Maksude loend

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2020) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Sellel lehel on loetletud nii ajaloolisi kui ka tänapäevaseid makse, mida on maailmas kehtestatud ja kogutud.

Tulu maksustamise eelduseks on eraisiku eneseteostuse vabaduse tunnustamine, turumajanduse olemasolu ja valitsuse haldusvõimekus. Orjadel ja sunnismaistel inimestel ei ole oma tulu. Tulu saab tekkida ja mõõta, kui inimesed spetsialiseeruvad ja vahetavad kaupu raha väärtusmõõduna kasutades. Tulu saab maksustada vaid siis, kui tehingud fikseeritakse raamatupidamislikult ja toimunud tehinguid saab tõestada kolmandaid allikaid (pangaülekanded, tänapäeval ka digirahatehingud) kasutades.

Tulumaksu objektiks on kogu tulu, mis laekub füüsilisele isikule või äriühingule. Eestis on kehtestatud ainulaadne – üks üldine ja kõiki tulusid hõlmav tulumaksu seadus.

Progresseeruva tulumaksu (ingl. progressive tax) puhul maksumäärad kasvavad laekuva tulu suurenedes.

Proportsionaalne tulumaks (ingl. flat tax) on ühe maksumääraga tulumaksu rakendus. Maailmas on selline rakendus haruldane, kuid Eestis kehtib selline tulumaks aastast 1994.

Kümnis (v.ingl. Tenth, ingl. Tithe) on maks, mida keskaja inimesed tasusid saadud tuludelt roomakatoliku kirikule, kusjuures oma tulude suurust pidid nad vandega käsi piiblil kinnitama.

Ettevõtte tulumaksu (ingl. corporate tax), objektiks on äriühingu poolt teenitud kasum.

Ettevõtluse tulumaksu (ingl. business income tax) objektiks on eraettevõtja (Eestis FIE) ettevõtlusest saadud tulu.

Halli-Rabushka proportsionaalse tulumaksu (ingl. Hall–Rabushka flat tax) objektiks on ettevõtte poolt aastas teenitud kasum, millest enne maksustamist arvestatakse maha samal aastal tehtud investeeringud ning mida maksustatakse sama maksumääraga sõltumata kasumi suurusest. Sellise maksurakenduse pakkusid välja ameerika majandusteadlased Robert Hall ja Alvin Rabushka Hooveri Instituudist 1986. aastal.

Kogutulumaksu (ingl. Gross receipts tax) objektiks on ettevõttele laekunud tulude kogusumma määratud perioodil, sõltumata sellest kas ettevõtte majandustegevus on kasumlik või kahjumlik. Oma mahult kattub see müügimaksuga, kuid erinevalt viimasest lasub maksukohustus tulu saajal.

Pangamaksu (ingl. Bank tax) objektiks on panga kasum. Sellise maksu kehtestamise ettepaneku tegi IMF 2007.–2008. aasta finantskriisi ajal.

Tuuliku kasumimaksu (ingl. Windfall profits tax) objektiks on elektrit tootvate tuulikute poolt teenitud erakordsele kasumile rakendatav kõrgendatud maksumääraga tulumaks. Seda on rakendatud Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.

Täiendav kasumimaksu (ingl. Excess profit tax) objektiks on erakorraliselt kõrge äriühingu kasum. See maks kehtis Ameerika Ühendriikides II maailmasõja ajal ja peale seda, kuid selle kehtestamise ettepanekuid on esitatud ka muudel aegadel ja teistes riikides.

Kapitalitulumaksu (ingl. Capital gain tax) objektiks on tulu, mida maksukohustuslane on saanud investeeringutest aktsiatesse, võlakirjadesse või asjadesse (kinnisvara, vallasvara, väärismetallid jms). Kapitalitulu laekub dividendide, intresside, renditasu või müügikasumina. Kapitalituluks loetakse ka patendi või autoriõiguse müügist saadud tulu.

