Konstantin Pätsi esimene ajutine valitsus

Konstantin Pätsi esimene ajutine valitsus

Konstantin Päts 1917. aastal
Asutatud	1918
Peakorter	Tallinn
Asukoht	Estonia puiestee 13 (3) (24.2.1918)
Tegevuspiirkond	Eesti
Juhtkond	ministrite nõukogu esimees, Konstantin Päts

Konstantin Pätsi esimene ajutine valitsus oli Eestimaa Päästekomitee poolt 25. veebruaril 1918 (antedateeritud 24. veebruarile 1918) moodustatud 13-liikmeline Eesti ajutine valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga (kaasa arvatud Konstantin Päts, kes esineb ajutise valitsuse liikmete nimekirjas kaks korda, lisaks nimetatuile on nimekirjas ka kolm vakantset ametikohta).

1. Konstantin Päts – ministrite nõukogu esimees, siseminister ja kaubandus-tööstusminister
2. Jüri Vilms – ministrite nõukogu abiesimees ja kohtuminister
3. Jaan Poska – välisminister
4. Juhan Kukk – raha- ja riigivaranduste minister
5. Jaan Raamot – põllutöö- ja toitlusminister
6. Andres Larka – sõjaminister
7. Villem Maasik – töö- ja hoolekandeminister
8. Ferdinand Peterson – teedeminister
9. Peeter Põld – haridusminister

Saksa, vene ja rootsi rahvusasjade ministri kohad olid valitsuse koosseisus ette nähtud, kuid jäid ajutiselt vabaks.

Villem Maasik ei võtnud oma ametikohta vastu ja tema staatus valitsuse liikmena on tänini (2018) ebaselge.

Saksa okupatsiooni ajal, 1918. aasta "suvel ja sügisel", mil valitsuse tegevus oli salajane, toimusid selle koosseisus järgmised muudatused, mida ei avaldatud ja mille täpne kuupäev, siduvus, üksikasjad ja nimetamise alused on tänaseni ebaselged:

• Jaan Poska – peaministri (? kui oli Ministrite Nõukogu esimees, mitte peaminister) kohusetäitja (Konstantin Pätsi ja Jüri Vilmsi asemel)
• Juhan Kukk – siseministri kohusetäitja (Konstantin Pätsi asemel)
• August Hanko – kaubandus- ja tööstusminister (Konstantin Pätsi asemel)
• Jüri Jaakson – kohtuminister (Jüri Vilmsi asemel)
• Ernst Põdder – sõjaminister (Andres Larka asemel)
• Otto Strandman – välisminister (Jaan Poska asemel)
• Jaan Tõnisson – minister ^[1]

1918. aasta 25. veebruaril jõudsid Tallinna Saksa keisririigi väeüksused. Kõrgem võim kuulus Saksa sõjaväelastele. Saksamaa keisririik ei tunnustanud 24. veebruaril 1918 Eesti Maapäeva vanematenõukogu poolt välja kuulutatud Eesti iseseisvust.

Eesti erakondade tegevus oli peatatud ning Eesti rahvusväeosad laiali saadetud. Esimene ajutine valitsus läks põranda alla ja ministrite nõukogu esimees Konstantin Päts viibis Saksa keisririigi alistumiseni 11. novembril 1918 interneerituna vangilaagris.

11.–14. novembril 1918 andsid Saksamaa esindajad kõrgema poliitiline võimu Balti riikides formaalselt üle rahvuslike valitsuste kätte, kuid Saksa vägede kohalolek jätkus veel mõnda aega. 11. november 1918 alustas Tallinnas tööd Eesti ajutine valitsus, mille esimesele istungile kogunes valitsus koosseisus Jaan Poska, Ferdinand Peterson, Jaan Raamot ja Juhan Kukk. 12. november 1918 täpsustasid ajutise valitsuse ja Maanõukogu vanematenõukogu ühisistungil ajutise valitsuse koosseis ja jagati ministriportfellid.

Pärast Saksa võimu langemist moodustati 12. novembril 1918 teine ajutine valitsus, kus Konstantin Päts oli pea- ja siseminister.

12. märtsil 1918 otsustas ajutine valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Larka juhtimisel ja ülendas Aleksander Tõnissoni, Ernst Põdderi ja Andres Larka kindralmajoriks.

• Eesti Vabariigi valitsuste loend

• Ago Pajur. Eesti ajutine valitsus priiuse põlistumise vaatepunktist