Linnavolikogu
Linnavolikogu on linna kohaliku omavalitsuse esinduskogu. Harilikult moodustub linnavolikogu valimiste tulemusel.[1]
Eestis reguleerib linnavolikogusid kohaliku omavalitsuse aluste seadus.[1]
Ajalugu Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Linnavolikogud eksisteerisid Eestis 1786–1797 ja 1878–1941, erandiks Balti kubermangudest välja jäänud Narva, kus linnavolikogu oli aastail 1873–1941. Linnavolikogud Venemaa linnaduuma eeskujul. Linnaduumad eksisteerisid 1785–1918.[1]
Linnavolikogud moodustati 18. sajandil seisuste esinduse põhimõttel, seejärel varandusliku tsensuse põhimõttel ja alates 1917 üldise valimisõiguse põhimõttel.[1]
18. sajandil jagunes linnavolikogu üldvolikoguks ja 6-liikmeliseks volikoguks. Volikogu oli täitevorgan ja vastas tänapäeva linnavalitsusele. Linnareform asendaski volikogud linnavalitsustega.[1]
Venemaa keisri Aleksander II ukaasiga kehtestati Läänemere kubermangude linnades 1870. aasta Vene üldine linnaseadus. Uue Linnaseaduse kohaselt said linna omavalitsusorganiks neljaks aastaks kinnisvaraomanikkude poolt valitav linnavolikogu (gorodskaja duuma, vene keeles Городская Дума), kes omakorda valis neljast linnanõunikust koosneva linna(valitsus)ameti – gorodskaja uprava (vene keeles Городская Управа), eesotsas linnapeaga – gorodskaja golovaga, vene keeles городская голова). Vt. Tallinna linnavolikogu, Tartu linnavolikogu.