Euroopa Liidu Läänemere strateegia

Euroopa Liidu Läänemere strateegia on Euroopa Liidu sisene algatus, mille eesmärk on Läänemere piirkonna erisusi arvestades leida lahendusi peamistele kitsaskohtadele, mis takistavad piirkonna arengut.^[1] Läänemere strateegia loodi 10. juunil 2009 Euroopa Komisjoni poolt. Ettepanek koostöövõrgustiku loomiseks tuli liikmesriikidelt.^[2]

Läänemere strateegial on neli peamist suunda – keskkond (vähendada ja ära hoida Läänemere reostust), jõukus (edendada innovatsiooni väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes), ligipääsetavus (parem transpordivõrgustik) ning ohutus ja turvalisus (suurendada kriisidele reageerimise võimekust).

Reaalsete eesmärkidena on nähtud:

• luua koordineeritud naftalekete tõrjumise mehhanismid
• luua keskkonnatundlike ranna- ja rannalähedaste alade võrgustik
• suurendada meretranspordi turvalisust
• suurendada regionaalset lõimumist
• edendada inimeste, tööjõu, kapitali ja teenuste vaba liikumist regioonis
• tõhustada teadus- ja haridusalast koostööd läbi kompetentsikeskuste loomise
• kujundada piirkonna ühtne energiaturg
• luua Läänemere kiirtee ning Via Baltica aastaks 2013, realiseerida Rail Baltica projekt
• avada Kaliningradi oblast jpm

Koostöövõrgustik hõlmab Läänemere makropiirkonda. Selle ulatus on sõltuvalt probleemist erinev: näiteks majandusküsimuste korral hõlmaks strateegia kõiki piirkonna riike, veekvaliteedi küsimustes kogu püügiala jne. Üldiselt hõlmab see kaheksat Läänemerega külgnevat liikmesriiki. Samuti on vaja tihedat koostööd Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, et ühiselt lahendada paljusid piirkonna probleeme. Konstruktiivset koostööd on vaja ka Norra ja Valgevenega.^[3]

Läänemere strateegia tegevuskava on omakorda jaotatud 15 poliitikavaldkonnaks, mis sisaldavad elluviidavaid projekte. Projektide elluviimist ja Läänemere strateegia üldist toimimist edendab vastava valdkonna juhtriik. Juhtriik jälgib vastavas poliitikavaldkonnas projektide elluviimist ning tagab nende toimimise. Euroopa Komisjon jääb Läänemere strateegias keskseks koordineerijaks.

Euroopa Liidu laienemisega 2004. aastal muutus Läänemeri Euroopa sisemereks – Mare Nostrumiks. Kui eelnevalt oli Baltoscandia käsitlus puht teoreetiline ning kontseptuaalne lähenemine Läänemere maade ühtsusest, siis 21. sajandi alguses NATO ja EL-i laienemise tulemusena muutusid Baltimaad ja Skandinaavia maad ühtse koostööorganisatsiooni liikmeteks. Alates 2004. aastast on Läänemere regiooni ees seisvad väljakutsed suurenenud: kasvavad keskkonnaohud, majandusliku arengu ebavõrdsus piirkonnas, kehv transpordivõrgustik jne. Paljusid neid probleeme on võimalik lahendada läbi tihedama koostöö ja suurema koordineerituse.

Enne Euroopa Liidu laienemist oli peamiseks koostööprojektiks Põhja-Euroopas Põhjadimensioon, mis keskendus eelkõige EL-i välissuhetele. Läänemere koostöö peamiseks eesmärgiks on aga tihendada Läänemere maade omavahelist koostööd. Läänemere strateegia idee arenduses mängisid rolli rahvaesindajad nii Eestist, Lätist, Leedust, Poolast, Soomest, Rootsist ja Saksamaalt. Läänemere strateegia väljatöötamisel võeti eeskujuks juba toimiv regionaalne projekt Vahemere strateegia. 2005. aastal valmis esimene versioon projekti olemusest. Selle üheks autoriks oli Toomas Hendrik Ilves. Euroopa Liidu institutsioonides suurt poolehoidu leidnud algatuse põhiautoriks oli aga Soome konservatiiv Alexander Stubb.^[4] Stubb koondas oma töörühmas ideed, mis olid juba ammu paljude Läänemere maade poliitikute mõtetes. Eesmärk oli luua ühtne terviklik piirkondlik mõttekava, kuidas muutuvas maailmas kohaneda.^[5]

• Läänemere strateegia Euroopa Komisjoni kodulehel