Metsapõleng

Metsapõleng ehk metsatulekahju ehk metsapõlemine on metsaalal toimuv põlemine, mis ei ole inimeste kontrolli all.

Metsamajanduse osana kasutatakse ka kontrollitud põletamist. Samuti põletatakse suuremate tulekahjude ärahoidmiseks ka metsa all olevat põlevat materjali ehk kütust. Metsa on põletatud alepõllunduses. Kulupõletamine on Eestis keelatud.^[1]

Metsatulekahjude tekke põhjused jaotuvad kaheks: inimtegevusest põhjustatud ja inimtegevusest sõltumatud ehk looduslikud. Enamiku metsatulekahjude põhjustajaks on tänapäeval inimene. Põhjusteks on nii hooletu suitsetamine kui ka tuletegemine, metsa jäetud klaasikillud, mootoritest lennanud sädemed, laskeharjutustel maha kukkunud tulised padrunikestad, isesüttimine ülekuumenenud turbaaunades, kaarleegid kõrgepingeliinides ja kuritahtlik süütamine.^[2]

Uue metsatulekahju võivad süüdata ka teisest põlengust lennanud sädemed. Harva võib tulekahju põhjustada välgulöök (1% Eesti tulekahjudest, kuid 45% Kanadas).^[1]

Kõige rohkem tulekahjusid on Harjumaal ja Ida-Virumaal suurte linnade läheduses, sest neid metsi külastatakse kõige enam.^[3]

Suure tuleohu korral võidakse metsaminek keelata.^[2]

Metsatulekahjude üks peamine tekkepõhjuseid on inimtegevus metsaalade läheduses. Põleva sigareti maha viskamine on üks kõige levinumaid põhjuseid, miks võib tulekahju tekkida. Samuti võivad põhjustajaks olla metsaraies ja jahinduses kasutatavad masinad ja ka püssikuulid, mis tabavad puud. Metsamasinates kasutatakse naftatooteid, mille lekkimise korral ja tuleallikaga kokkupuutel võib tekkida metsapõleng, ka kõiksugused lõkked, mida tehakse matkamise või muul ajal. Sääsetõrje lambid või muud elektriseadmed, elektrijaamad ja muud rajatised, mis on seotud elektriga taimede ja puude läheduses võivad väga kergelt põhjustada tulekahju. On ka inimesi, kes panevad põhjuseta metsa põlema, ka jahinduses kasutatakse metsa põlengut selleks, et loomi nende elukohtadest välja saada ja nurka suruda.^[4]

Ennetustööd saab teha vaid inimtegevusest põhjustatud metsatulekahjude ära hoidmiseks. Ennetuse hulka käib näiteks tuleohtliku aja väljakuulutamine.^[5] Neil puhkudel pöörab Päästeamet erilist tähelepanu inimtegevusele metsades, et ennetada tekkida võivaid põlenguid. Sõltuvalt tulekahjude sagedusest ja meteoroloogilistest tingimustest on loodud tuleohuklasside süsteem, mille põhjal võidakse tuleohtlikul ajal piirkonniti keelustada metsade külastamine või seada muid piiranguid. Nende alusel on kõik Eesti metsad jaotatud vastavalt tuleohutuse järgi klassidesse: I – kõrge tuleohuga metsad, II – keskmise tuleohuga metsad, III – madala tuleohuga metsad.

Eriti tuleohtlikud on okaspuumetsad. Tuleoht on väiksem segametsades.^[6]

Tulekahjud tekivad tavaliselt pärast kuiva hooaega, siis kui taimestik on veel kuiv ja kergelt süttiv. Üks suurimaid loodusliku tulekahju tekke põhjuseks on välk. Välgust tulenevad tulekahjud hävitavad enamasti rohkem, kui inimtekkelised tulekahjud, seda sellepärast, et välk võib tulekahjusid põhjustada kohas, kus pole lähedal inimesi. Samuti muudab raskeks asjaolud see, et tulekahjud süttivad keerulistes tingimustes ja varustuse kohaletoimetamine ja kustutamine on raskendatud. Samuti võib tulekahju tekkida, kui välk tabab mõnd elektriseadet. Vulkaanipursked, laava ja ka sädemed on põhjused miks tulekahju tekkida võib.^[4]

