Hänilane

Hänilane
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Värvulised Passeriformes
Sugukond	Västriklased Motacillidae
Perekond	Västrik Motacilla
Liik	Hänilane
Binaarne nimetus
Motacilla flava Linnaeus, 1758

Hänilane (Motacilla flava, varasem nimetus ja Eestis esinev põhialamliik lambahänilane Motacilla flava flava) on västriklaste sugukonda kuuluv linavästrikust veidi väiksem lind, kes kaalub alla 20 grammi ja on 15–16 cm pikk.

Rahvapäraseid nimetusi: karjalind, karjatsirk, karjavästrik, veistevästrik, lambalind, lambatsirk, lambalinavästrik, lambahällulind, lambatalleke, kesvatalleke, kollane västrik, kollane linalind, soovästrik, märjavästrik.

Hänilane kuulub Eestis kaitstavate liikide III kategooriasse. Eesti Ornitoloogiaühing valis hänilase 2006. aasta linnuks.

Hänilane elab Euraasia tundra-, metsa-, stepi- ja kõrbevööndis ning mägismaade avamaastikel, ka Põhja-Aafrikas ja Lääne-Alaskas. Eestis on hänilane üldlevinud haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 10 000 – 20 000 paarile^[1].

Hänilane elab meil niitudel, karjamaadel, luhtadel, põõsasniitudel, vähem madalsoodel, veel harvem rabadel. Üldiselt niiskemates elupaikades kui linavästrik. Sageli istub madalatel põõsastel või tugevatel rohukõrtel ning vibutab saba. Lend on madal ja lainjas. Tihti saadab loomakarju, ka istudes veiste ning lammaste turjal: soojavereliste loomade ümber on alati rikkalik toidulaud putukatest toitujaile.

Hänilane on rändlind, areaali lõunaosas ka paigalind. Talvitab Aafrikas ja Aasia lõunaosas. Rändel lendab salkadena, palju on Eestist läbirändajaid. Kevadel saabuvad pesitsevad linnud aprilli lõpul või mai alguses, isaslinnud emaslindudest varem. Sügisel lahkuvad augusti lõpul ja septembris.

Valdavalt sööb hänilane väheliikuvaid selgrootuid, kes elavad maapinnal ja rohurindes: eelkõige kärbsed, ämblikud ja mardikad.

Putukatest toitujana on väga kasulik lind kahjurite hävitajana.

Pesitsema asub hänilane linavästrikust hiljem, mai alguses. Pesitseb maapinnal tihedas rohus, enamasti mättal tiheda rohtkatte varjul. Pesa ehitab pinnasesüvendisse kuivadest kõrtest, niidutaimede juurtest ja lehtedest. Mai keskel muneb emaslind 4–6 muna, neid haub üksinda, ligikaudu 13 päeva. Isaslind valvab sel ajal territooriumi, et kaitsta pesa võimalike ohtude eest.

Pojad on pesas 12–13 päeva. Toitmisel osalevad mõlemad vanemad. Pärast pesast lahkumist ei oska pojad veel lennata, vanemad õpetavad ja jätkavad toitmist veel mõnda aega. Lennuvõimelisteks saavad juuni keskpaigas.

• Mustpea-hänilane
• Põhjahänilane

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hänilane

• Hänilane andmebaasis eElurikkus

• Monika Laurits: "Hänilane: vähe tuntud, kuigi silmapaistev" Eesti Loodus, aprill 2006