Maagiline realism

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2007) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Maagiline realism on peamiselt maalikunsti ja kirjanduse, vähemal määral filmi ja teatri vool, milles maagilisi elemente kujutatakse realistlikus, valdavalt detailitäpses laadis ja kontekstis.

Mõiste võeti kasutusele Saksa 1920.–1930. aastate kunstivoolu, uusasjalikkuse (Neue Sachlichkeit) teoste kirjeldamiseks. Sageli seostatakse maagilise realismi mõistet Ladina-Ameerika kirjandusega, kus seda viljelenud kirjanikest on tuntumad Gabriel García Márquez, Miguel Angel Asturias, Jorge Luis Borges ja Isabel Allende. Inglise kirjanduses esindavad maagilist realismi näiteks Alice Hoffman^[viide?], Salman Rushdie, Toni Morrison ja Angela Carter, saksakeelses kirjanduses Patrick Süsskind^[1], Franz Kafka ja Günter Grass. Eesti kirjanikest on kriitikute hinnangul kasutanud maagilist realismi näiteks Karl Ast-Rumor, Jüri Ehlvest^[viide?], Nikolai Baturin, Teet Kallas^[2], Karen Orlau, Andre Trinity^[3] ja Mehis Heinsaar^[4][5], kunstnikest Toomas Kuusing^[6]. Eesti kirjandusteadlastest on maagilist realismi käsitlenud Berk Vaher ja Andrus Org^[2].

Maagilisele realismile kirjanduses loetakse omaseks järgmiseid tunnuseid:

• Sündmustik antakse edasi "Teise" vaatenurgast.
• Teksti dekodeerimine on keerukas
• Sündmused toimuvad suhteliselt spetsiifilises ajaloolises, geograafilises ja kultuurilises kontekstis
• Reaalsust esitatakse inimese maailmakogemuse kaudu
• Kasutatakse fantastilisi elemente nagu unenäod ja kujutlused
• Narratiivi poststrukturalistlik edasiandmine
• Seletamatud, maagilised ja ebatavalised sündmused mängivad olulist rolli.^[viide?]

Kunstis on maagiline realism lähedane seda mõjutanud metafüüsilisele maalile ja sürrealismile^[viide?], kirjanduses ulmele^[2], sealhulgas alternatiivajaloole. Ülevaates noorte fantaasiakirjandusest kirjutas Sash Uusjärv 2016. aastal: "Nagu eespool juba mainitud, ei ole viimaste aastate realismiohtrus noortekirjanduses jätnud mõju avaldamata ka fantaasiakirjandusele, kuid see suslik on leidnud mooduse tagasi püünele ronida. Sobivaks sillaks on kujunenud maagiline realism, mis meelitab lugema nii need, kes tavapäraselt ehk fantaasialugudest ei hooli, kui ka ulmefännid."^[7]

• Zamora, Lois Parkinson ja Faris, Wendy B. (toim) 1995. Magical Realism. Theory, History, Community. Durham & London: Duke University Press
• Bowers, Maggie Ann 2004. Magic(al) Realism. London & New York: Routledge
  • Carpentier, Alejo 1995. On Baroque and the Marvelous Real. – Magical Realism. Theory, History, Community. Toim Zamora ja Faris. Durham & London: Duke University Press. Lk 89-108
  • Faris, Wendy B. 1995. Scheherazade’s Children: Magical Realism and Postmodern Fiction.– Magical Realism. Theory, History, Community. Toim Zamora ja Faris. Durham & London: Duke University Press. Lk 163-190.
• Jüri Talvet ""Maagiline realism" ja postmodernism" Rmt: "Maailmakirjandus. 2. osa. Romantismist postmodernismini. Õpik keskkoolile" Koolibri, Tallinn 1999, lk 292–299
• Andrus Org, "Lammasinimene, liblikmees ja karunaine: maagilisest realismist eesti kirjanduse näitel" – Keel ja Kirjandus 2007, nr 7, lk 513–531
• Elo Kuuste "Urmas Vadi "Unetute ralli" maagilis-realistlikus kontekstis" bakalaureusetöö Tartu Ülikoolis, 2007

• Kristjan Sander, "Kuhu lähed, eesti ulme?" Algernon, september 2003
• Madis Kolk, "Kui maagiline saab olla realism?" Postimees, 20. jaanuar 2009
• Jaak Allik, "Muhu maagiline realism" Sirp, 05.08.2010
• Tõnis Hallaste, "Väike Mehis Heinsaare loomingu tutvustus" Reaktor, veebruar 2013
• Kaisa Ling, "Maagiline realism Mehis Heinsaare ja Gabriel García Márqueze lühiproosas" bakalaureusetöö Tartu Ülikoolis, 2013
• Maria-Silvia Kaarep, "Helilised kujundid 21. sajandi eesti maagilis-realistlikus lühiproosas" bakalaureusetöö Tartu Ülikoolis, 2015