Konstantinos VI
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2023) |
| Konstantinos VI | |
|---|---|
 | |
| Bütsantsi keiser | |
| Ametiaeg 8. september 780 – 19. august 797 | |
| Eelnev | Leo IV |
| Järgnev | Irene |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | 14. jaanuar 771 |
| Surmaaeg | 797–805 |
| Abikaasa | Maria, Theodote |
| Vanemad | Irene |
| Lapsed | Euphrosyne, Irene, Leo |
Konstantinos VI (kreeka keeles: Κωνσταντῖνος (Kōnstantinos); 14. jaanuar 771 – pärast 797 ja enne 805) oli Bütsantsi keiser aastatel 780–797. Ta oli keiser Leo IV ainuke laps ning nimetati kaasvalitsejaks viieaastaselt, 776. aastal. Ta sai ainuvalitsejaks 780. aastal, kui oli üheksa-aastane.
790. aastani valitses tema eest regendina ema Irene, keda abistas peaminister Staurakios. Irene asevalitsemine lõppes, kui Konstantinos sai täisealiseks, kuid ka siis ei soovinud ema võimust loobuda. Pärast mõneaastast ainuvalitsemist nimetas Konstantinos Irene 792. aastal keisrinnaks, tehes naisest nii oma ametliku kolleegi.
Valitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Võimuletõus
[muuda | muuda lähteteksti]Leon IV poeg Konstantinos VI, kellest kujunes Isauria dünastia viimane keiser, asus troonile 780. aasta septembris. Kuid tegelik võim kuulus hoopis tema emale Irenele.[1]
Esimese katse haarata kogu võim enda kätte tegi Konstantinos koos oma väiksearvulise toetajaskonnaga 9. septembril 790. Tol korral püüdis ta oma huvides ära kasutada tugeva maavärina tulemusel linnas tekkinud segadust, kuid plaan ebaõnnestus ning Irene andis käsu Konstantinos läbi peksta ja koduaresti panna. Pärast Irene otsust oma poeg täielikult võimult kõrvaldada puhkes aga mäss, mis tõi 790. aasta kevadel Konstantinose ainuvalitsejana troonile.[1]
Valitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Konstantinos VI peeti üldiselt julgeks ja pealehakkajaks inimeseks. Samas on teda iseloomustatud väga kergeuskliku ja emale intriigide sepitsemises absoluutselt ebavõrdse partnerina. Nii sooritaski ta pärast troonile asumist saatusliku vea, kui lubas Irenel jääda Konstantinoopolisse ja elada edasi keisripalees.[1]
Sõda bulgaarlastega
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi Konstantinos oli vapper sõjamees, puudusid tal väepealikule vajalikud omadused. Ta võis kainetele kaalutlustele eelistada tähetarkade ennustusi, pidades nende soovitusi väepealike nõuannetest olulisemaks. Näiteks 790. aastate alguses, valmistudes sõjaks bulgaarlastega, jäi ta uskuma astroloogi. Kui tähetark väitis, et on kätte jõudnud rünnakuks väga soodne moment, alustaski keiser kohe sisuliselt ette valmistamata sõjakäiku, mis lõppes lüüasaamisega, ning Bütsants oli sunnitud järjekordselt ostma kulla eest naabriga rahu. Võib-olla oli Konstantinosele ainsaks lohutuseks vaid see, et nii kurvalt lõppenud sõjakäigul sai surma hiilgavat võitu lubanud tähetark.[1]
Mõne aasta möödudes andis keiser käsu lõpetada rahulepinguga ette nähtud rahasaadetised bulgaarlastele ning khaanile lähetati kulla asemel hobusesõnnikut, millele oli lisatud mõnitav kiri. Vihase khaani lubadusele alanduse eest kätte maksta ja tulla keisri linna vastas Konstantinos: "Miks pead sa enesele vaeva tegema? Oled vana ja jõuetu. Miks teed enesele tüli? Ma tulen parem ise!" Kuid ka see, nüüd juba tähetarkade abita ette valmistatud sõjakäik ei toonud märkimisväärseid tulemusi.
