Kreeka korruptsioon

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kreeka korruptsioon hõlmab nii maksude maksmisest kõrvalehoidmist kui ka poliitilist korruptsiooni. Mõlemad on eksisteerinud Kreekas juba kaua. Ekspertide arvates tuleb selle juuri otsida vähemalt Ottomanide-aegsest Kreekast, kus peeti Ottomani Impeeriumi okupatsioonivalitsuse kehtestatud maksudest kõrvalehoidmist passiivse vastupanu vormiks ja patriootlikuks teoks.

Kreeka korruptsiooni võib klassifitseerida süsteemse korruptsiooni klassi, sest see algab ja lõpeb riiklikus organisatsioonis. See muutus endeemiliseks pärast 1981. aastat, mil Kreeka ühines Euroopa Ühendusega. Sellest ajast peale on puhkenud enam kui 150 suurt korruptsiooniskandaali, kuid neist vaid 5 jõudis kohtusse. Kolm nendest katkestati parlamendi otsusega, üks lõppes süüdlase õigeks mõistmisega ja vaid ühel juhul mõisteti isik süüdi, kuid ka sellel puhul lõppes see parlamendi poolse armuandmise otsusega.^[1]

Kõige selgemalt väljendub korruptsiooni majanduslik mõju suurte infrastruktuuri rajatiste ehituskuludes, mis ületab vastavat EL keskmist taset 4–6 korda, mille põhjuseks peetakse seda, et iga sellise projekti algatamiseks ja läbiviimiseks tuleb teha "spetsiaalseid makseid" kõrgetele riigiametnikele ja juhtivatele ärimeestele.^[2]

Kreeka riigieelarve suurimaks kuluks on sõjavägi – õigemini selle relvastus, kuna tema naabriks on igipõline vaenlane Türgi. Kuid ka siin läheb suur osa riigieelarvekuludest "vasakule", nagu ilmnes kaitseminister Antonis Kantasi ümber puhkenud skandaalis. Olles alustanud suhteliselt madala taseme ametnikust, suutis ta tõusta kaitseministriks ning teenida viie aasta jooksul kokku 19 miljonit dollarit altkäemaksudest ja muudest tehingutest. Muuhulgas korraldas ta Saksamaalt 170 tanki ostmise 2,3 miljardi dollari eest. Lisaks ostis Kreeka 4 miljardi eest hävitajaid, millistele tõsi küll "unustati" lisada elektroonilised juhtimissüsteemid ning veel 4 miljardit allveelaevade eest, mis katsetusel tegid hirmsat müra ning seisavad tänini dokis lõpetamata tööde tõttu. Viimase makse nende eest 407 miljoni dollari suuruses summas kinnitas Kreeka parlament juba ajal, mil ta riigivõlakriis oli juba alanud.^[3]

2013. aasta lõpus ilmnes pärast 20-kuulist juurdlust, et umbes 600 Kreeka MTÜ-d on aastatel 2000–2008 kulutanud ilma igasuguste ilmsete tulemusteta 600 miljonit eurot Balkani arendusprojektidele nn Hellenistliku Abiprogrammi raames. George Papandreou välisministriks oleku ajal eraldati sellistele MTÜ-dele 87 miljonit eurot, millest 30 miljoni asukohta pole suudetud tuvastada.^[4]

Avaliku halduse peainspektor on hakanud täpsustama riigiteenistujate arvu ja nende töökohustusi. Seoses sellega on ilmnenud terve hulk kriminaalseid juhtumeid, sealhulgas olematuid tervishoiuasutusi.

Šveisti HSBC panga Geneve haru tehnik Hervé Falciani varastas suurel hulgal andmeid panga klientidest, plaaniga see informatsioon edasi müüa. Jaanuaris 2009 otsis politsei tema Prantsusmaal asuva kodu läbi ja leidis arvuti 130 000 failiga, mis sisaldasid palju informatsioon maksudest kõrvalehoidjatest.

