Marder II
7.5cm PaK40/2 auf Fahrgestell PzKpfw II (Sf)
| |
|---|---|
| Marder II / Sd.Kfz.131 tehnilised andmed | |
| Pikkus | 6,36 m |
| Laius | 2,28 m |
| Kõrgus | 2,20 m |
| Kaal | 10,8 t |
| Kiirus | maastikul ? maanteel 40 km/h |
| Käiguvaru | maanteel 190 km |
| Suurtükk | 75 mm PAK 40/2 L/46 37 mürsku |
| Kuulipildujad | 1×7,92 mm MG34 600 padrunit |
| Soomus | 5–30 mm |
| Mootor | Maybach HL62TRM |
| Mootori võimsus | 140 hj |
| Meeskond | 3 inimest |
Marder II on Teise maailmasõja ajal Saksamaal toodetud tankihävitaja, mis ehitati Panzer II veermikule.
Seda tankihävitajat toodeti kahte mudelit, millest üks oli relvastatud 75 mm kahuriga PAK 40 ja teine Nõukogude päritolu 76,2 mm kahuriga. Esimese mudeli täisnimi oli 7.5cm PaK40/2 auf Fahrgestell PzKpfw II (Sf) (SdKfz.131), teise mudeli täisnimi oli Panzer Selbstfahrlafette 1 fur 7.62cm PaK36(r) auf Fahrgestell PzKpfw II Ausf D1 und D2 (SdKfz.132). Esimest mudelit toodeti 1942. aasta algusest kuni 1943. aasta alguseni, teist 1942. aasta suvest kuni 1944. aasta alguseni.
Marder II on 6,26 m pikk, 2,28 m lai ja 2,28 m kõrge ning 10,8 t raske. Maanteel on selle suurim kiirus 40 km/h ja käiguvaru on 190 km. Soomus on 50–300 mm paks. Marder II-l on Maybach HL62TRM mootor, mille võimsus on 140 hobujõudu. Marder II meeskonnas on 3 inimest. Kuulipildujal on 600 padrunit ja kahuril 37 mürsku.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Barbarossa plaani käivitumise esimestel päevadel, kuigi need kulgesid Saksamaale muidu ülimalt edukalt märgatavalt parema taktika, varustuse ja võitlusvaimu tõttu, tekitasid neile suurt kahju NSV Liidu tankid T-34 ja KV. Saksamaal ei olnud tollal tõhusaid tankitõrjerelvi, nad kasutasid järelveetavaid tankitõrjekahureid ja selliseid tankihävitajaid nagu Panzerjäger I.
Lahenduseks otsustati konstrueerida uus tankihävitaja ning kasutada selleks niisuguste kergetankide nagu Panzer II ja Prantsusmaalt sõjasaagiks saadud Lorraine 37L veermikke. Nii loodi Marder II tankihävitaja, mis varustati 75 mm kahuriga või NSV Liidult sõja esimestel päevadel suures koguses sõjasaagiks saadud 76 mm diviisikahuri 1936. aasta mudeliga (F-22).
Saksamaa kasutas Marder II enamikul rinnetel, aga kõige rohkem idarindel. Seda kasutasid nii Wehrmacht, Waffen-SS kui ka mitu Luftwaffe üksust.
Marder II probleem oli, et see ei kaitsnud meeskonda piisavalt. See oli pealt lahtine, mis tegi selle linnalahingutes täiesti kasutuks. Meeskonda võisid vigastada suurtükiväe kaudtuli, šrapnellid ja granaadid. Masin oli kõrge siluetiga, mistõttu see oli kaugelt nähtav ja äratuntav. Soomus oli sellel üsna õhuke, mis muutis selle lihtsaks saagiks mitte üksnes vaenlase tankidele, vaid ka jalaväele. Sellepärast ei saanud Marder II kasutada lähivõitluses, tanki asemel ega ka ründerelvana, neid tarvitati pigem kaitses ja tuletoetuse andmiseks. Oma nõrkustest hoolimata olid need palju tõhusamad kui järelveetavad tankitõrjekahurid, mille need vahetasid välja.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] | Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Marder II |
- WWII Technical Database (inglise keeles)