Dividendimaksu (ingl. dividend tax) objektiks on äriühingu poolt teenitud kasumist tehtud väljamaksed selle omanikele dividendide vormis. Kuigi tavaliselt on dividenditulu kapitalitulumaksu objektiks, on mõnedes riikides (India, Kanada, Korea jt) kehtestatud see eraldi maksuna.

Kinkemaksu (ingl. Gift tax) objektiks on vara, mille üks inimene kingib või pärandab teisele inimesele. Maksumäär sõltub reeglina sellest, kes on selle saaja: abikaasale üleantud kingituse maksumäär on madalaim ning täiesti võõrale üleantava kinke maksumäär on kõrgeim. Maksukohustuse tasumine lasub kingituse üleandjal.

Pärandimaksu (ingl. Inheritance tax) objektiks on surnud inimeselt saadud pärandi väärtus. Maksukohustus lasub tulu saajal, maksumäär võib varieeruda ja olla sõltuvuses saaja sugulusastmega.

Allikamaksu (ingl. Withholding tax) objektiks on ettevõtete poolt füüsilisele isikule väljamakstav tulu, millelt tulumaksu kinnipidamise kohustus on seadusega pandud tulu väljamaksjale.

Jooksva tulumaksu (ingl. pay-as-you-earn tax (PAYE), või pay-as-you-go (PAYG)) objektiks on töötasu, millelt peetakse väljamaksmisel kinni seadusega määratud proportsionaalne osa tulumaksukohustuse täitmiseks. Tulumaksudeklaratsiooni esitamisel ilmneb tegelik tulumaksukohustus ning toimub ümberarvestus, mille järel osa makstud summast tagastatakse või makstakse juurde. Seda on rakendatud Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja Suurbritannias.

Negatiivne tulumaks (ingl. Negative income tax) on füüsilise isiku tulu maksustamisel rakendatav lahendus, mis asendab sotsiaalabi raha väljamakse süsteemi.

Sotsiaalkindlustusmaksude objektiks on töötasu ning seda makstakse erinevate kindlustuslepingute alusel ja kindlustuskaitse saamiseks. Kuna maksu tunnuseks on otsese vastutasu puudumine ja sotsiaalkindlustusmaksetel on otsene vaste mille suurus sõltub enamasti otseselt sissemakse suurusest, siis ei saa neid ülekandeid nimetada maksuks – isegi mitte siis, kui sissemakseid kogub riigi maksuamet ja kannab selle otse üle eraettevõtete arvele. Maksuks võiks neid nimetada vaid siis, kui raha laekub otse riigieelarvesse ja pakutavad väljamaksed on kõigile ühesuurused, sõltumata sissemakse suurusest. Sõltuvalt riigist võib see maks kanda väga erinevaid nimetusi: Ameerika Ühendriikides FICA tax (Federal Insurance Contributions Act tax), Suurbritannias National Insurance contribution jne.

Eestis on seadusega muudetud kohustuslikuks järgmiste maksete tegemine:

Sotsiaalmaksu tasujad saava haiguskindlustuse ja neil on õigus riiklikule pensionile, kui nad on seda tasunud vähemalt 15 aastat.

Kindlustuspensioni maksete tegijad saavad vastavalt täiendavad pensionimaksed, kui nad on teinud kohustuslikke (II sammas) või vabatahtlikke (III sammas) tulumaksusoodustusega pensionikindlustuse makseid.

Töötuskindlustuse maksete tegijad saavad töötuskindlustuse 6–12 kuuni, kui nad on vähemalt 12 kuud teinud sissemakseid.