2010. aastal andis Prantsuse rahandusminister Christine Lagarde Kreeka valitsusele nimekirja selle riigi kodanikest, kel oli Šveitsi HCBC pangas oma konto ning 1991 võimalikust maksukohustuse kõrvalehoidjast.

Kreeka ametnikud väitsid pärast selle saamist, et nad on selle nimekirja ära kaotanud. Alles 29. oktoobril 2012 muutis Kreeka valitsus oma seisukohta, kuid väitis siis, et ta ei ole valmis kasutama varastatud informatsiooni inimeste vastu süüdistuste esitamiseks.

Selle asemel vahistasid kreeka ametnikud nädalalehe Hot Doc toimetaja ja ajakirjaniku Kostas Vaxevanise, kes avaldas selle nn "Lagarde nimekirja". Teda süüdistati eraelu puutumatust sätestava seaduse rikkumises, mille alusel oleks saanud ta mõista kuni kaheks aastaks vanglasse. Kuid pärast vaid ühe päeva kestnud kohtuprotsessi mõisteti ta õigeks.

Selles nimekirjas oli nimetatud Kreeka peaministri Antonis Samarase nõunikku, mitmeid ministreid ja Samarasi Uue-Demokraatia partei mõjukad liikmed, samuti kõrgeid riigiametnikke Rahandusministeeriumist.

Vaxevanis arvas, et valitsuse passiivsuse põhjuseks oli see, et nimekirjas oli muuhulgas mitmed ministrite sõbrad, ärimehed ja mõjukad ajakirjandusäri omanikud. Ta süüdistas ka Kreeka meediat, mis oli pikka aega seda teemat vältinud. "Kreeka meedia on suukorvistatud" ütles ta. Kreekat valitseb kinnine võimugrupeering, kuhu kuulub poliitiline eliit, suurärimehed ja ajakirjanikud.^[5]

Kreeka sõna fakelaki tähendab sõna-sõnalt väikest ümbrikku, kuid igapäevases kõnepruugis märgib see altkäemaksu, mida kreeka inimesed maksavad riigiametnikele ja eraettevõtjatele teenuse osutamise kiirendamiseks. Vastavalt kehtivale tavale ulatatakse ametnikule ümbrik ja see kindlustab kohtumise toimumise, dokumentide vormistamise või lubade väljastamise. Kõige enam seostub see siiski riiklikku süsteemi kuuluvate tervishoiuasutustega, kus neid jagatakse meditsiiniteenuse osutajatele.

Trancparency Internationali 2012. aasta aruande järgi on see tulem paljudest iseseisvatest teguritest, sh seaduse nõrk jõustamine, auditite puudumine, tegevusjuhendite puudumine, valitsuse tegevuse läbipaistmatus, ebaefektiivne bürokraatia, ametnike karistamatus ja lai kaalutlusõigus (discertionary power) ning avaliku teadlikkuse puudumine.

Vastavalt Transparency Internationali 2013. aasta aruandele on 90% leibkondade arvates poliitilised parteid korrumpeerunud või äärmiselt korrumpeerunud ning astmestikus on see Kreeka kõige enim korrumpeerunud institutsioon. Enamgi veel – 39% küsitletud leibkondadest uskus, et korruptsioon on jätkuvas kasvus ning 46% leibkondadest oli seisukohal, et valitsuse meetmed korruptsiooni piirata on olnud äärmiselt ebaefektiivsed. Ka eksperdid on leidnud, et valitsuse korruptsioonivastased meetmed nii korruptsioonivastaste seaduste loome vallas kui ka vastavate asutuste tegevuse osas pole efektiivsed. Korruptsioonivastased ametite tegevust on takistanud nii poliitikute tugev mõjutustegevus kui ka töötajate pidev vahetumine. Selles tegevuses on osalenud ka kõige kõrgema astme ametnikud avalikust teenistusest, nagu on ilmnenud meediaväljaannete teadetest. 2013. aastal hindas Euroopa 31 riigi hulgas Kreeka "rahvusliku aususe indeksi" kõige väiksemaks.^[6]

OECD hinnangul oli augustist 2009 musta turu osakaal umbes 65 miljardit eurot (u 25% SKP-st), mis praktikas tähendas igal aastal umbes 20 miljardit eurot saamata jäänud makse. See oli praktiliselt kaks korda suurem kui Saksa must turg (u 15% SKP-st). See on otseses seoses FIE staatuses töötajate osakaaluga, mis on Kreekas 31,9% (EL-i keskmine 15%). Seost FIE-de suure osakaalu ja maksudest kõrvalehoidmise vahel peetakse loomulikuks.

