Kohila mõisahoonete põletamist 1905. aastal müüdi Kohila mõis aktsiaseltsile. 1906. aastal sai vabrik raudteeühenduse Kohila raudteejaamaga, mis võimaldas asuda tootmist laiendama. 1907. aastal ehitati paberivabrik, aktsiaseltsi kontor jäi Kohila mõisa peahoonesse.

Kohila paberivabrikus (Aktien-Gesellschaft der Papierfabrik „Koil“) oli aastal 1901 ligi 60, 1908. aastal juba 155 töölist, edaspidi püsis see arv ligi 175 juures. Kohila mõisas ja vabrikus kokku oli tuhatkond elanikku.

23. juuli 1940. aasta Riigivolikogu pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni alusel natsionaliseeriti AS Paberivabrik Koil. Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) töötas vabrik ettevõttena Ostland Faser-Gesellschaft m.b.H. Werk: Papierfabrik „Koil“^[2].

Eesti NSV ajal oli ettevõtte nimi Kohila Paberivabrik. 1971. aastal töötas vabrikus umbes 350 töötajat, toodeti trüki- ja kirjutuspaberit ning paberkotte. 1986.–1990. aasta paiku oli vabrikul ka tapeeditsehh, kus valmistati tapeeti. Andekad noored käisid Minskis õppimas tapeedivaltside käsitsi tegemist. Varem müüdi enamasti vaid Valgevenes kujundatud tapeeti. Kohilas hakati tegema oma mustrite ja kujunditega tapeeti. Vabriku laiatarbetsehhis valmistati ka erinevaid pakkepabereid ning eri tellimuste järgi ümbrikke. Valmeti saja-aastane paberimasin tegi tööd 24 t/ööpäevas ...

1980. aastatel sai vabrik tulekahjus ränki kahjustusi ja rekonstrueerimistöödel muutus endine vabriku välisilme sootuks^[1].

1991–1994 kandis vabrik nime RAS Koil ja 1994–1999 – AS Kohila Paberivabrik.

1999. aastal tehas pankrotistus ja selle omandas AS Lindegaard, hilisema nimega AS Smead Eesti. 2008. aastal omandasid paberivabriku AS Smead Eesti emaettevõte Smead Europe’i juhatuse liikmed Reiner Eckhardt ja Hans Eisink, ettevõte sai nimeks Atlanta^[3].

Paberivabrikust idas Tööstuse tänava mõlemal küljel paiknevad ühe- ja kahekorruselised tööliselamud (Tööstuse 14). Tööstuse tänav 21 ja 23 on olnud ametnike ja juhtkonnaliikmete elamud, töölisbarakid Tööstuse 8a / 6, 8, 10, 14 ja 25 olid lihttööliste elamud. Tööstuse 12 aga ametnikemaja, kõik need hooned on põnev näide 19. ja 20. sajandi vahetuse tööstusasula arhitektuurist. Enamjaolt pärinevad tööliselamud tehase arengu esimesest etapist, kuid osaliselt ka 1920. aastatest^[4]. 2020. aastal võeti Kohila paberivabriku direktori elamu, Tööstuse tänav 2 mälestisena kaitse alla kui Eesti 20. sajandi väärtuslik arhitektuur. 1930. aastate esimeses pooles ehitatud kahekorruseline kõrge viilkatusega puithoone kuulub Eesti esimese iseseisvusperioodi ehitiste tähtsamate näidete hulka.