Mani

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2018) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib manihheismi rajajast; skandinaavia jumala kohta vaata artiklit Máni

Mani (kr Manichaios; ld Manes; 14.04.216 – 276/277 m.a.j; sündis Tigrise äärses Mardinu linnas, Iraani riigis) oli maniluseks nimetatud õpetuse ja usundi rajaja. Mani elulugu on kirjas 4. sajandi Egiptusest pärit Kölni koodeksis. Iraanlane Mani kasvas üles zoroastrina ja liitus elkesaidega (G. Quispel)^[1]. 240 aastal heideti ta elkesaide seast välja ja ta elas mitu aastat Indias õppides tundma budismi. Pärast Iraani naasmist hakkas Mani end nimetama Jeesuse apostliks ja Lohutajaks ("pühaks vaimuks"), kelle tulekut on lubatud Johannese evangeeliumis (16:7-8). Mani ühendas iraani ja platonistliku kahesusõpetused. Ta levitas oma prohvetlust matkates Iraanis, Kesk-Aasias ja Indias.

Mani iraanlastest vanemad olid suursugust päritolu. Kahejõemaale saabusid nad Meediast. Mani ema nimi oli Marjam. Mani isa Pattak (kr Pattikos, ld Patecius) kuulus elkesaide ristijate sekti (vaieldakse, kas olid elkesaid, mandalased või mingi juudakristlik ristijatesekt). Mani sai sekti liikmeks juba nelja aastaselt.

Pärimuse järgi olevat Mani 12-aastaselt (u a 228/229 m.a.j) saanud esimese ilmutuse. Ilmutuse mõjul hakkas Mani kritiseerima ristijate sekti kultust ja õpetust ning nõudis muutusi. “Ristijad” ei võtnud teda kuulda, aga temasse hakkasid uskuma isa ja kaksteist õpilast sektist .

19. aprillil 240 sai Mani uue ilmutuse. Ta üritas “ristijate” usulahku reformida, aga heideti sealt välja. Mani lahkus koos oma isa ja poolehoidjatega ning asus Seleukia-Ktesifoni, kus moodustas oma koguduse ja hakkas kuulutama Iraani riigis ja väljaspool.

241. aastal reisis ta Indiasse ja Turaani.

Umbes 242/243. aastal pöördus ta iraanlaste Sassaniidide riiki tagasi ja külastas äsja kuningaks saanud Šapur I-st. Šapur I ei lasknud ennast uude usku pöörata, küll aga oma kaks venda ja noorima poja. Šapur I andis Manile loa kuulutada oma õpetust terves Sassaniidide riigis. Kuningakojas elades kirjutas Mani seitse või kaheksa raamatut, enamik aramea keeles.

Sõdalaste seisus ei toetanud rahukuulutaja Mani, vaid zoroastrismi preestreid. 260. aastal, peale Kuningas Šapuri võitu Rooma keisri Valerianiuse 70 000 leegionäri üle, süüdistas usuliselt sallimatu ülempreester Kartir Hangirpe manihheiste, budiste ja kristlasi reeturluses. Kuningas Šapur suri ootamatult 272. aastal. Troonipärijaks saanud kuningas Hormizd I suri ka aasta pärast (273/274). Uue kuninga Bahram I ajal algasid Sassaniidide riigis mittezoroastristide tagakiusamised. Mani vangistati 276. või 277. aastal Belapatis (Gundi-Šapuris) Bahram I külastades. Pärast 26 vanglas veedetud päeva suri Mani ilmselt nälga (manilaste ristilöömise pärimus pole usutav).

Mani õpetust ja usundit nimetatakse manilus ehk manihheism. Multikultuurses Sassaniidide suurriigis oli lisaks iraani usundile zoroastrismile, levinud ka juutlus, kristlus, budism ja brahmanism. Mani pidas muinasiraani zoroastrismi, juutluse ja kristluse usundit üheks usuks. Mani õpetus sisaldas nimetatud usundite osi, aga manilus ei olnud erinevate usundite segu, vaid iraani dualismi ja platonismi filosoofia ühendus. Manilus oli ajaloos esimene teadlik katse luua universaalne usund. Manilust nimetatakse esimeseks gnostiliseks usundiks (religiooniks, varasemad olid väikesed rühmitused ja sektid). Gnostitsism kujunes maailmausundiks pärast Mani õpetuse levitamist.

Mani õpetus sisu oli prohvetite ilmutuses, mida varem olid väljendanud Sett (Aadama järeltulija), Noa, Enoš, Eenok, Seem, Aabraham, Buddha, Zarathustra, Jeesus, Paulus.