Irene intriigid
[muuda | muuda lähteteksti]Sel ajal, kui Konstantinos üritas jagu saada bulgaarlastest, jätkas Irene poja vastu intriigide punumist. Näiteks püüdis ta poega veenda maha jätma oma armeenlannast naist, kelle ta omal ajal – kui Konstantinose ja Karl Suure tütre kihlus poliitilistel kaalutlustel katkes – oli ise pojale sokutanud. Nüüd aga väitis Irene, et keisrinna (neil oli Konstantinosega kaks tütart) tahtvat Konstantinost mürgitada ja temast tuleb kiiremas korras lahutada ning abielluda hoopis kaunitarist õukonnadaami Theodotega. Et Konstantinos polnud nimetatud daami vastu kaugeltki ükskõikne, siis kõlas ema soovitus vägagi lahtistele kõrvadele. Kuid patriarh ei andnud keiserliku paari lahutuseks nõusolekut. Siis leiti keisri käsul vaimulik, kes nõustus vajalikku toimingut sooritama, ja Konstantinos sõlmiski uue abielu kirikupea nõusolekuta. Laulatustseremooniale järgnesid pulmad, mis kestsid nelikümmend päeva ja olid eriti uhked. Paistis, et keiser sai, mida tahtis. Tegelikuks võitjaks osutus siiski kogu intriigi kokku pununud Irene. Just tema sai selle, mida oli algusest peale tahtnud – suure skandaali, mis vähendas keisri populaarsust, ning seda eriti kirikuringkondades. Vaimulikud ei armastanud keisrit niigi, sest olles küll pühapiltide pooldaja, ei teinud Konstantinos kirikule selliseid kingitusi, nagu oli teinud tema ema. Konstantinos ei näinud oma ema salasepitsusi läbi. 796. aasta suvel läks keiser koos õukonna ja emaga mineraalvetele tervist parandama. Seal olles sai ta kõigepealt teate poja sünni kohta, seejärel aga teatati, et vastsündinu oli peatselt surnud. Saanud selle kurva teate, kiirustas keiser kohemaid pealinna. See aga tähendas Irenele, keda tema lapselapse kurb saatus eriti ei puudutanud, vaid võimalust vabalt tegutseda.[1]
Lõpliku löögi sai Konstantinose autoriteet 797. aasta kevadel alanud ja ebaõnnestunult lõppenud sõjakäigu ajal araablaste vastu. Kuna Irene järjekordsete intriigide tulemusel asus Konstantinos ise sõjakäiku juhtima, siis langes ka süü kaotuse eest otseselt talle.[1]
Konstantinose kukutamine
[muuda | muuda lähteteksti]797. aasta 17. juunil sai Konstantinos teada, et tema vastu on sepitsetud vandenõu ning ta põgenes. Kuid mingit mõistlikku plaani edasiseks tegutsemiseks ta ei suutnudki leida ja nii langes ta üsna pea oma vaenlaste kätte. Ning sama aasta 15. augustil andis Irene käsu võtta oma pojalt silmanägemine. Keisrinnast ema otsus viidi ellu selles samas ruumis, kus Konstantinos oli kakskümmend kuus aastat tagasi ilmavalgust näinud. Järgnevad eluaastad veetis troonilt tõugatud keiser koos oma naisega pideva järelevalve all, ning tema täpne surma-aasta pole teada.[1]
Kuigi Konstantinos VI pidi oma suhteliselt lühikese elu jooksul palju kannatama, ei pea Bütsantsi autorid temast eriti lugu. Seesuguse suhtumise ilmseks põhjuseks oli asjaolu, et keisrit peeti naiivseks, valelikuks, kasvatamatuks ja liiderlikuks.[1]
| Eelnev Leo IVI | Bütsantsi keiser 8. september 780 – 19. august 797 | Järgnev Irene |