Martin Herem

Martin Herem
Sünniaeg 17. detsember 1973 (50-aastane)
Truudusvanne  Eesti
Teenistus Eesti kaitsevägi
Teenistusaeg 1992–2024
Auaste kindral
Juhtinud
Sõjad/lahingud Iraagi sõda
Autasud Loetelu

Martin Herem (sündinud 17. detsembril 1973 Tallinnas)[1] on Eesti sõjaväelane, auastmelt kindral, alates 5. detsembrist 2018[2] kuni 28. juunini 2024 Eesti kaitseväe juhataja.

Alates 2012. aastast oli ta Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema asetäitja ning alates 2013. aastast õppeasutuste ülem.

2016. aasta juulis asus ta juhtima Kaitseväe peastaapi.[3] 2018. aasta 10. jaanuaril esitas kaitseminister Jüri Luik valitsusele Heremi kandidatuuri Kaitseväe juhataja ametikohale, mille valitsus 11. jaanuaril heaks kiitis.[4][5] Herem on ühtlasi esimene Kaitseväe juhataja, kes ei ole teeninud ühegi välisriigi relvajõududes.

Sõjaline haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Teenistuskäik

[muuda | muuda lähteteksti]
Alates[1] Kuni[1] Teenistus[1]
september 1992 juuni 1996 Sisekaitseakadeemia (tollal Eesti Riigikaitse Akadeemia) kadett
juuli 1996 veebruar 1998 Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni rühmaülem
veebruar 1998 juuli 1998 Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni kompaniiülema abi
juuli 1998 november 1998 Kuperjanovi Üksik-jalaväepataljoni staabi operatiiv- ja väljaõppesektsiooni ohvitser
november 1998 jaanuar 2000 Tartu Üksik-jalaväepataljoni operatiiv- ja väljaõppesektsiooni ohvitser
jaanuar 2000 juuli 2000 Tartu Üksik-jalaväepataljoni operatiiv- ja väljaõppesekstsiooni ülem
juuli 2000 juuli 2001 Tartu Üksik-jalaväepataljoni staabi ülem
august 2002 august 2003 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taktika õppetooli õppejõud
september 2003 veebruar 2006 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taktika õppetooli ülem
veebruar 2006 juuni 2006 Iraagi treeningmissiooni (OIF II) vanemstaabiohvitser
juuni 2006 aprill 2007 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste taktika õppetooli ülem
aprill 2007 mai 2008 LT VÕK Tapa väljaõppekeskuse staabiülem, ülema ülesannetes
juuni 2008 juuli 2012 Kirde Kaitseringkonna ülem
juuli 2012 august 2013 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülema asetäitja
august 2013 juuli 2016 Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem
juuli 2016 detsember 2018 Kaitseväe peastaabi ülem
detsember 2018 juuni 2024[6] Kaitseväe juhataja

Kaitseväe juhatajana

[muuda | muuda lähteteksti]

Heremi teeneteks kaitseväe juhatajana on julgeolekuekspert ja riigikaitsekomisjoni liige Peeter Tali pidanud kaitseväe sõjaaja struktuuri suurendamist 43 700 inimeseni, vägede lahinguvõime ja tulejõu tõstmist, suurte õppekogunemiste korraldamist ja koostööd liitlastega. Lisaks hindas Tali Heremi oskusi avaliku esinejana, kes suudab keerulistest teemadest arusaadavalt rääkida ja "jätab otsekohese, usaldusväärse ja enesekindla mulje teotahtelisest kindralist, kes teeb, mitte ei otsi lahendusi".[7]

Auastmed

[muuda | muuda lähteteksti]
Martin Herem (paremal), Veiko-Vello Palm (keskel) ja Jüri Ratas (vasakul) kohtumas NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga (paremalt teine) Tapal (2017)
Õlak Auaste Kuupäev
Nooremleitnant 17. juuni 1996[8]
Leitnant 18. veebruar 2000[9]
Kapten 14. veebruar 2003[10]
Major 19. juuni 2006[11]
Kolonelleitnant 5. veebruar 2009[12]
Kolonel 18. veebruar 2013[13]
Brigaadikindral 15. veebruar 2017[14]
Kindralmajor 14. veebruar 2018[2]
Kindralleitnant 18. veebruar 2021[15]
Kindral 24. jaanuar 2023[16]