Omandimaksude objektiks on vara, mis on eraomanduses ja millel on väärtus. Omandimaksu rakendamise eelduseks on registri olemasolu, s.t omaniku isiku ja maksustatava objekti olemasolu tuvastamine. Vana-ajal oli põhiliseks maksustamise objektiks inimene ise või tema kasutuses olev maaomand, linnriikides ka kinnisvara. Keskaja lõpus ja uusajal, peale territoriaalriikide moodustumist ja valitsuste haldusvõimekuse tekkimist hakati maksustama asju, mis viitasid rikkuse olemasolule ja suuremale maksevõimele (aknad, sambad jms). Alates 20. sajandist on hakatud maksustama maad või kinnisvara (hooneid maksustatakse vaid riikides, kus maa on riigi või valitseja omanduses) ning lisaks kehtestatud üldisi rikkusemakse inimestele ja ettevõtetele.

Jizya (arab. جزية‎ ) maksu tasusid islamiusulistes riikides elavad inimesed, kes ei astunud islami usku.

Juudimaksu (lad. Fiscus Judaicus) pidid tasuma juudi rahvusest inimesed, kes elasid Rooma Impeeriumi territooriumil.

Kehamaksu (saks. Leibzoll) pidid tasuma juudid Püha Rooma Keisririigi linnades varasest keskajast kuni Napoleoni sõdadeni.

Kirikumaksu (ingl. Church tax) pidid tasuma katoliiklikku või luterlikku kirikusse kuuluvad inimesed organisatsiooni kulude katteks.

Lastetusmaksu (vene: налог на бездетность) tasumise kohustus kehtis Nõukogude Liidus lastetutele naistele vanuses 20–45 ja meestele vanuses 25–50 aastat. Maks kehtestati enne sõda, 1940. aastal ning selle eesmärgiks oli iibe suurendamine. Maksukohustus oli 6% inimesele laekunud tuludest.

Peamaksu (ingl. Poll tax) objektiks oli inimene ise, s.t ta pidi tasuma maksu niikaua, kuni ta kandis pead. Maksu suurus oli kõigile sama suur ja ei sõltunud isiku rikkusest.

Puhastusmaksu (arab. Zakat) pidid tasuma islamiusulised inimesed algselt peale palvust almusena hädasolijatele, hiljem kujunes sellest välja isikumaks valitsejale.

Sunnitöö (pr. Corvée) on tasuta töö tegemise kohustus, mida inimene peab tegema määratud päeva arvu aastas valitseja heaks.

Templimaksu ehk pool šeeklit (heebr. מחצית השקל) pidid juudid tasuma oma Jeruusalemmas asuvale templile.

Tolerantsusmaksu (saks. Toleranzgebührer) pidid tasuma Austria-Ungari Kuningriigis elavad juudid õiguse eest elada selles riigis aastatel 1747–1797.

Vallalise maksu (soome: Vanhanpojan ja vanhanpiian vero, saksa: Jungfernsteuer) kohustust rakendati 24-aastastele või vanematele inimestele, kes polnud abielus. Saksamaal tuli seda tasuda aastatel 1699–1711, Soomes 1935–1975.

Viiendiku maksu (ar. Khums, خُمْس‎) objektiks on inimese vara, mille väärtusest peab ta 20% andma (sõltuvalt islamiriigist) imaamile, kaliifile või sultanile ning saadud tulu tuleb kasutada orbude, abivajajate ja rändurite abistamiseks.

Maamaksu (ingl. Land value tax) objektiks on eraomanduses olev maavaldus ning selle suurus sõltub maa keskmisest turuväärtusest (s.t tema tulu tootmise võimest) määratud territooriumil. Kuna maa turuväärtus sõltub otseselt maksu koguva valitsuse haldusvõimest, siis peetakse seda üheks kõige õiglasemaks maksukohustuseks. Maamaks oli vana- ja keskaja ühiskondades põhiliseks maksukohustuseks, mistõttu seda on nimetatud ka:

• Adramaamaks (ingl. Carucage) oli erakorraline maksukohustus, mida tuli tasuda põllumajandusmaalt ning mida koguti erakorralistes olukordades keskaja Inglismaal.
• Kharaj islami riikides kogutud maks, mida pidi tasuma põllumaa kasutajad.
• Pulgamaksu (ingl. Tallage, pr. Tailler) objektiks oli maa või selle kasutusõigus. Pooleks murtud pulka (murdmisjälg oli alati ainulaadse kujuga) kasutati kviitungina maksukohustuse täitmise fikseerimiseks (kviitung). Maksu koguti keskaja Inglismaal ja Prantsusmaal.