2005. aasta lõpus hoidis maksude tasumisest kõrvale juba 49% elanikkonnast, kuid 2006. aastal langes see 41,6%-le. Chicago Ülikooli uuringust selgus, et kõige enam hoidsid maksude maksmisest kõrvale FIE-d, sh raamatupidajad, hambaarstid, advokaadid, arstid, isiklikud ja finantsnõustajad. Selle tulemusena tasumata jäänud maksusummat hinnati 28 miljardile eurole ehk 31% eelarvest, mis vastas eelarvedefitsiidile sel aastal.

Maksudest kõrvalehoidmine omandas Kreekas sellised mõõtmed, et kreeka poliitikud hakkasid nimetama seda "rahvuslikuks spordialaks". Praktikas tähendas see aga igal aastal pea 30 miljardi euro suurust summat, mis jäi riigieelarvesse laekumata.

Tax Justice Network esitas väite, et Šveitsi pangakontodel lebab üle 20 miljardi euro kreeklaste raha. Kreeka rahandusminister Evangelos Venizelos märkis oma esinemises, et umbes 15 000 üksikisikut ja ettevõtet võlgneb maksuametile 37 miljardit eurot. Lisaks hindas TJN kreeklaste omanduses olevate ettevõtete arvu maksuparadiisides üle 10 000-le.^[7]

2010. aasta alguses ilmnes, et rahvusvahelised suurpangad nagu Goldman Sachs, JP Morgan Chase jts olid loonud erilisi finantsinstrumente, mis võimaldasid Kreeka, Itaalia jt Euroopa riikidel varjata oma laene. Valitsustega üle kogu Euroopa oli sõlmitud selliseid salajasi kokkuleppeid, millega pangad pakkusid neile sularaha ning mille katteks olid erinevate riigi omanduses olevate ettevõtete ja institutsioonide tulud. Kõik need tehingud jäeti ametlikus raamatupidamises kirjeldamata.

Der Spiegeli andmetel maskeeriti sellised laenud riikide valitsustele kui "vahetustehingud" (swaps) ja kuna Eurostat tol ajal ei pidanud arvestust finantsderivatiivide üle, siis polnud vaja neid ka registreerida. Saksa derivatiivide maakler rääkis küllaltki avameelselt Der Spiegelile, et "Maastrichti reeglite täitmisest saab üpris lihtsalt ja täiesti legaalselt kõrvale hiilida, kui kasutada swap'e ning "varasematel aastatel kasutas ka Itaalia selliseid tehinguid, et varjata oma tegelikku võlakoormust. Nende tehingute tegemiseks pakkusid erinevad Ameerika Ühendriikide pangad meelsasti oma abi". Sellised võtted võimaldasid nii Kreeka kui ka mõnedel teistel Euroopa valitsustel teha kulutusi üle oma võimete ning varjata seda seejuures EL institutsioonide eest. Mais 2010 hinnati taas Kreeka valitsussektori puudujääki ning selle suuruseks hinnati 13,6%, mis oli suhtes SKT-sse maailmas teisel kohal (esimesel oli Island 15,7% ja kolmas Suurbritannia 12,6%-ga). Riigivõla suuruseks prognoositi sel aastal 120% SKP-st.