Teenete- ja rinnamärgid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti teenetemärgid
Kotkaristi I klassi teenetemärk 23. veebruar 2024[17]
Kotkaristi II klassi teenetemärk 21. veebruar 2018[18]
Kaitseministeeriumi I klassi teenetemärk 17. juuni 2024[19]
Kaitseministeeriumi III klassi teenetemärk[20]
Kaitseväe teenetemärk (kaitsealased teened)[1] 16. veebruar 2007
Kaitseväe teeneterist (riigikaitseliste teenete eest)[1]
Kaitseväe teeneterist (eeskujuliku teenistuse eest)[1] 21. veebruar 2005
Maaväe Ohvitseri Kuldrist[1]
Kaitseministeeriumi rahvusvahelistes rahuoperatsioonides osalenute medal[1]
Kaitseliidu teenetemedali eriklass[21]
Mälestusmedal "10 aastat taastatud Kaitseväge"[1]
Ida prefektuuri teenetemärk[22]
Päästeteenistuse Hõberist 10. veebruar 2011[23]
Kaitseliidu Kooli teeneterist[24]
Eesti Reservohvitseride Kogu Eriteeneterist 17. detsember 2020[25]
Eesti Reservohvitseride Kogu kuldrist 29. november 2019[25]
Eesti Reservohvitseride Kogu hõberist 17. mai 2016[25]
Eesti Endiste Metsavendade Liidu teeneteristi III klass[1]
Välismaised teenetemärgid
Viestursi I klassi orden (Läti) 23. aprill 2023[26]
Teenete eest[27] (Ukraina) 2022
Auleegioni orden (komandör)[28] (Prantsusmaa) 11. november 2021
Pronkstäht (Ameerika ühendriigid)[22]
Rinnamärgid
Võitlustegevuse rinnamärk (USA)[24]
Balti Kaitsekolledži kõrgema staabikursuse lõpetanu rinnamärk[22]
Balti Kaitsekolledži ühendtaseme juhtimis- ja staabikursuse lõpetanu rinnamärk[1]
Sõjakooli keskastme kursuse lõpetanu rinnamärk[1]
Kuperjanovi jalaväepataljoni rinnamärk[24]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Herem on abielus ning tal on poeg ja kaks tütart.[1] Võõrkeeltest valdab ta inglise ja vene keelt. Hobina tegeleb ta maratonijooksuga.[29] 6. märtsil 2019 avaldatud Eesti Ekspressi intervjuus sõnas Herem, et tegeleb kirglikult ka mullamuttide kinninabimisega. Herem kirjeldas intervjuus mutipüüdmise viise ning strateegiaid ja avaldas, et peab püütud muttide kohta ka küllaltki detailset statistikat.[30]

Mõlemad ta vanaisad olid Vabadussõja veteranid.[29][31] Tema isapoolne vanaisa on vabadusristi kavaler Paul Herem ja emapoolne vanaisa on samuti vabadusristi kavaler Harri Moora. Martin Heremi tädipoeg on poliitik Jürgen Ligi.[32] Tema tädi oli geograaf Ann Marksoo.

Kindralleitnant Johannes Kert, Kaitseväe juhataja aastail 1996–2000, on teda iseloomustanud järgnevalt: "ta on väga suure töövõimega, praktilise meelega ohvitser, kellel on eeskujulik teenistuskäik".[33] Samuti hindas ta Heremi initsiatiivi lumetorm Monika ajal, mil Herem saatis Kirde Kaitseringkonna ülemana Padaorus lumevangi jäänud inimeste abistamiseks Päästeametile toeks viis kaitseväe roomikmasinat Hägglunds Bv 206, 10 veoautot Unimog, viis maasturit, kolm traktorit, kaks puksiirmasinat ja ligi 100 kaitseväelast.[33][34] Herem ei küsinud selleks täiendavat luba kaitseväe juhatajalt, kelle heakskiiduta ei tohtinud antud sõidukeid kaitseväe territooriumilt välja viia.[33] Heremi panust Padaoru sündmuste lahendamisel on hinnatud ka ajakirjanduses.[35]

