Leppemärgid (kartograafia)

Kaardi leppemärgid ehk tingmärgid on märkidest, tähtedest või graafilistest kujutistest koosnev süsteem, mida kasutatakse kaardistamisel, et luua kõigile lugejaile üheselt mõistetav ruumiline pilt.

Kaardi koostamisel on palju tunnetuslikke probleeme, mis sõltuvad eelkõige kartograafilisest protsessist (andmete kogumine, tõlgendamine, analüüsimine ja generaliseerimine) ning eri kaardistajate sümbolite kasutusest. Kuna ruumiandmete klassifitseerimine põhineb peamiselt inimotsustel, siis võib kahe eksperdi sama piirkonna taimkatte- või mullakaardid oluliselt erineda ^[1]. Näiteks ei pruugi mõlemad eksperdid näha taimkatte või mullatüüpide üleminekupiire samades kohtades või määratakse taime- või mullaklasse erinevalt.

Kartograafias on väga olulisel kohal tegelikkusest graafilise pildi loomine ja selleks on vaja üheselt mõistetavaid sümboleid ^[2]. Vanasti ei pööranud kaardistajad oma töö tulemusele nii suurt tähelepanu ning seetõttu võis kaardi kasutaja seal olevat informatsiooni valesti tõlgendada. Tänapäeva kartograafe huvitab aga eelkõige, miks ühed sümbolid on efektiivsemad kui teised. Selleks on inimestega tehtud palju katseid, et välja selgitada, millised sümbolid on üheselt mõistetavad ja millised tekitavad pigem segadust. Selline katsetamine aitab välja töötada leppemärgid, mis annavad kaardi kasutajale infot kõige täiuslikumalt.

Topograafilised kaardid annavad edasi maapinna kuju, kasutades selleks samakõrgusjooni. Tänapäevastel kaartidel kuuluvad need tuntuimate sümbolite hulka, võimaldades ette kujutada kõrgust, sügavust ja isegi nõlva kallet. Viimase määramiseks vaadeldakse samakõrgusjoonte omavahelist kaugust. Mida lähemal nad üksteisele paiknevad, seda järsem on nõlv, ning mida kaugemal, seda laugem nõlv. Tasasema maastiku korral, kus kõrguste vahe on väike, kasutatakse tavaliselt 2,5 m või 5 m samakõrgusjooni. See-eest mägedes, kus kõrguste vahed on suuremad, võivad nende intervallid olla isegi suuremad kui 25 m ^[3]. Erinevate lõikevahede kasutamine ühe kaardi lõikes on keelatud ^[4].

Lisaks samakõrgusjoontele kasutatakse topograafilistel kaartidel muidki leppemärke, mille ülesandeks on kajastada maastikule omaseid tunnuseid. Leppemärgid jaotatakse kolme rühma:

• Punktsümbolid – nende abil kujutatakse objekte, mis paiknevad kindlas kohas (topograafilistel kaartidel – hooned, ehitised, eraldi seisvad puud ja põõsad jne, väikesemõõtkavalistel kaartidel – linnad, sadamad, lennujaamad, joad jne).
• Joonsümbolid – nende abil kujutatakse pikki ja kitsaid objekte (jõed, teed, piirid jne).
• Pindsümbolid – nende abil kujutatakse objekte, mis hõlmavad kindlat territooriumi (maailmameri ja selle osad, järved, sood, areaalid jne).

Sõltuvalt sellest, kas leppemärgid on kujutatud vastavalt kaardi mõõtkavale või mitte, võivad nad olla mõõtkavalised või mittemõõtkavalised leppemärgid.

Kaardi täpsusaste sõltub suuresti kasutatavast mõõtkavast. Suuremõõtkavalised kaardid võimaldavad edasi anda väga detailset infot, alustades metsateedest, lõpetades metsa läbitavuse kajastamisega. Nende hulka kuuluvad topograafilised kaardid, mille mõõtkava on 1:20 000 või suurem ^[1]. Üheks selliseks kaardiks on näiteks orienteerumiskaart, kuhu peavad olema kantud kõik objektid, mida orienteeruja maastikul liikudes suudab märgata ^[4]. Väikesemõõtkavalised kaardid aga nii täpset informatsiooni edasi anda ei suuda, kuna mõõtkava väärtus on 1:200 000 või väiksem. Niivõrd väikse mõõtkavaga on võimalik edasi anda ainult üldisi mastaape, näiteks riigipiirid, suuremad maanteed või linnade asukohad.

