Loorkakk
| Loorkakk | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik | Loomad Animalia |
| Hõimkond | Keelikloomad Chordata |
| Klass | Linnud Aves |
| Selts | Kakulised Strigiformes |
| Sugukond | Loorkaklased Tytonidae |
| Perekond | Loorkakk Tyto |
| Liik | Loorkakk |
| Binaarne nimetus | |
| Tyto alba Scopoli, 1769 | |
 Loorkaku levikukaart | |
Loorkakk (Tyto alba) on maailmas kõige laiema levikuga kakuline ja üks enim levinud linnuliike. Teda võib kohata igal pool peale polaar- ja kõrbealade, suurema osa Aasia ning Ameerika ja Euraasia põhjaosa.[1] Eestis on ta eksikülaline.[2] Loorkaku alamliike eristatakse erinevate allikate põhjal 20–30.[3]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Loorkakk ei sarnane oma välimuselt ühegi teise Eesti kakulisega. Ta on laiade tiibade ja pikkade jalgade ning kandilisevõitu sabaga. Tema kehapikkus on 29–44 (harilikult 33–39) cm ja tiibade siruulatus on 68–105 (harilikult 80–95) cm.[3] Nagu kakkude puhul tavaline, on isaslinnud väiksemad ja kaaluvad umbes 10% vähem kui emaslinnud. Euroopa isaslindudel jääb kaal vahemikku 280–365 g, emaslindudel võib kaal ulatuda 450 grammini. Põhja-Ameerika isaslinnud on tunduvalt suuremad ja kaaluvad keskmiselt 440 g.[4]
Loorkakk on värvuselt hele. Rind, kõht ja jalad on valkjad, selg on helepruun ning nokk ja varbad on roosakad või roosakashallid, küüned on mustad. Loorkaku sulestik pole kohev nagu tavaliselt kakkudel, vaid liibub kehale ja see muudab tema välimuse ebaharilikuks. Üks omapärasemaid tunnuseid loorkaku juures on tema nägu, mis meenutab kuju poolest piparkoogisüdant. Näo värvus on samuti hele, kuid veidi tumedam kui ülejäänud kehal. Nägu piirab tumedatest sulgedest koosnev rant, mis toob esile näo heleduse. Silmad on tumedad ja nende vahel moodustub kiiljas loor, mis osaliselt katab ka linnu nokka.[1]
Pojad on üleni kaetud valgete õrnade sulekestega, kuid südamekujuline näolapp on näha varsti pärast koorumist.
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Loorkakk on öise eluviisiga. Teda võib näha tegutsemas veidi enne hämarikku.[1] Loorkakk elab meelsasti kultuurmaastikel, kus on piisavalt hooneid, millesse päeval varjuda. Ta võib pesa teha kiriku torni, pööningule, puuõõnde või muusse varjulisse kohta. Teda võib leida ka põldude ja heinamaade vahelistes metsatukkades.[2]
Loorkakk on röövlind. Ta toitub enamasti väikestest selgroogsetest, eriti närilistest ja lindudest. Pisiimetajad moodustavad loorkaku toidulauast üle 90%.[1] On hinnatud, et oma kehamassi kohta tarbib loorkakk toiduks rohkem närilisi kui ükski teine kiskja, mistõttu on ta efektiivne põllumajanduskahjurite hävitaja.[5] Väiksem saak rebitakse tavaliselt tükkideks ja süüakse tervelt. Suurem saak, nagu jänesepojad, tükeldatakse ja söögiks kõlbmatu osa jäetakse maha.
Loorkakul on väga täpne kuulmine, mistõttu ta on võimeline saaki püüdma nägemismeelt kasutamata. Tema kõrvad paiknevad ebasümmeetriliselt, et paremini ära tabada heli suund ja kaugus. Kuulmisel mängib rolli ka linnu nägu piirav sulestik, mis on oluline heliallika asukoha määramiseks vertikaalsel tasandil.[6]
Loorkakud on r-strateegid, mis on röövlindude puhul ebatüüpiline. See tähendab, et loorkakud saavad palju järglasi, kuid tõenäosus isendi elumuseks suguküpsuseni on väike. Esimese eluaasta elab üle vaid kolmandik poegadest. Looduses on loorkaku keskmine eluiga 4 aastat, kuid vanim püütud rõngastatud lind oli 15 aasta vanune.[7]
Ohutegurid
[muuda | muuda lähteteksti]Loorkaku looduslikud vaenlased on näiteks Ameerika opossum, harilik pesukaru ja muud kiskjad. Ka röövlinnud, nagu kotkad ja kullid kütivad loorkakke. Inimteguritest ohustavad loorkakke kahjurimürgid ja urbaniseerumisega seotud elupaikade kadumine. Loorkaku populatsioonide säilimiseks paigutatakse neile pesakaste ja välditakse närilisemürkide kasutamist.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Arno Peksar. "Loorkakk". Loodusõpe. Vaadatud 26. detsembril 2017.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Tyto alba". IUCN. Vaadatud 26. detsembril 2017.
- ↑ 3,0 3,1 Claus König & Friedhelm Weick (2008). Owls of the World. London: Christopher Helm Publishers. Lk 46–48.
- ↑ "Loorkakk". EOÜ. Vaadatud 26. detsembril 2017.
- ↑ Motti Charter. "Using Barn Owls (Tyto alba erlangeri) For Biological Pest Control In Israel" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 26. detsember 2017.
- ↑ Knudsen, Eric I.; Konishi, Masakazu. "Mechanisms of sound localization in the barn owl (Tyto alba)". Journal of comparative physiology. 133 (1): 13–21 – cit. via SpringerLink.
- ↑ "Barn Owl". BTO. Vaadatud 26. detsembril 2017.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Loorkakk andmebaasis eElurikkus
