Kolme kuberneri kriis

Kolme kuberneri kriis (Three Governors controversy) oli USAs Georgia osariigis 1946.–1947. aastatel valitud kuberneri surma järel toimunud poliitiline kriis.

1932. aastal valiti Georgia kuberneriks Eugene Talmadge, kes valiti tagasi ka 1934. aastal. Georgia põhiseaduse kohaselt tohtis ta uuesti kandideerida alles nelja aasta pärast peale teise ametiaja lõppu, mispeale 1940. aastal kandideeriski ta uuesti, kuid kaotas 1942. aastal Demokraatliku Partei eelvalimistel osariigi peaprokurör Ellis Arnallile. 1941. aastal muudeti põhiseadust, millega kuberneri ametiaega pikendati nelja aastani, kuberner tohtis korraga ametis olla ühe ametiaja enne kui pidi neljaks aastaks erru minema.

7. augustil 1945 võeti rahvahääletusega vastu uus osariigi põhiseadus, millega loodi asekuberneri (Lieutenant Governor) ametikoht.

1946. aastal, kui ametisolev kuberner Arnall ei saanud uuesti kandideerida, kandideeris Talmadge uuesti ja võitis 17. juulil Demokraatliku partei eelvalimised. Kuna toona oli lõunaosariikides Vabariikliku Partei võim praktiliselt olematu, tähendas demokraatide eelvalimiste võit sisuliselt valimisvõitu. Samas tulid ilmseks aga Talmadge'i terviseprobleemid, mistõttu hakkasid tema toetajad muretsema, et ta võib surra enne ametisse asumist. Kuna Talmadge'i valimisvõit 5. novembril toimuvatel üldvalimistel oli sama hästi kui garanteeritud, andsid üldvalimistel paljud tema toetajad kindlustusena hääle tema poeg Hermanile write-in kandidaadina. Samadel valimistel valiti asekuberneriks Melvin E. Thompson. Talmadge'i toetajate kartused tema võimaliku surma ees osutusidki prohvetlikuks ja ta suri 21. detsembril 1946 ametivannet andmata.

14. jaanuaril 1947 kogunes Georgia üldassamblee (General Assembly) (osariigi parlament) valimistulemuste sertifitseerimiseks. Häälte esimesel lugemisel (kõik peale Eugene Talmadge'i olid write-in kandidaadid) tuli 669 häälega teiseks endine osariigi esindajatekoja liige James V. Carmichael, keda Talmadge oli edestanud demokraatide eelvalimistel, kuid ta teatas, et ei soovi olla üldassamblee valitud kuberneriks, Talmadge'i poeg Herman alles 617 häälega neljandaks. Kuid Talmadge'ite kodumaakonnast – Telfairist – leiti viimasel hetkel 57 write-in häält (arvatavasti valimispettuse tagajärjel), mis tõstsid Herman Talmadge'i 674 häälega teiseks.^[1] Üldassamblee ei sertifitseerinud Eugene Talmadge'i valimisvõitu, selle asemel otsustas, et Talmadge'i surma tõttu ei saavutanud ükski kandidaat häälteenamust ("no person had a majority of the whole number of votes"). Sel juhul pidi kuberneri valima üldassamblee kahe suurima arvu hääli saanud elava kandidaadi vahel. Kuna Carmichael keeldus valimistel osalemast, jäi Herman Talmadge ainsaks kandidaadiks ja sai 161 häält, Talmadge'i vastased hääletasid protestiks "kohal" (present), kokku 87 häält.^[2]

See kutsus esile valitsuskriisi, kui nüüd pretendeerisid kubernerikohale kolm meest:

• Valitud surnud kuberneri poeg Herman Talmadge, kelle üldassamblee valis uueks kuberneriks;
• Valitud asekuberner Melvin Thompson;
• Ametisolev kuberner Ellis Arnall, kes ei saanud teiseks ametiajaks kandideerida.

Arnall ja Thompson keeldusid üldassamblee hääletuse tulemust tunnustamast. Thompson pöördus Georgia ülemkohtu poole, Arnall keeldus ametist lahkumast, mispeale 15. jaanuaril 1947 istusid Atlantas Georgia osariigi kapitooliumis korraga Arnall ja Talmadge, kumbki nimetas end kuberneriks. Järgmisel päeval võttis Talmadge üle kuberneri kontori kapitooliumis ja lasi lukud ära vahetada. 18. jaanuaril loobus Arnall kubernerikoha nõudlusest Thompsoni kasuks. Osariigi sekretär (Secretary of State) Ben Fortson, kes oli vastutav osariigi pitsati (State Seal) eest, mis oli vajalik osariigi ametlike dokumentide jaoks, peitis selle ära ja keeldus asukohta avaldamast, kuni kriis oli lahendatud.

Märtsis 1947 otsustas Georgia ülemkohus, et Eugene Talmadge'i surm ei muutnud asjaolu, et ta oli saavutanud häälteenamuse ja üldassamblee oli rikkunud põhiseadust, kui otsustas, et ükski kandidaat ei saavutanud häälteenamust. Lisaks määratles kohus üldassamblee rolli sertifitseerimisel kui puhtalt kinnitava, et põhiseadus ei võimalda assambleele protsessis kaalutlusõigust, sealhulgas kandidaadi surma korral. Kohus lahendas pärilusküsimuse Arnalli kasuks, selgitades, et kuigi põhiseaduse kohaselt on kuberneri ametiaeg neli aastat, ei lõppe see enne, kui tema järeltulija on valitud ja kvalifitseerunud.^[3] Kuna valituks osutunud Eugene Talmadge ei kvalifitseerunud kuberneriks surma tõttu, oleks Arnall pidanud kubernerina ametisse jääma. Kuna ta oli vabatahtlikult Thompsoni kasuks tagasi astunud, oli legitiimseks kuberneriks nüüd Thompson.^[4]

Kohtuotsuse järel astus Herman Talmadge 18. märtsil 1947 tagasi ja Melvin Thompson sai kuberneriks. Fortson avaldas seepeale, et ta oli pitsati peitnud oma ratastooli padja alla ja kogu aja selle peal istunud.^[5]

1948. aastal toimusid kuberneri erivalimised. 8. septembril 1948 võitis Talmadge Demokraatliku partei eelvalimised 51,77% häältega Thompsoni 45,14% vastu ja võitis ka 2. novembril toimunud üldvalimised, teenides nii viimased 26 kuud ametiajast, millele oli tema isa valitud. 1950. aastal võitis ta partei eelvalimistel uuesti Thompsonit ja valiti tagasi täisametiajaks.