Kinnisvaramaksu (ingl. Property tax) objektiks on maa ning sellel asuvate hoonete ja rajatiste väärtus üheskoos.

Hoonemaksu (ingl. Hut tax) objektiks on hooned ilma maa väärtuseta. Sellist maksu rakendatakse riikides, kus maa eraomandus puudub.

Aknamaksu (ingl. Windows tax) objektiks olid aknad ja selle suurus sõltus hoone akende arvust. Kuna aknaklaas oli väga kallis, siis oli see olemuslikult luksusmaks, mida koguti Inglismaal ja Prantsusmaal 18. ja 19. sajandil.

Koldemaks, ka korstnamaks (ingl. Hearth tax) mida tuli tasuda igalt põletuskoldelt.

Arendusmaksu (ingl. Development Impact Tax) objektiks olid kinnisvaraprojektid, millega rajati uusi elurajoone ning millest laekunud tulusid kasutati teede jms infrastruktuuri kulude katmiseks. See maks on olnud vihaste arutelude objektiks Ameerika Ühendriikides.

Automaksu (ingl. Car tax) objektiks on mootorsõidukid (esmajoones sõiduautod), mis ei ole maksustatud mõne teise, näiteks raskeveokimaksuga.

Loomapidamisemaksu (ingl. Pet tax) objektiks on kodus peetavad lemmikloomad.

Raskeveokimaksu (ingl. Hevy truck tax) objektiks on raskeveokid ning vedukautod koos järelhaagisega.

Kohaliku omavalitsuse varamaksu (ingl. Council tax) objektiks on Suurbritannias antud KOV territooriumil asuv kinnisvara.

Rikkusemaksu (ingl. Wealth tax) objektiks on füüsilise isiku omanduses olev kinnis- ja vallasvara, väärtpaberid ja pangaarvel olev raha (aasta keskmises väärtuses), millest on maha arvestatud laenud jms võlgnevused.

Omavahendite maksu (ing. Net Worth tax) objektiks on ettevõtete omavahendid, mis moodustub põhivarast pluss käibevaradest, miinus võlad ja ettemaksed.

Põhivaramaksu (ingl. Capital tax) objektiks on ettevõtete põhivara.

Üldiste tarbimismaksude tunnuseks on, et nad koormavad (ideaalis) kõiki ettevõtte poolt müüdavaid tooteid võrdselt, s.t nad ei moonuta turgu ega paku ühtedele kaupadele soodustust madalama hinna vormis teiste selliste kaupade suhtes.

Kasutusmaksu (ingl. Use tax) objektiks on asjad, mis tuuakse maksuterritooriumile teiselt territooriumilt. Maksuga tahetakse vältida maksukonkurentsi, mis tekib siis kui naaberterritooriumil on nende hind madalmaa tarbimismaksu tõttu odavam.

Käibemaksu (ingl. Turnover tax) objektiks on tooted, mida ettevõte müüb teisele ettevõttele või lõpptarbijale. Kuna mahaarvestuse õigus puudub, siis nimetatakse seda ka kumuleeruvaks lisandväärtusmaksuks.

Lisandväärtusmaksu (ingl. Value Added Tax, VAT) objektiks on ettevõtte müüdud toodangu väärtus. Kuna maksukohustuse määramisel arvestatakse müügikäibelt kogutud maksusummast maha ostudel tasutud maksusumma, siis tegelikult tasutakse maksu võrdeliselt lisaväärtusega, mis selles ettevõttes määratud ajaperioodil loodi. Eestis nimetatakse lisandväärtusmaksu ametlikult käibemaksuks.

