Maakonna maanõukogu

Maakonna maanõukogud olid 1917. aastal moodustatud Autonoomse Eestimaa kubermangu maakondlikud esindusorganid.

Maakonna maanõukogude võimupiirkonda kuulusid – kubermangu komissari ja kubermangu maanõukogu poolt ühiselt märatud piirides – järgmised asjad: a) kohaliku maa omavalitsuse asjad, b) üleüldis-administratiivlised valitsuse asjad ja c) maakonna piirides ajutise kohalikkude maksude määramine. Kubermangu ja maakonna maa-nõukogudel on õigus täidesaatvaid organeid asutada, kes koos seisavad ühest ehk mitmest isikust.

12. aprillil 1917 kinnitas Venemaa Ajutine valitsus Eestile suhtelise autonoomia andnud otsuse "Eesti kubermangu administratiivse valitsuse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta", mille alusel kavandati Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu eestikeelse elanikkonnaga põhjaosa (Tartumaa, Võrumaa, Pärnumaa ja Saaremaa) liitmine ning loodi kubermangu komissari (Jaan Poska) juurde nõuandva organina Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu.

Eestimaa Kubermangu Maanõukogu oli esimene üle-eestiline omavalitsusorgan, kus olid esindatud kohalike omavalitsuste esindajad linnadest ja maakondadest-valdadest. Alustuseks valisid 23. mail kõik vallad oma esindajad (valijamehed), kes astusid 24.–25. juunil kokku maakondlikeks valimiskogudeks ning valisid endi seast saadikud nii Eestimaa Kubermangu Maanõukogusse kui ka kohalikku, maakondlikku maanõukogusse.

Autonoomsesse Eestimaa kubermangu kuulusid: Lääne maakond, Harju maakond, Järva maakond, Viru maakond, Saare maakond, Pärnu maakond, Tartu maakond, Viljandi maakond ja Võru maakond.

Maakonna maanõukogu liikmed valiti maakonna valdade poolt 7-15 liikmelisel arvul. Maakonna maanõukogu liikmed valiti maakonna valimise koosolekutel. Maakonna valimise koosoleku liikmed valiti valla koosolekutel, iga 1000 valija kohta üks, üleüldise – sugu peale vaatamata – otsekohese, ühesuguse ja salajase hääletamise teel, kusjuures ka vähemustele esituse saatmine võimalikuks tehakse. Vallad alla 1000-lise elanikkude arvuga valisid ühe esitaja. Valimistest oli õigus kõigil osa võtta, kes 21 aastat vanad ja kuni 1. märtsini 1917 aastal vähemalt aasta vallas või valla piiridesse kuuluvates mõisates või alevikkudes olid elanud. Ajutise kubermangu ja maakonna maanõukogude liikmeteks oli õigus mitte ainult kohalikke valla elanikke, vaid ka neid valida, kes väljaspool valla piirisid elasid.

Omavalitsuste üle järelevalvet teostanud komissaride tegevus^[1] lõpetati 1919. aasta augustis. Maakonna komissaride asjaajamine anti üle: maakonna omavalitsuse järelvalwesse puutuv siseministrile, valdade omavalitsustesse puutuv vastavale maakonnavalitsusele^[2].