Paljusid tunnuseid kujutatakse kaardil sirgete, kõverate, katkendlike või pidevate joontena. Need võivad olla ka eri värvi, eristamaks objektide klassidevahelist informatsiooni. Topograafilistel kaartidel on välja kujunenud tüüpilised värvistandardid. Nii kujutatakse samakõrgusjooni pruuniga, veekogusid sinisega, piirjooni mustaga ning teid punasega. Peamiselt kasutatakse topograafilistel kaartidel rohelist värvi taimestiku või rahvusparkide ja ürgsete metsade kajastamiseks. Jõgede, järvede või muude veekogude jaoks on sinine värv ning punast võib lisaks teedele kasutada ka erilise tähtsusega alade kajastamiseks ^[3].

Kaardi ülesandeks on anda edasi maapinna kuju, seetõttu esindavad kaardi sümbolid päris objekte. Ilma leppemärkideta pole võimalik kaarti koostada. Mõlemad, nii kujud kui ka värvid, on kaardil kasutatavateks sümboliteks. Värvid võivad kaardil katta ka laiemaid alasid, nagu rohelisega märgitud metsaalad ja sinisega kujutatud veekogud. Et kaardi kasutaja mõistaks kaardil kujutatut, peab kaardil alati paiknema ka vastav legend, mis seletab lahti leppemärgid, mida kaardil on kasutatud. Kaardi legend on justkui sõnaraamat, mis aitab kaarti mõista ^[5].

Sümboleid kasutatakse geograafiliste nähtuste kujutamiseks. Peamisi nähtusi on võimalik edasi anda punkt-, joon- ja pindsümboleid kasutades ^[6]. Oluline on arvesse võtta nähtuse ruumilist asetust, et määrata millist leppemärki vastav objekt nõuab. Eraldiseisev nähtus esineb isoleerituna, samal ajal kui pidev nähtus esineb igal pool. Tegelikult võivad mõlemad esineda ka sujuva või hoopis järsu üleminekuna. Tähtis on vahet teha reaalse maailma ja nende andmete vahel, mida kasutatakse informatsiooni edasiandmiseks.

Sisuliselt on viit tüüpi ruumilisi mõõtmeid, mida kasutatakse nähtuste klassifitseerimiseks kaardi leppemärgistamisel.

• Punktobjektid eeldavad, et nähtus, mida kajastatakse, ei ole ruumiline ning seetõttu nimetatakse neid nullmõõtmelisteks. Need võivad olla näiteks tuletõrje veevõtupunktid või puud pargis, mille abil on lihtne oma asukohta kaardil määrata.
• Joonobjektid on ühemõõtmelised ja neil on pikkus. Tüüpilised näited on teed, ojad ja elektriliinid.
• Pindobjektideks on kahemõõtmelised pikkuse ja laiusega objektid, näiteks järved või muud veekogud.

Kui kaardistamisel muutub tähtsaks ruumilisus, siis eristatakse veel omakorda 2.5D- ja 3D-objekte.

• 2.5D-nähtuseks loetakse näiteks kõrguspunkti kaardil, mis annab võimaluse kujutada ette kõrgust merepinnast.
• 3D-nähtused peavad olema kolmemõõtmeliselt mõõdetavad.

Kaardi kujundamisel ja sümbolite lisamisel on oluliseks teguriks nähtuste kujutamise järjekord, mis sõltub objektide suhtelisest tähtsusest. Seda tuntakse intellektuaalse hierarhiana. Kõige olulisemaks on temaatilised sümbolid ja teksti kirjastiil, mis peab olema seotud otseselt kaardi teemaga. Seejärel tuleb pealkiri, alapealkiri ja legend ^[6]. Samuti peab kaart sisaldama baasinformatsiooni, näiteks piirjooned, teed ja kohanimed. Kõigil kaartidel peavad kirjas olema ka andmete algallikad. Viimasena tuleb kaardile kanda vähem tähtsad sümbolid, milleks on kaardi skaala, pikkus- ja laiuskraadide jooned ja põhja suunda tähistav nool. Sellise lihtsa reegli järgimine tagab kaardi kerge loetavuse ja garanteerib, et tähtsamad graafilised elemendid on esile tõstetumad kui vähem tähtsad. Visuaalselt korrektse välimusega kaardid täidavad eesmärki, püüdes esmajoones tähelepanu just olulisematele detailidele, jättes vähem olulised tagaplaanile.

Ka kaardi legend sisaldab olulist informatsiooni ja temaatilisi sümboleid, mida kaardil on kasutatud. Sümbolid, mis ei vaja selgitamist ja on iseenesest mõistetavad või mis ei kattu kaardi teemaga, jäetakse kaardi legendist välja. Temaatilised sümbolid, mis kajastavad kaardi teemat, peaksid olema legendis esile tõstetud ^[5]. Näiteks kui tahetakse teha teemakaarti, mis kajastab linnades elavate inimeste arvu, tuleks legendis esile tõsta vastavad leppemärgid, mida kaardil kasutati elanike arvu kajastamiseks.

• Ilmakaart
• Merekaart
• Temperatuurikaart
• Tuulekaart