Maamagnetism

See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Maa magnetväli. Lisateavet artikli arutelust

Maamagnetism on Maa magnetvälja nähtus. Esmakordselt kirjeldati Maa loodusliku magneti omadusi Vana-Kreekas ja Vana-Hiinas. Loodusteaduste valdkonnana kujunes see välja 19. sajandi alguses. Maamagnetismi olulised arendajad olid William Gilbert ja Carl Friedrich Gauss.^[1][2]

Maa magnetvälja kaudu uuritakse Maa sisemust ja Maa-lähedase kosmose keskkonna dünaamikat. Maamagnetilisi andmeid rakendatakse geofüüsikaliseks kaardistamiseks, maavarade uurimiseks, riskide maandamiseks (maavärinad) ja muudel praktilistel otstarvetel. Kompassi ja GPS-seadmete abil määratakse kindlaks Maa magnetvälja suund. Maa magnetvälja mõõtmised võimaldavad leida ja kaardistada arheoloogilisi paiku. Maamagnetism on tänapäeval üks väheseid infoallikaid, mille abil saadakse teadmisi Maa sügavikust, mis on otsesele vaatlusele kättesaamatu. Seismoloogia ning ülikõrge temperatuuri ja rõhu katsed on ainsad meetodid, mis võimaldavad teha kogemuslikke järeldusi Maa vahevöö ja südamiku kohta.^[3]

Maamagnetvälja esmaesituse matemaatilisel kujul tegi sakslasest matemaatik Carl Friedrich Gauss. Ta suutis prognoosida maamagnetiliste pooluste asukohti – punkte, kus dipooli telg lõikab Maa pinda. Põhja- ja lõunapooluse magnetpooluse asukohti ei ole lihtne välja arvutada ja need sõltuvad olemasolevate kaartide ekstrapoleerimisest. Magnetpooluste asukoht pakkus polaaralade varajastele uurijatele märkimisväärset huvi. William Gilbert, inglise teadlane, tegi esimesena kindlaks, et Maa magnetväli pärineb Maa seest. Kui Gilbert märkas, et magnetilised jõud tekitavad ringliikumist, hakkas ta seostama magnetismi Maa pöörlemisega. See viiski ta avastuseni Maa enda magnetismist ja andis maamagnetismi uurimisele teadusliku aluse.^[4]