Meck

Mecki suguvõsa aadlivapp

Meck (vene keeles Мекк) oli Sileesia päritolu baltisaksa aadlisuguvõsa.

Päritolu ja varasem ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Suguvõsa rajajaks peetakse Reinhold Mecki, kes oli Sileesia hertsogi nõunik. Tema pojapoeg Jakob Meck (suri 1575) siirdus XVI sajandi keskpaiku Liivimaale.[1] 1567. aasta 15. veebruaril sai ta renovatsiooni kaudu Poola aadlikuks.[2] Ta oli viimane Riia peapiiskopkonna toomdekaan; pärast peapiiskopkonna likvideerimist läänistati talle 1568. aastal varem dekaanile kuulunud Suntaži mõis. See valdus jäi tema järeltulijate omandusse kaheks sajandiks (1568−1763). Pojapoeg ooberstleitnant Engelbrecht Meck (1619–1665) oli Tallinna komandant (1646) ja Pärnu asehaldur (1656). Tema poegadest sai alguse suguvõsa neli peamist liini.

Rootsi liin

[muuda | muuda lähteteksti]

Vanem poeg Erich Johann Meck (1644−1703) rajas suguvõsa Rootsi haru. Tema pojad said 1723. aastal naturalisatsiooni korras Rootsi aadlikeks ja nad introdutseeriti samal aastal Rootsi rüütelkonda. See haru kustus meesliinis 1895. aastal.[3]

Gustav von Meckist (1649−1689) sai alguse Suntaži liin, mis suri välja 1771. aastal. Wilhelm von Meck (1650−1704) oli Ķeveļmuiža-Liepupe liini rajaja. Kastrāne liini esiisaks oli Engelbrecht von Meck (1658−1707).[4]

1747. aastal võeti perekond Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse.[5] Nad võeti Smolenski ja Tuula kubermangu aadliraamatusse.

Suguvõsa liikmeid

[muuda | muuda lähteteksti]
Karl Otto Georg von Meck (1821−1876)

Mecki suguvõsa mõisavaldused

[muuda | muuda lähteteksti]
Suntaži mõis. Mecki suguvõsa valduses 1568−1763
Kopõlovi mõis
  • Kiievi kubermang:
    • Kopõlov (Kopiliv) (alates 1882)
  • Kronoborgi lään (Rootsis):
  • Kuramaa:
  • Liivimaa eesti distrikt:
  • Liivimaa läti distrikt:
  • Preisimaa:
    • Rosanau (XVIII sajandil)
  • Stockholmi lään (Rootsis):
    • Ora (XVIII sajandil)
  • Tuula kubermang:
    • Brailov na Podolje, Hruslovka, Pleštšejevo
  1. Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931, lk 1.
  2. Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd. VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1997, lk 379.
  3. Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1930, lk 213, 214.
  4. Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931, lk 105.
  5. Mühlendahl, Ernst von. Hoyningen-Huene, Baron Heiner von. Die Baltischen Ritterschaften. – Aus dem Deutschen Adelsarchiv. Band 4 der Schriftenreihe. Limburg/Lahn: C. A. Starke Verlag, 1973, lk 8.
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 361-362; tabel lk 358 järel.
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1930. Lk 213-216 [1].
  • Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. I. Band. Urkunden und Regesten. Riga: Gedruckt in der Buchdruckerei "Hansa", 1913 [2].
  • Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931.