Müügimaksu (ingl. Sales tax) objektiks on lõpptarbijale kaupluses müüdud kaubad. Sellise maksu kehtestamise ettepanek esitati Ameerika Ühendriikide Kongressile 1999. aastal ning seda korrati aastatel 2005, 2008 ja 2009.

Õiglusmaksu (ingl. Fair Tax) objektiks olid kõik lõpptarbimisega seotud müügitehingud

Ühikumaksu (ingl. Per unit tax) objektiks on võõrandatavad tooted, kuid maksukohustust arvestatakse mitte väärtuselt vaid tükilt või kaalult.

Tootemaksude tunnuseks on, et neid rakendatakse vaid ühele konkreetsele kaubale või teenusele selle tootmisel või jaekaubandusse andmisel. Tootemaksud moonutavad toodete müügihindu, kuid see on tahtlik, sest sellega tahetakse reeglina piirata selle tarbimist, kuna ta kahjustab inimeste tervist või meie ühist elukeskkonda. Kuid tootemakse on rakendatud (eriti eelmistel sajanditel) ka otseselt täiendava tulu saamiseks valitsuse eelarvesse ning nendel juhtudel eristas neid see, kas maksustamise objektiks oli lihtrahva poolt massiliselt kasutatav toode (sool, küünlad, mängukaardid jms) või vaid rikaste poolt tarbitav toode (ehted, mängukaardid, kaabud jms). Tootemakse eristab veel see, kas see maksustab vaid välisriigist toodavaid kaupu (tollimaks) või maksustab see võrdselt nii välismaalt sisse toodud kui ka kohapeal toodetud kaupu (aktsiisid).

Tootemaksusid kehtestasid paternalistlikud valitsejad alates 18. sajandist kõikvõimalikele objektidele, mida nende valitsuste ametnikud suutsid loendada ja maksustada. Sõltuvalt maailmavaatelisest suundumusest maksustati eelistatult kas laiatarbekaupu, mida tarbis massiliselt lihtrahvas või siis luksuskaupu, mida tarbis vaid elanikkonna rikkam osa. Järgnevalt mõnede nende nimetused:

Aknamaksu (ingl. Window tax) koguti valdavalt 18. ja 19. sajandil, mil klaasakendest sai rikkuse sümbol. Inglismaal ja Walesis koguti seda aastatel 1696–1851, Šotimaal 1748–1798 ja Prantsusmaal 1798–1926. Maksu kehtestamise järel müürisid paljud majaomanikud osa oma akendest kinni ja vähendasid ülejäänute suurust.^[1]

Alkoholiaktsiisi (ingl. Alcoholic Tax) objektiks on alkohol, mis on müüdavas tootes (õlu, siider, vein, destilleeritud tooted).

Automaks (ingl. Vehicle excise duty) objektiks on laiatarbesõidukid.

Elektriaktsiisi (ingl. electricity excise) objektiks on elekter, mida müüakse lõpptarbijatele.

Habememaksu (vene: Нало́г на бо́роду) kehtestas Venemaal tsaar Peeter I 1698. aastal eesmärgiga muuta Vene valitseva klassi väljanägemine euroopalikumaks ja murda Vene ortodoksse kiriku vastupanu. Varasemast ajaloost on teada, et habet maksustati Lüüdia kuningriigis I sajandil eKr, Hiinas keiser Ming-Taizu Hongwu (1328–1398), Inglismaal Henry VIII (1491–1547) ja Prantsusmaal François I (1494–1547) valitsusajal.

Kaabu- või kõvakübara maksu (ingl. hat tax, -duty) koguti Suurbritannias aastatel 1784–1811. Kaabude tootmine ja müük muudeti litsentsitavaks tegevuseks ning maksustatud tooted märgistati spetsiaalse maksutempliga.