Eestis eristatakse enamasti kolme tüüpi tuld: maatuld, pinnatuld ja ladvatuld.^[7] Maatuld nimetatakse ka pinnasetuleks. Samamoodi jaotatakse kütused nende asukoha järgi pinnasekütusteks, pinnakütusteks ja ladvakütusteks.^[1][8] Maa-, pinna- ja ladvatulekahjud jagunevad nende levimiskiiruse, leegi kõrguse ja mõju järgi taimestikule nõrgaks, keskmiseks ja tugevaks. Nõrk tuli võib mõjutada vaid alustaimestikku, tugev tuli võib ära põletada ka puud.^[1][8]

• Maa- ehk pinnasetuli

Pinnasekütused on huumus, turvas, kõdu ja juured. Nad põlevad tavaliselt ilma leegita, hõõgudes ja miilates. Lihtsustatult võib öelda, et maatule korral põlevad mulla pealmised kihid ja neis leiduv materjal.

Maatuli levib kõige aeglasemalt edasi, aga võib kõige kauemaks põlema jääda.^[1][8][7]

• Pinnatuli

Pinnakütused on maas ja maapinna lähedal leiduv materjal, nagu maha langenud lehed, okkad ja oksad, rohi, puhmad ja madalad põõsad.

Pinnatuli võib taimestikust kiiresti üle põleda või kauemaks põlema jääda, kahjustades taimi.

Enamik metsatulekahjudest on pinnatulekahjud (90–95%).^[1][8]

• Ladvatuli

Ladvatuli levib puuvõralt teisele juhul, kui puud kasvavad piisavalt tihedalt. Põlevad jämedad oksad, puutüved, kõrged põõsad ja võrades leiduv materjal. Esineb ainult koos pinnatulega.

Ladvatuli tekib harva (alla 5% juhtudest), aga kui tekib, siis levib kiiresti edasi ja põleb suure kuumusega.^[1][8][7]

• Redeltuli

Lisaks eelloetletud tulekahju liikidele räägitakse ka redeltulest, mis on ühenduseks pinnatule ja ladvatule vahel. Redeltule korral ronib tuli nagu mööda astmeid üles ja süütab võrad. Headeks astmeteks on madalal asuvad kuivanud oksad ning roni- ja vääntaimed.

• Lendtuli

Lendtuleks võib nimetada tuulega põlengualalt edasi lendavaid sädemeid, mis võivad süüdata uusi tulekahjusid.

Tulekahju kütuseks on metsas leiduv materjal, nt sammal, rohi, puhmad, puud ja põõsad. Tulekahju levimiskiirus sõltub põleva materjali iseloomust: põlengu kulgu mõjutavad kütuse niiskus, temperatuur, suurus, kogus ja pidevus. Tuli levib kiirelt edasi, kui tema teel on tihe ja pidev, ilma lünkadeta taimkate.

• Mõned seaduspärad:

• Märg materjal süttib raskemini ja põleb aeglasemalt kui kuiv.
• Soojem kütus süttib kergemini kui jahedam, sest temperatuuri tõustes kütuse niiskusesisaldus väheneb.
• Peenem materjal süttib kergemini kui jämedam ja põleb kiiremini. Jämedamat materjali on aga jällegi raskem kustutada.
• Mida rohkem kütust, seda suurem tulekahju.

• Ilma mõju

Tuleohtlik aeg algab pärast lume sulamist, kui kulu ja varis on kuivanud, ja kestab kuni sügiseste vihmaste ilmadeni.^[1][9] Põua ajal taimestiku niiskusesisaldus alaneb ja tuleoht kasvab.

Tulekahju levikuks on kõige soodsam kuiv tuuline ilm. Tuul kuivatab kütuseid ja annab tulekahjule hoogu, suunab tule levikut tuule suunas ning võib sädemeid edasi kanda. Tuul võib viia hõõguvaid sädemeid üle teede, jõgede ja teiste levikutõkete ja sel moel uue tulekahju süüdata.

Isegi asjaolu, kas kütus on päikese käes või varjus, omab tähtsust süttimise seisukohalt. Päikese käes on kütuse temperatuur kõrgem ja niiskusesisaldus madalam. Pilvistel päevadel ei soojene kütus nii palju kui päikesepaistelistel päevadel ja tuleoht on väiksem.

Ka ilma ööpäevane vaheldumine mõjutab tulekahju kulgu. Tuleoht on kõige väiksem enne päikesetõusu ja kõige suurem pärastlõunasel ajal, mil on kõige soojem ja kuivem. Päeval on põlemine intensiivsem, sest õhuniiskus on väiksem, temperatuur on kõrgem ja tuul on tugevam.

