Lundi peapiiskopkond

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Lundi peapiiskopkond oli katoliiklik piiskopkond, mis moodustati 1103. aastal. Taani kuningriigile kuulunud Lõuna-Skandinaavias Skåne maakonnas asunud Lundi peapiiskopkond allus otse Rooma paavstile ning oli Eestimaale ristiusu levitamise keskus 12. sajandil ning ka vaimulik võimukeskus. Pärast Tallinna, Lihula ja Virumaa piiskopkonna asutamist allusid Põhja-Eesti alad ja piiskopkonnad kuni 1561. aastani Lundi peapiiskopkonnale ja Lundi peapiiskopile.

Ristiusu levitamine Taani ja Rootsi aladel algas 9. sajandil Prantsusmaa kirdeosas asuvast Reimsi peapiiskopkonnast. Nii näiteks tegelesid sellega Reimsi peapiiskop Ebbo ja Hamburgi-Bremeni peapiiskopkonnast peapiiskop Ansgar, kes levitasid ristiusku isiklikult ning ka misjonäride abiga, kuid ilma erilise eduta seni valitsenud paganlusega võitlemisel. Ristiusu levitajate – misjonäride - tegevusel oli kandepinda vaid Jüüti poolsaarel, Schleswigis, Ribes ja Århusis, kus asutati 946. aastal Hamburgi-Bremeni sufragaanpiiskopkonnad.

Valitsevaks riigiusuks sai ristiusk Taanis alles kuningas Svend Harkhabeme (960–1014) ja tema poja Knut Suure (1014–1035) valitsemisajal. Svend ja Knut Suur olid Põhja-Euroopat ja Inglismaad hõlmava Taani impeeriumi valitsejad, Svendi ajal ehitati ka Lundi esimene kirik.

Kuningas Knut Suure kavade kohaselt pidi Lundist saama Skandinaavia metropol vastukaaluks Inglismaal asuvale Londonile. Lund oli kuningate residents ning tal oli suurem tähtsus kui teistel tolleaegsetel Taani linnadel Roskildel ja Ringstadil. Lundis peeti 1177. aastal Taani kuninga Knut VI pulmapidustused Heinrich Lõvi tütre Saksi Gertrudega; krooniti Taani kuningas Valdemar II Võitja 1202. aastal ja 1409. aastal sõlmiti Pommeri Eriku (kes oli Kalmari uniooni ja Rootsi ja Norra kuningas) abielu Inglismaa Philippaga.

12. sajandil oli Lundi linn Skandinaavia maade keskus, (metropolis Daniæ, caput ipsius regni), kuid pärast 1172., 1234., 1263., 1287., 1678., 1711. aasta sõjakahjustusi ning eriti 1452. aasta Rootsi kuninga Karl Knutssoni põhjustatud hävingut kaotas linn oma kunagise tähtsuse ja mõjuvõimu, mis kadus lõplikult pärast seda, kui Roskilde rahulepingu alusel 1658. aastal loovutas Taani Lõuna-Rootsi piirkonnad Skåne, Hallandi ja Blekinge Rootsi kuningriigile.

Esimeseks Lundi piiskopiks määras Knut Suur 1022. aastal Bernardi, kes oli varem tegutsenud viis aastat Islandil. Seejärel määras Knut omal valikul Inglismaal Canterbury peapiiskopi^[1] pühitsetud kirikuteenistujad (Roskilde piiskopi Gerbrandi jt), rikkudes sellega Hamburgi peapiiskopi Libentius II (1029–1032) õigust määrata ametisse Skandinaavia maade tekkiva kirikuorganisatsiooni juhte. Lund hakkas omandama vaimuliku keskuse tähtsust aga alles pärast seda, kui Svend Estridsen eraldas Skåne piirkonna kogudused Roskilde piiskopkonnast (1048) ning loodi eraldi Lundi ja Dalby piiskopkonnad, mis 1060. aastal ühendati Lundi piiskopkonnaks. 1065. aastal moodustati Taanis viimased Viborgi ja Börglumi piiskopkonnad. Taanis ja Lõuna-Rootsis asutatud piiskopkonnad allusid siiski veel Hamburgi-Bremeni peapiiskopkonnale, mille peapiiskoppideks olid Adalbert Bremenist (–1072) ja Liemar (1072–1101).

