Magnetvoog
Magnetvoog (tähis Φ) on füüsikaline suurus, mis väljendab mingit pinda läbiva magnetvälja määra.
Magnetvoog on skalaarne suurus, mille mõõtühik SI-süsteemis on veeber (Wb). Vastav ühik CGS-süsteemis on maksvell (Mx): 1 Mx = 10−8 Wb.
Arvutus
[muuda | muuda lähteteksti]Magnetvoog Φ läbi pinna on võrdeline magnetilise induktsiooniga B (magnetvälja tihedusega) ja läbitava pinna suurusega A:
- Φ = B × A,
kusjuures pind on magnetväljaga risti.
Juhul kui magnetvälja jõujoonte nurk β pinna suhtes erineb 90 kraadist, siis pinda läbiv magnetvoog väheneb seda enam, mida väiksem on langemisnurk:
- Φ = B × A × cos β.
Üldjuhul, kui on tegemist muutuva magnetvooga läbi suvalise kujuga pinna , siis arvutatakse magnetvoog pindintegraalina:[1]
kus
- on magnetilise induktsiooni projektsioon pinnaelemendi normaalil;
- on üliväike pinnaelement, mille ulatuses võib lugeda magnetvoo konstantseks.
Magnetvoog läbi suvalise kinnise pinna on null.
Aheldusvoog
[muuda | muuda lähteteksti]Kui magnetvoog läbib mitut vooluahela keerdu, siis on sellise ahela (induktiivpooli) üldine magnetvoog võrdne ühe keeruga ahelduva (seda keerdu läbiva) magnetvoo Φ ja keerdude arvu w korrutisega. Pooli keerdudega ahelduvat koguvoogu nimetatakse aheldusvooks Ψ:
- Ψ = w × Φ.