Et täita rahaliidu nõudeid, oli Kreeka valitsus esitanud aastaid valeandmeid ning võltsinud ametlikku majandusstatistikat. Kuid 2010. aasta alguses ilmnes, et Kreeka valitsus oli alates 2001. aastast maksnud Goldman Sachsile ja teistele pankadele sadu miljoneid dollareid preemiana tehingute eest, mida tegelikkuse eest varjati. Kõige märkimisväärsemad neist olid valuuta-swap'id, millega miljardeid väärt olevad Kreeka riigivõlad konverteeriti ümber jeenidesse või dollaritesse fiktiivseid vahetuskursse rakendades ning seeläbi tegelikke laene varjates.

Tänu nendele tehingutele õnnestus mitmel "edukal" Kreeka valitsusel jätkata laristavate kulutuste tegemist, varjates seejuures oma tegelikku eelarvepuudujääki EL-i institutsioonide eest. Tõsi, võib väita, et sellist praktikat kasutasid tol perioodil mitme Euroopa riigi valitsused. Samal ajal võimaldas võltsitud statistilised andmed näidata Kreekata aastatel 2000–2010, kui peaaegu eeskujulikku riiki, mis täitis eurotsooni stabiilsuse nõudeid eelarvepuudujääk kuni 3% SKP-st ja võlakoormuse tase 60% SKP-st).^[8]

Järgides Suurbritannia ja Saksamaa eeskuju on ka Kreeka valitsus alustanud läbirääkimisi Šveitsiga, et otsida võimalusi seal asuva kreeka kodanike raha maksustamiseks. Vastavalt Rahandusministeeriumi teadaandele peavad kreeklased hakkama oma Šveitsi pangakontodel olevalt rahalt hakkama maksma kas maksu või teavitama kreeka maksuametit tavapärases korras seal asuvast rahast ja sellelt teenitud tulust. Kreeka ja Šveitsi valitsused sõlmisid vastava leppe 2011. aasta lõpus.

2010. aastal alustas Valitsus maksureformi läbiviimist. Ühe esimese meetmena otsustati kehtestada kord, et isik saab kasutada õigust oma maksustatavatest tuludest maha arvata maksuvaba osa vaid siis, kui ta esitab vastavas summas poetšekke. See ajas marru väikepoepidajad ja teenuseosutajad, kes võtsid põhiliselt makseid vastu vaid sularahas ja reeglina "unustasid" oma käivet deklareerida, ning põhjustas protestimarsse Ateena tänavatel. Nagu ütles tanklaomanik Christos Livano: "Tarbijad kaebavad õigusega, sest maksude tõttu on kütus järsult kallinenud. Mis meisse puutub, siis meie lihtsalt ootame."^[9]

2011. aasta augustis tegi Kreeka valitsus ettepaneku juurutada forokarta ehk "maksukaart", et koguda ostudel sooritatud maksude eest saadud arveid. Kreeka rahandusminister oli arvamusel, et see aitaks piirata ohjeldamatut maksude tasumisest kõrvalehoidmist jaekaubanduses. Loodeti, et kui kõrvutada üksikisikute tarbimist nende tuludega ning äriettevõtete arveid nende tegeliku ettevõtluse mahuga, mida nad näitasid oma arvetel, siis on võimalik tuvastada maksudest kõrvalehoidjaid.

Novembris 2011 kutsus uus Kreeka rahandusminister Evangelos Venizelos kõiki isikuid, kes võlgnevad riigile enam kui 150 000 eurot, tasuma oma maksukohustused hiljemalt 24. novembriks. Nende nimed, kes neile pandud kohustust ei täida, lubas ta internetis avalikustada. Valitsus ka avaldas selle nimekirja ning ilmnes, et seal oli ka vägagi tuntud kreeklasi, sh popstaare ja tippsportlasi.

Alates 2012. aastast nähti ette, et kõik üle 1500-eurosed arveid tohib tasuda ainult pangaülekandega.

Kreeka politsei asutas spetsiaalse eriüksuse, mis tegeleb vaid maksuküsimustega. Saksamaa on seejuures pakkunud omapoolset abi ja eksperte finantsjuhtimise efektiivistamiseks ja maksujuurdluste tulemuslikumaks muutmiseks ja efektiivsema maksuhalduse loomiseks. Kreeka vastus abi kasutamise suhtes jäigi tulemata.