• Reljeefi mõju

Lõunanõlvadel on päikselisem, kuivem ja soojem kui põhjanõlvadel ja seal levib tuli kiiremini. Mida järsem nõlv, seda kiiremini tuli seda mööda üles ronib.

• Metsa liigilise koosseisu mõju

Kõige tuleohtlikumad on hõredad, kuivad ja valgusküllased männimetsad, kus on tihe puhmastest alustaimestik.^[2] Kuusikutes on tuleoht veidi väiksem.^[8]

Kõige väiksem tuleoht on lehtmetsades, sest lehtmetsas on puud kõige suurema niiskusesisaldusega, mistõttu põleb seal enamasti vaid maapinnal asuv taimestik.

Segametsad on üldiselt vähem tuleohtlikud kui okasmetsad, sest lehtpuud teevad metsa varjulisemaks ja niiskemaks.

Kuna enamik metsapõlenguid tekib inimese süül, on olulisel kohal ennetuses lõkkeplatside ja suitsetamiskohtade rajamine metsa külastajatele. Tule leviku tõkestamiseks rajatakse ka tuletõkestusribasid, metsasihte ja metsateid. Okasmetsadesse võib istutada lehtpuuribasid.^[9]

Metsatulekahjude kustutamiseks on kasutusel märg ja kuiv meetod. Kuiva meetodi puhul eraldatakse võimalik kütus füüsiliselt tulekahjust. Märja meetodi korral kustutatakse tuld vee või kustutusvahenditega. Tule leviku piiramiseks võidakse kasta ka veel süttimata kütust.

Tulekahju võidakse kustutada ka vastutulega, mis tähendab, et tule teel olev materjal põletatakse ära.

Väikest põlengut võib ise kustutada seda pühkivate liigutustega lämmatades.^[2]

Ilma spetsiaalsete vahenditeta saab kustutada ainult pinnatuld ja mingil määral ka maatuld. Näiteks labidaga mulla viskamisel ei maksa mulda visata ühte hunnikusse, vaid ühtlaselt laiali. Kui tules on madal rohustik liivasel pinnasel, siis saab põlemise vähendamiseks kasutada ka raudreha, mille abil segatakse põlev taimestik liivaga. Kui tules on puude ladvad, siis ainsaks võimaluseks tule levikut piirata, on kustutada alumist piirkonda, sest kui ladvatuli ei saa pinnalt kuumust ja tuld juurde, siis ei saa ta edasi areneda. Väga ohtlik on viibida ladvatulekahju korral põlevate puude all, sest need võivad ümber kukkuda.

Metsatulekahjude avastamine toimub enamasti suitsu järgi kaugema maa tagant ja seetõttu on väga keeruline leida tulekahju õiget asukohta. Üheks võimaluseks tulekahjukoha täpseks määramiseks on kahest eri kohast suitsusamba suuna vaatlemine ja selle järgi kaardilt õige koha selgitamine. Sageli kaasatakse tulekahjukoha väljaselgitamisse ka keskkonnainspektsioon ja droonid. Viimast just eriti kaitse- ja hoiumetsades. Seal puuduvad teed ja inimtekkelised kraavid, mis teeb vee puudumise tõttu kustutamise eriliselt keeruliseks. Sageli võib päästeautode sündmuskohale jõudmine seoses sobivate teede puudumisega võtta kaua aega, mistõttu kiire arenguga tulekahju korral võib tuli olla jõudnud haarata väga suure pindala enne kui jõutakse organiseerida kustutustöid. Raskesti ligipääsetavates kohtades kaasatakse kustutamisel ka koptereid. Suurte metsatulekahjude likvideerimiseks kaasatakse nii eraisikuid kui ka vabatahtlikke päästjaid. Metsatulekahjudega kaasnevad kahjud on väga suured, lisaks toimub metsa taastumine hävingu piirkonnas alles aastakümnete jooksul. Seetõttu tuleks alati jälgida tuleohutuseeskirjade täitmist metsades, eriti tuleohtlikul perioodil.^[10]

Tuli mõjutab nii taimi, loomi kui ka mulda. Pärast tulekahju, kui maapinda kattev taimestik on hävinenud, jõuab maapinnale rohkem päikesekiirgust. Maapind soojeneb ja jahtub rohkem, ka on muld niiskem, sest rohkem vihma jõuab maapinnale ja taimelehed auravad vähem. Tulekahju käigus vabanevad surnud orgaanikasse talletunud toitained, samuti muutub muld pärast põlengut aluselisemaks.^[11]

