Loomulik keel

Loomulik keel kui emakeel on inimese kõige tähtsam suhtlusvahend. Sellist tüüpi keelt kõneleb iga inimene.

Loomulikuks keeleks kutsutakse seda mitmel põhjusel. Esiteks on selle keele areng toimunud sadade tuhandete aastate vältel ning keelevahendid (näiteks sõnavara) on kujunenud olenevalt territooriumi kultuurilistest ja füüsilistest eripäradest. Teiseks on loomulik keel esimene keel, mida laps ajapikku omandades kõnelema hakkab ja mida õpetada ei saa, vaid laps õpib suhtlemise käigus. Esimese keele omandamise järel pakub loomulik keel olulist suhtlusvõrgustikku igapäevaeluks ja oma maailmavaadete väljendamiseks.[1]

Loomulike ehk etniliste keelte hulka kuuluvad rahvaste, rahvuste ja hõimude keeled. Peamiseim omadus on see, et neid keeli kõneldakse mitmekesisel territooriumil. Selliste keelte kujunemine on äärmiselt keeruline, sest ühelt poolt mõjutavad vaimsed faktorid ja teiselt poolt loogilise ülesehituse vajadus. Viimaste sajandite vältel on sellistest keeltest saanud kirjanduskeeled, mis erinevalt dialektidest kehtivad universaalselt ja mida iseloomustatakse näiteks sotsiaalse mõjukuse abil.[1]

Loomuliku keelt hakati kirjeldama antiikajal, kus teadlased väitsid, et loomulik keel põhineb looduse – kultuuri opositsioonil (loodus-konventsioon, physis-thesis). Keelt prooviti selles opositsioonis paigutada peamiselt vormi ja tähenduse üle vastuväiteid esitades. See vastuolu kandus ka keskkaja keelefilosoofiasse ning avaldus konfliktina nominalistide ja realistide vahel. Demokritos küll rõhutas, et sõnal ja foneetilisel vormil on loomulikke seoseid, kuid sellele konfliktile kokkulepet ei leitud.[2]

Juba Platon avaldas artikleid loomuliku keele kohta. Nimelt tekitas Platon kahe artikli „Kratylose“ ja „Hermogenese“ vahel vastasseisu, kus üks artikkel näeb põhjuslikku seost sõnade vormi ja tähenduse vahel ja teine vaidleb esimesele artiklile vastu. Kolmas arutelu osaline oli Sokrates oma vastandlike seisukohtadega. Üldiselt Platonit ei vaadeldud looduse – kultuuri opositsiooni keele tasandil kui vastuväitelisena, vaid komplementaarsena, tema käsitluse järgi olid sõnad asjade järgi tehtud ehk immitatsioonid, mis ei ole ei sarnased, meelevaldsed ega tehislikud.[2]

Ka Aristoteles kui loomuliku keele kokkuleppelisuse pooldaja ei eitanud päriselt sõnade seost loodusliku põhjendatusega. Seega et klassikaline terviküldkujutlus pidas keelemärki loodusliku objekti põhjendatud peegelduseks, mida tõlgendatakse vastavalt inimmõistuse spetsiifikaks.[2]

Kaasaegne keeleteadus väidab, et mõnedel keeleüksustel on vormi ja tähenduse seos põhjendatum, teistel konvetsionaalsem. Näiteks helijäljenduslikke sõnu peetakse osaliselt motiveerituks, sest need püüavad võimalikult loomutruult ja selgelt hääldada looduslikke helisid. Jällegi pole see päris õige, sest inimesed kasutavad helide matkimiseks diskreetseid ehk tagasihoidlikke foneeme ja igal inimesel on need erinevad. Seetõttu väljendavad inimesed näiteks koerte haukumist erinevalt: eestlane „auh-auh“, venelane „gav-gav“, sakslane „wau-wau“ jne.[2]