Kalendirimaksu (ingl. Almanac tax) koguti Suurbritannias aastatel 1711–1834.

Kindamaksu (ingl. Glove tax) koguti Suurbritannias aastatel 1785–1794.

Klaasimaksu (ingl. Glass tax) objektiks oli tehastes toodetud klaas

Kütuseaktsiisi (ingl. Fuel exercise) objektiks on kütused, mida kasutavad sisepõlemismootoriga autod.

Lihamaksu (ingl. Meat tax) objektiks on lõpptarbijatele müüdav liha.

Loodusvarade tarbimismaksu (ingl. natural resources consumption tax) objektiks on igasuguste loodusvarada kasutamine, sh ka eksterritoriaalsete ookeanide kalavarude jms kasutamine. Ettepaneku esitas ÜRO ja selle eesmärgiks oli loodusvarada röövelliku kasutamise piiramine.

Luksusmaksu (ingl. Luxury tax) objektiks on asjad, mida peetakse staatuse objektiks.

Lõhnaõli maksu (ingl. Perfume tax) koguti Suurbritannias aastatel 1786–1800.

Mängukaartide maksu (ingl. Card tax) kehtestas Inglismaal kuningas James I (1566–1625) ja seda koguti Suurbritannias 1960. aastani.

Patumaksu (ingl. Sin tax) objektiks on kaubad (alkohol, narkootikumid jms) ja teenused (hasartmängud jms), mille tarbimist peetakse ühiskonna jätkusuutlikku arengut kahjustavateks.

Peeretusmaksu (ingl Fart tax, Flatulence tax) taheti kehtestada 2003. aastal Uus-Meremaal ning selle objektiks oli metaan, mis eraldub veiste maost toidu seedimise käigus.

Puudrimaksu (ingl. Hair-powder tax) koguti Suurbritannias aastatel 1786–1869.

Rasvamaksu (ingl. Fat tax) objektiks on rasv, mis sisaldub ebatervislikes toiduainetes ja põhjustab inimeste rasvumist.

Reklaamimaks, ka kuulutusemaks (ingl. Wallpaper tax).

Soodamaksu (ingl. Soda tax) objektiks on sooda, mis lisatakse jookidele.

Soolamaksu (ingl. Salt tax) objektiks oli sool. Kuna sool on inimestele vältimatult vajalik ning selle minimaalse tarbimise norm määratav teaduslikult, siis kehtestati 18. sajandi Prantsusmaal kord, et soola müük on riigi monopol ning iga inimene pidi ostma soola määratud koguses, tasudes selle käigus ka oma maksukohustuse. Kuna sellest polnud võimalik kõrvale hoida, siis sai sellest üks revolutsiooniks kasvanud mässude põhjustajaid.

Suhkrumaks (ingl. Sugar tax, Candy tax), magustatud jookide maks, limonaadimaks jne – selle objektiks on otseselt suhkur või kaudselt suhkrut sisaldavad tooted, eriti aga magustatud joogid.

Süsinikumaksu (ingl. Carbon tax) objektiks on süsinik, mis sisaldub tootes ja vabaneb selle põletamisel, põhjustades globaalset soojenemist.

Tapeedimaksu (ingl. Wallpaper tax) koguti Suurbritannias aastatel 1712–1836.

Telliskivimaksu (ingl. Brick tax) objektiks olid telliskivid ja ehitusplokid. Seda maksu koguti Suurbritannias aastatel 1784–1850). selle maksu mõjul hakati Inglismaal tootma suuremaid ehitusplokke.

Tikumaks (ingl. Match tax) kehtis Suurbritannias 19. sajandil ning lõpetati tugeva avaliku protesti mõjul 1871. aastal.^[2]

Tollimaksu (ingl. Tariff) objektiks on riigi või tolliterritooriumile (näiteks EL) sissetoodavad või sellelt väljaviidavad kaubad.