Kontrollimatu tulekahju võib kahjustada puid mitmel viisil: see võib neid kas kõrvetada või kuivatada.^[12] Pungade suremus, koore kahjustumisest ja kambiumi paksusest sõltub, kas puu jääb pärast tulekahju elama või sureb.^[13] Neil liikidel, mis pärast tulekahju idanemisega taastuvad, on tavaliselt ulatuslik juurestik. Uinuvad pungad on maa all kaitstud ja juurestikus säilinud toitained võimaldavad puul pärast põlengut kiiresti taastuda. Seda tehnikat kasutab näiteks siilmänd.^[14] Enamik loomi põgeneb tulekahju alguses aga tuleb pärast tulekahju tagasi. Esimesena saabuvad tavaliselt mardikad, kes armastavad teatud puitu uuristada. Nad elavad tavaliselt puukoore all ja nende tegevuse tõttu lagunevad põlenud puud paremini.^[15]

Pärast metsatulekahjusid pääsevad putukad kergesti puusse, aga puusse pääsevad ka haigused, samuti muudab puit värvi ja seda ei saa kasutada saematerjaliks. Pärast tulekahju võib puu hakata mädanema, mis tähendab puidumüüjale majanduslikku kahju. Metsamehed ja puidu kokkuostjad saavad kohe aru, kui puitmaterjal on tulekahjustusega, isegi kui konkreetsel alal pole aastaid tulekahju olnud.^[16] Juba väike kogus hävinud kambiumi põhjustab juuremädanikku.^[17] Pärast metsatulekahju lendub süsinik puidust süsinikdioksiidina atmosfääri ja võib toimida nagu kasvuhoonegaas.^[14]

Tuli on metsa uuendamise seisukohast otsustava tähtsusega sama oluline kui ka päike ja vihm. Metsapõlengud vabastavad väärtuslikke toitained, mis on talletunud metsapinnasesse. Metsa kaetus avaneb päikesevalgusele, mis stimuleerib uut kasvu.^[18] Pärast tulekahju hakkavad kõigepealt kasvama põlenud aladel pioneerpuuliigid nagu näiteks valge kask, hall mänd, keerdmänd. Nad vajavad õitsemiseks päikesevalgust. Need liigid suudavad alasid, mis on põletada saanud, taastoota ning valmistada rohkesti seemned, mis tuule abil edasi kanduvad.^[19] Tuli aitab osadel puudel nagu näiteks keerdmännil, hallil männil ja sekvoial reprodutseerida, antud liigid looduslikult Eestis ei levi. Avades nende käbid ja vabastades nende seemned. Osadel keerdmändidel on vaiguga suletud käbid. Need keerdmännid ei saa levitada oma seemneid ilma tuleta. Kui on tuli siis käbid avanevad ja seemned kukuvad maapinnale. Maapind on tule poolt puhtaks tehtud ja on rikastatud kemikaalidega, mis pärinevad põlenud puude tuhast. Idanevad ja kasvavad tihedate puistudena, mis valmivad metsadeks.^[20] Sekvoiad tuginevad tulele, et levitada käbidest seemneid ning paisata need mineraalmuldadele, kus nad saavad juurduda.^[21] Halli männi seemned on tugevalt vaigused ja üksteisega seotud, mistõttu on vaja seemnete avamiseks ja vabastamiseks kõrget temperatuuri.

Tuli on küll harvaesinev, ent täiesti tavaline nähtus igas ökosüsteemis, millel on häiringuna suur ökoloogiline tähtsus. Igal ökosüsteemil on talle iseloomulik põlemise sagedus, mis aitab ökosüsteemil uueneda. Tuli loob maastikule häilusid, kus saavad kasvama hakata enamat valgust vajavad taimeliigid ja noortaimed, misläbi kasvab liigirikkus. Muutused tulerežiimis võivad viia soovimatute muutusteni ökosüsteemis, kui eelise võivad saada liigid, kes pole seal ajalooliselt kasvanud. Liiga harva põlemise tõttu võidakse okasmetsas välja suretada okaspuud, liiga sagedase põlemise korral ei pruugi aeglasema kasvuga taimed enne järgmist tulekahju viljuda. Nii võivad need kooslusest kaduda.^[11]