Lannuvart

Lannuvart
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Ülemselts	Galloanserae;
Selts	Hanelised Anseriformes;
Sugukond	Partlased Anatidae;
Perekond	Vart Aythya;
Liik	Lannuvart;
Binaarne nimetus
	Aythya collaris; Edward Donovan, 1809

Lannuvart (Aythya collaris) on partlaste sugukonda vartide perekonda kuuluv linnu liik.

Välimus

Lannuvardi täiskasvanud isaslind sarnaneb värvuselt tuttvardiga. Ta erineb viimasest noka ja kehakülgede mustri poolest. Tal on erehall nokk valge triibuga, tume purpurpunane pea, valge rind, kollased silmad ja tumehall selg. Täiskasvanud emasel on kahvatupruun pea ja keha, tumepruun selg, tume nokk, millel olev hele triip on veidi õrnem kui isasel, ja pruunid silmad. Ümber kaela on punakaspruun rõngas, aga seda on harilikult raske eristada. Linnu pikkus on 37–46 cm, tiibade siruulatus 72 cm ja mass 600–1200 g.

Eluviis

Linnu eestikeelse nimetuse osa "lannu" viitab selle liigi pesitsusaegsele elupaigavalikule, mil ta asustab peamiselt väikejärvi ehk lande metsavööndis USA põhjaosas ja Kanadas. Lannuvart rajab pesa avavee lähedale kuiva kohta. Pesa on pallikujuline, koosneb veetaimedest ja on vooderdatud udusulgedega.

Kurnas on 8–10 oliivikarva muna. Kui tekib vajadus järelkurna järele, on see väiksem, koosnedes umbes 7 munast. Mune haub ainult emaslind. Haudumine kestab 25–29 päeva. Emaslind jääb poegade juurde seni, kuni need 49–56 päeva vanuselt lennuvõimestuvad.

Lannuvardi toidust moodustavad 80% veetaimed. Ülejäänu hulka kuuluvad limused, veeputukad ja väikesed kalad. Toitu otsib ta peamiselt sukeldudes.

Levik

Lannuvart elab Põhja-Ameerikas. Neid loendati 1950. aastatel 334 000 isendit, 1990. aastatel 923 100 ja 2002. aastal 1,2 miljonit. Uusi sobivaid elupaiku hõivab lannuvart kergesti.

Lannuvart pesitseb Kanadas ja USA põhjaosas, talvitub peamiselt Mehhiko lahe ümbruse veekogudel ja märgaladel. Vahel satub ta ka lõuna poole kuni Costa Rica ja Panamani. Lääne-Euroopasse satub lannuvart harva, kuid regulaarselt. Esimest korda täheldati neid Suurbritannias 1809, kuid edaspidi järjest sagedamini, ainuüksi 1980. aastal loendati Euroopas 35 isendit, eeskätt Briti saartel, Portugalis ja Islandil.

Eestis on teda nähtud ühel korral.^[1]

Viited

↑ Ulvar Käärt, "Ookeani tagant pärit lannuvart tegi Eestisse esmavisiidi", Eesti Päevaleht 15. aprill 2009.

Välislingid

[1] Ulvar Käärt, "Ookeani tagant pärit lannuvart tegi Eestisse esmavisiidi", Eesti Päevaleht 15. aprill 2009.

[1]