Täringumaksu (ingl. Dice tax) koguti Suurbritannias aastatel 1711–1862. See oli tänapäeva hasartmängumaksude eelkäija.

Uriinimaksu kehtestasid Rooma imperaatorid Nero (37–68) ja Vespasianus (69–79) ja see sai tuntuks väljendiga "Raha ei haise". Uriin oli tegelikult väärtuslik tooraine, kuna seda kasutati villa parkimiseks ja valgendamiseks ning väidetavalt isegi hammaste valgendamiseks. Ladina riikides märgitakse avalikke käimlaid tänini sõnaga "vespasian".

Finantsülekannete maksu (ingl. Financial transaction tax) objektiks on rahalised ülekanded, sh ka väärtpaberitehingud.

Robin Hoodi maksu (ingl. Robin Hood tax) objektiks on rahalised ülekanded.

Ülekandemaksu (ingl. Transfer tax) objektiks on vara müük.

Spahni maksu (ingl. Spahn tax) objektiks on rahalised ülekanded.

Tehingumaksu (ingl. Automated Payment Transaction) objektiks on kõik rahalised ülekanded.

Tobini maksu (ingl. Tobin tax) objektiks on spot-tehingud turul.

Valuutavahetusmaksu (ingl. Currency transaction tax) objektiks on valuutavahetustehingud.

Andamit (ingl. Tribute) maksavad oma nõrkust tunnistavad rahvad ja riigid vallutushimulisele valitsejale, kes ähvardab rünnata, rüüstata ja vallutada nende territooriumi.

Kilbiraha (ingl. Scutage) pidid tasuma hiliskeskaja Inglismaal rüütlid ja lääniisandad, kes ei tahtnud enam osaleda kuninga poolt korraldatud sõjakäikudes. Vastavalt varasemale korral oli neil kohustus osaleda isiklikult koos oma väeüksusega sõjakäigus, mis võis kesta kuni 40 päeva. Maks kehtestati esmakordselt Inglise kuninga Henry I poolt (1068–1135) aastal 1100, kuid selle suurus kasvas järsult John I (1166–1216) valitsusaja lõpus. See maksukohustus kehtis u kolm sajandit ning saadud raha eest ostis kuningas palgasõdurite teenust.

Sõjasaagi viiendiku (ar. Ghanim) objektiks oli araabia rahvaste sõjasaak, samuti merest või maapinnast saadud rikkus, millest viiendik tuli koraani järgi anda imaamile, kaliifile või sultanile.

Taaniraha (ingl. Danegeld) maksti varasel keskajal Inglise kuningate poolt viikingitele selle eest, et viimased loobuks röövretkedest selle kuninga valdustele.

Piletiraha (ingl. Fares) tuleb tasuda ühistranspordis sõitmise eest.

Emissioonitulu, müntimislõiv (ingl. Seiniorage) tekib raha monopoolsest emissiooniõigusest olukorras, kus väärtusekandjaks kasutatud paberi või metalli väärtus on oluliselt madalam, kui sellest selle välja andmisel laekuv tulu.

Inflatsioonimaks (ingl. Inflation tax) on tulu, mis tekib raha emiteerijale raha väärtuse vähenemisest. Kulu kannavad isikud, kelle käes on sularaha, mille ostujõud väheneb, samuti isikud kellele makstavad tasud on fikseeritud ning kes peavad seetõttu tegema sama tööd üha väiksema reaaltasu eest.

Riigilõivu (ingl. Stamp duty) objektiks on valitsusasutuste teenused, s.t ametlike dokumentide väljastamise tasu.

Teemaks, kiirteemaksu (ingl. Toll) tasutakse kas üldise teemaksuna või kiirtee, määratud sildade või tunnelite kasutamise eest.

Õppemaksu (ingl. Tuition payments, -fees) makstakse avalikes õppeasutustes õppimise õiguse eest.