Kaitseminister Jüri Luik on Heremit iseloomustades öelnud, et ta on "liidriomadustega ohvitser, kes tunneb läbi ja lõhki mobilisatsioonisüsteemi ning on tõestanud, et suudab arendada reservarmeed".[35]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 "Brigaadikindral Martin Herem". Eesti kaitsevägi. Originaali arhiivikoopia seisuga 31. märts 2019. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  2. ↑ 2,0 2,1 Andres Einmann (14. veebruar 2018). "President ülendas järgmise kaitseväe juhataja Martin Heremi kindralmajoriks". Postimees. Vaadatud 14. veebruaril 2018.
  3. ↑ "Kaitsevägi sai uue juhataja asetäitja ja peastaabi ülema" Postimees, 22. juuli 2016
  4. ↑ Aleksander Pihlak (11. jaanuar 2018). "Kes on kaitseväe järgmine juhataja Martin Herem?". Delfi. Vaadatud 11. jaanuaril 2018.
  5. ↑ "Valitsus kinnitas Martin Heremi kaitseväe juhatajaks". ERR. 18. jaanuar 2018. Vaadatud 18. jaanuaril 2018.
  6. ↑ Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem astub tagasi, 16. jaanuar 2024
  7. ↑ Peeter Tali (11. veebruar 2024). "PEETER TALI ⟩ Kaitseväe juhataja ametiaeg võikski olla lühem ja auaste madalam". Postimees. Vaadatud 12. veebruar 2024.
  8. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine nr 72". Riigi Teataja. Vabariigi President. 1996. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  9. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine nr 89". Riigi Teataja. Vabariigi President. 2000. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  10. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine nr 50". Riigi Teataja. Vabariigi President. 2003. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  11. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine nr 144". Riigi Teataja. Vabariigi President. 2006. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  12. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine nr 80". Riigi Teataja. Vabariigi President. 2009. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  13. ↑ "Sõjaväeliste auastmete andmine nr 28". Riigi Teataja. Vabariigi President. 20. veebruar 2013. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  14. ↑ "M. Heremile sõjaväelise auastme andmine". Riigi Teataja. 17. veebruar 2017. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  15. ↑ Kook, Urmet. "Kaitseväe juhataja Martin Herem sai kindralleitnandi auastme". err.ee. ERR.
  16. ↑ Alas, Brita-Maria. "President andis Martin Heremile kindrali auastme". postimees.ee. Postimees.
  17. ↑ [https://president.ee/et/teenetemargid/teenetemarkide-kavalerid/55861-martin-herem Kotkaristi I klassi teenetemärk, seerianumber 1209
  18. ↑ [https://president.ee/et/teenetemargid/teenetemarkide-kavalerid/30759-martin-herem Kotkaristi II klassi teenetemärk, seerianumber 1128
  19. ↑ [https://pildid.mil.ee/index.php?/category/62758
  20. ↑ "Kaitseväe aastapäevale pühendatud pidulik vastuvõtt. 16.11.17". Kaitseväe Peastaap. Vaadatud 18. jaanuaril 2018.
  21. ↑ "Martin Herem ja Raili Herem". Delfi. Vaadatud 18. jaanuaril 2018.
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Sander Koit (18. jaanuar 2018). "Martin Herem riigikogu riigikaitsekomisjonis". ERR. Vaadatud 18. jaanuaril 2018.
  23. ↑ "Päästeteenistuse aumärkide register" (PDF). Päästeamet. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19. jaanuar 2018. Vaadatud 18. jaanuaril 2018.
  24. ↑ 24,0 24,1 24,2 "Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Ülem kolonel Martin Herem". Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. Vaadatud 18. jaanuaril 2018.
  25. ↑ 25,0 25,1 25,2 "EROK teeneteristi kavalerid". Eesti Reservohvitseride Kogu. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. jaanuar 2018. Vaadatud 21. veebruaril 2018.
  26. ↑ [https://president.ee/et/teenetemargid/valisriigi-antud-teenetemargid/54865-martin-herem Läti Vabariigi Viestursi ordeni I klass] Vabariigi Presidendi Kantsele, 1. märts 2024
  27. ↑ [1] postimees, 13. november 2022
  28. ↑ Herem pälvis Prantsusmaa Auleegioni ordeni. ERR, 12. november 2021
  29. ↑ 29,0 29,1 "Brigaadikindral Martin Herem maratoniradadel". Ajakiri SPORT. 4. august 2017. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  30. ↑ Madis Jürgen (6. märts 2019). "Eesti kaitseväe juhataja on meister muttide püüdmise peale". Eesti Ekspress. Vaadatud 6. märtsil 2019.
  31. ↑ ""Miks see kuradi naaber ei võiks normaalne olla?" – kaitseväe uus juht pole suu peale kukkunud". Eesti Ekspress. 11. jaanuar 2018. Vaadatud 12. jaanuaril 2018.
  32. ↑ "Enne lapsed, siis teaduskarjäär". Vooremaa. 8. jaanuar 2011. Vaadatud 26. detsembril 2018.
  33. ↑ 33,0 33,1 33,2 Heliis Nemsitsveridze (26. november 2018). "Martin Herem – mees, kellest saab kaitseväe uus Etna". Eesti Päevaleht. Vaadatud 29. novembril 2018.
  34. ↑ "Kaitsevägi panustas lumetormi võitlusse rohkem kui 200 kaitseväelasega". Eesti kaitsevägi. 15. jaanuar 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. november 2018. Vaadatud 29. novembril 2018.
  35. ↑ 35,0 35,1 Madis Vaikmaa (12. jaanuar 2018). "Martin Herem - sada protsenti Eesti toode". Postimees. Vaadatud 29. novembril 2018.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Kotkas" ei kasutata eelnevas tekstis.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Riho Terras 		Kaitseväe juhataja
detsember 2018 – juuni 2024 		Järgnev
Andrus Merilo
Eelnev
Igor Schvede 		Kaitseväe peastaabi ülem
juuli 2016 – detsember 2018 		Järgnev
Veiko-Vello Palm
Eelnev
Aarne Ermus 		Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem
august 2013 – juuli 2016 		Järgnev
Enno Mõts
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Martin_Herem&oldid=6725753"