Arvatakse, et kõik keelemärgid ei ole puhtad sümbolid. Näiteks saab vaadelda deiktilisi ehk ümbrusele viitavaid sõnu („nemad“, „seal“, „homme“) indeksiaalsest ehk reaalsusest lähtuvast tasandist, sest nende seos õige tähendusega on vahetu ning see selgub reaalses kontekstis. Aktsent, inimese päritolu ja haridustase on indeksiaalsed seosed. Tänu sellele suudakse teha järeldust, kas kõneleja on näiteks saare- või mandrieestlane, purjus või kaine.[2]

Loomulik keel ja tehiskeel

[muuda | muuda lähteteksti]

Kui loomulik keel on tekkinud sadade tuhandete aastate jooksul, siis tehiskeelt ehk mitteetnilist keelt hakati aktiivselt kasutama alles 500 aastat tagasi. Loomulikul keelel on vorm, keelesüsteemide konstruktsioon ja sõnavara kujunenud pika aja jooksul mittetahtlikult. Tehiskeelel on need kõik kujunenud sõltuvalt inimese tahtlikusele ehk tehiskeel on kunstlikult loodud keel. Loomuliku keelt peetakse emakeeleks, aga tehiskeel on universaalkeel rahvusvaheliseks kasutamiseks. Näiteks üks universaalkeel on esperanto.  Tehiskeeles kehtivad matemaatilised sümbolid või sümbolisüsteemid ja arvutikoodid ning nende kasutusala on võrreldes loomuliku keelega piiratud, mistõttu on võimatu luua suhteid, unistada või tunda sellest tüüpi keeltest. Loomuliku keele sümbolid ja üleüldse keeleline ülesehitus sõltuvad kultuurilisest ja füüsilisest eripärast, seetõttu on loomulik keel inimese vastuvõetavam kui tehiskeel.[1]

Loomulik keel on seotud kindla populatsiooniga, mis võimaldab keelel ja kõnelejal omavahel seotud olla. See on rahvusluse tähtsamaid tunnuseid, väljasuremisohuta põlvest põlve kanduv ja kõige vastuvõtlikum sidevahend. Lisaks kõnelevad seda ükskeelsed kõnelejad. Tehiskeele toetajad on alati mitmekeelsed ehk neil on kaks emakeelt. Sellist tüüpi keeled sobituvad väga kitsale populatsioonile ja võivad välja surra. Tehiskeele pärandumine on nõrk ja sõltub sotsiaalpoliitilisest ja ajaloolis-kultuurilisest faktorist.[1]

Loomulik keel on tehiskeele prototüüp ehk tehiskeel on loodud loomuliku keele tunnustest lähtuvalt. Näiteks etniliste keelte iseärasuste ümberkujundamine või kavatsetud eristamine etnilisest ja mitteetnilisest keelest. Mõlemad keeled on püsivad, isegi kui mingi tehiskeel on sada aastal jätkusuutlik olnud või puuduvad normaalsed tingimused ellujäämiseks, siis ikkagi toimib see tehiskeel kommunikatsioonivahendina kahe eri emakeele kõneleja vahel.[1] Tehiskeel on protsesside tulemus, mida on antiikaja teadlased ja filosoofid loomulikus keeles uurinud.[3]

Loomulik keel ja semiootika

[muuda | muuda lähteteksti]

On olemas muud kommunikatsioonisüsteemid, näiteks kunstlikud ja poolkunstlikud keeled (morse, volapük, esperanto, sanskrit). Nende ülesehitus toetub loomuliku keele hiearhiaprintsiibile, diskreetsusele ja teistele seaduspärasustele. Esperanto keel baseerub romaani, germaani ja slaavi keelte tüvedel ning loomuliku keele grammatikal. Juri Lotmani modelleeriv süsteemide idee toetub loomulikule keelele, mis on seadustega inimkultuuri kujundaja. Primaarsed modelleerivad süsteemid on tavalisemad semiootilised struktuurid, näiteks sümptomid ja liiklusmärgid ehk need on loomulike keelte süsteem. Sekundaarsed modelleerivad süsteemid on kunst, rituaalid, mütoloogia, rahvuskultuurid jms. Viimane toetub esimesele ehk loomuliku keele kõnelejaid on rohkem kui maalijaid või müütide pajatajaid.[2]