Taani impeeriumi kuningas Erik I Ejegod saavutas selle, et Baris toimunud kirikukogul tunnistati paavst Urban II poolt Eriku venna Knut Suure pühitsemist pühakuks ja paavst Paschalis II saatis Taani kardinal Alberichti paavsti legaadina, et kohapeal määratleda uus kirikuvõimu keskus. Albericht valis sobiva asukohana 1104. aastal tol ajal Taani kuningriigile kuulunud Lõuna-Skandinaavias Skåne maakonnas Lundi ning nimetas Lundi peapiiskopi kohale kohaliku piiskopi Asgeri (Adzer), kes oli Canterbury peapiiskopi Anselmi sõber.

1104. aastal ülendati Hamburg-Bremeni peapiiskopkonna Lundi abipiiskopkond peapiiskopkonnaks, sellele allutati kõik Bremeni teised Põhjamaade endised abipiiskopkonnad, nimelt Århus (Taani), Dalby (Taani), Fääri saared, Gardar (Gröönimaa), Linköping (Rootsi), Odense (Taani), Orkney (Ühendkuningriik), Oslo (Norra), Ribe (Taani), Roskilde (Taani), Schleswig (Saksamaa), Selje (Norra), Skálholt (Island), Skara (Rootsi), Strängnäs (Rootsi), Trondheim (Norra), Uppsala (Rootsi), Viborg (Taani), Vestervig (Taani), Västerås (Rootsi) ja Växjö (Rootsi).

1139. aastal korraldas 2. Lundi peapiiskop Eskil (kes oli esimese peapiiskopi Asgeri vennapoeg) esimese Põhjala Rahvanõukogu, mida juhatas paavsti esindaja kardinal Theodignus ja mis toimus Lundi katedraalis. 1152. aastaks olid ristisu levitamise ja leviku tulemusena asutatud juba uued piiskopkonnad Trondhjemis (Nidaros) Norras, Fääri saartel, Islandil ja Gröönimaal ning paavst kuulutas Lundi peapiiskopi paavsti legaadiks Taanis ja Rootsis. Peapiiskop Eskili valitsemisajal asutati 1164. aastal ka Uppsala peapiiskopkond Rootsis. Pärast Rügeni saare vallutamist Taani kuningriigi poolt 1169. aastal liideti Roskilde piiskopkond Lundi peapiiskopkonnaga. Piiskopkonna piirid laienesid veelgi Saksamaa Lübecki, Ratzeburgi, Schwerini ja Cammini sufragaanpiiskopkondadega.

 Pikemalt artiklis Taani valdused Eestis

Peapiiskoppide Absaloni (1177–1201) ja Anders Suneseni (1201–1223) valitsusaeg oli Lundi peapiiskopkonna võimu haripunkt. Peapiiskop Anders Sunesen võttis isiklikult osa 1219. aasta juunis käigust Eestisse koos Taani kuninga Valdemar II-ga ning asutas Põhja-Eestis kolm piiskopkonda: Tallinnas (Reval), Lihulas (Leal) ja Virumaal (Virland), mis kuulusid Lundi peapiiskopi alluvusse kuni 1346. aastani, mil need maa-alad müüdi Liivi ordule.

13. sajandi teisel poolel aga piiskopkonna tähtsus ja mõjuvõim vähenesid, mille põhjuseks oli peapiiskoppide ja Taani kuningate (Christoffer I, Erik V Glipping, Erik VI Menved) vastuolud ning omavaheline võimuvõitlus, mille tagajärjel peapiiskopid Jacob Erlandsen ja Jens Suur vangistati. Jens Suur põgenes vangistusest Rooma ja tema võim taastati paavst Bonifacius VIII abiga, kuid ta ei naasnud Lundi, vaid jäi Pariisi. 13. sajandil olid Taani kuningriigis: Lundi, Roskilde, Odense, Slesvigi, Ribe, Viborgi, Århusi, Börglumi ja Revali piiskopkond.

1332. aastal läksid Skåne maakond ja peapiiskopkonna valdused Rootsi võimu alla, kus olid kuni 1360. aastani.

16. sajandil alanud reformatsiooni tulemusena vangistati 1536. aastal Taani ja Norra kuninga Christian III korraldusel viimane katoliku kiriku peapiiskop Torben Bille, kirikuvarad konfiskeeriti kuningriigi kasuks ja Lundi peapiiskop asendati superintendendiga, kes juhtis peapiiskopkonda selle liitmiseni Rootsi kuningriigiga 1658. aastal.

Lõplikult läksid peapiiskopkonna valdused Rootsi võimu alla Roskilde rahulepingu alusel 1658. aastal, kui Taani loovutas Lõuna-Rootsi piirkonnad Skåne, Hallandi ja Blekinge Rootsi kuningriigile.

• Riia peapiiskopkond