Mecklenburg

Mecklenburg (alamsaksa Mękelborg) on ajalooline piirkond Põhja-Saksamaal, mis hõlmab läänepoolse ja suurema osa Mecklenburg-Vorpommerni liidumaast Saksamaa Liitvabariigis.

Piirkonna suuremad linnad on Rostock, Schwerin, Neubrandenburg, Wismar ja Güstrow.

Mecklenburg on nime saanud Mikilenburgi linnuselt (vanasaksi 'suur linnus', seega teaduslikus tõlkes uusladina keeles Megalopolis), mis paiknes Schwerini ja Wismari linna vahel. Slaavi keeles oli see tuntud kui Veligrad, mis tähendab samuti suurt linnust. See oli iidne Mecklenburgide dünastia elukoht ning mõnda aega jagatud Mecklenburg-Schwerini ja Mecklenburg-Strelitzi vahel.

Keeleliselt on mecklenburglased säilitanud ja kasutavad palju alamsaksa keele sõnavara või fonoloogia tunnuseid.

Elanikke kutsutakse mecklenburglasteks (saksa Mecklenburger).

Mecklenburg on tuntud peamiselt oma tasase maa poolest. Suure osa maastikust moodustavad sood, tiigid (laukad), rabad ja põllud, sekka vähest metsa. Maastik muutub, kui liikuda põhja poole Läänemere suunas.

Mecklenburgi turba alt on mõnikord leitud iidsete laavaväljade lademeid. Enamasti on, vähemalt maapiirkondades, kivi nendest lademetest välja lõigatud ja kasutatud hoonete ehitamisel, sageli koos tsemendi, telliste ja puiduga. Nii ehitati unikaalse väljanägemisega maamaju.

Mecklenburgis on tootlik põllumajandus, kuid maa on kõige sobivam karjakasvatuseks.

 Pikemalt artiklis Mecklenburg-Vorpommerni linnade loend

Mecklenburg seisab silmitsi turismi tohutu kasvuga pärast Saksamaa taasühinemist aastal 1990. Eriti tuntud on rannad ja kuurordid Läänemere ääres (Warnemünde, Boltenhagen, Heiligendamm, Kühlungsborn, Rerik ja teised), Mecklenburgi järvistu (Mecklenburgische Seenplatte) ja Mecklenburgi Šveits (Mecklenburgische Schweiz) oma puutumatu loodusega, vanad hansalinnad Rostock ja Wismar (maailmapärand), mis on hästi tuntud oma keskaegsete tellisgootika ehitiste poolest, ja endised kuninglikud residentsid Schwerinis, Güstrow's, Ludwigslustis ja Neustrelitzis.

Mecklenburgist on leitud palju eelajaloolisi dolmeneid. Arvatavasti olid varaseimad asukad keldi päritolu. Mitte hiljem kui 100 eKr asusid alale eelkristlikud germaanlased.

Traditsiooniline Mecklenburgi sümbol, irvitava härja pea (alamsaksa Ossenkopp, tõlkes 'härjapea', kus osse on härja ja sõnni sünonüüm keskalamsaksa keeles) koos kaeluse ja krooniga võib pärineda sellest perioodist. See kujutab endast peakatet, mida varajased inimesed kandsid, s.o härjapead kui mütsi, tagapool rippuv lapats kaitsmas kaela päikese eest, ja oli üldiselt viis vaenlastes hirmu tekitada.

7.–12. sajandini hõivasid Mecklenburgi ala lääneslaavlased, kõige tuntumad neist obodriidid ja teised hõimud, keda Frangi allikad kutsusid vendideks. Frangi valitseja Karl Suur andis obodriididele ulatuslikke alasid vallutatud sakside maal, kust selle algasukad küüditati Frangi riigi põhiterritooriumile. 11. sajandil tekkinud Mecklenburgi hertsogite ja hiljem suurhertsogite dünastia, mis kestis aastani 1918, algatas obotriidide Niklot.

12. sajandi lõpul vallutas piirkonna sakside hertsog Heinrich Lõvi, allutades kohalikud isandad ja ristiusustades rahva, olles nii Põhjala ristisõdade eelkäija. 12.–14. sajandini asus piirkonda suurel arvul sakslasi ja flaame (Ostsiedlung), tuues kaasa Saksa õiguse ja paremad põllupidamise viisid. Vendid, kes elasid üle kõik sõjad ja laastamise sajandeid varem, sealhulgas sissetungid ja vasturünnakud Saksimaa, Taani ja ljuutitšite aladele, samuti sisekonfliktid, assimileeriti sajandeid hiljem. Siiski on Mecklenburgi keelekasutuses teatavate nimede ja sõnade elemendid pikaajalise slaavi mõjuga. Näiteks on Schwerini linn, mida algselt kutsuti slaavipäraselt Zuarin. Teine näide on Bresegardi linn, kus linna nime 'gard' osa tuleb slaavi sõnast 'grad', mis tähendab linna.

12. sajandist alates püsis territoorium stabiilsena ja oli oma naabritest suhteliselt iseseisev; üks selliseid väheseid Saksa territooriume. Reformatsiooni ajal pöördus hertsog Schwerinis protestantismi ja nii järgnes talle Mecklenburgi hertsogkond.

 Pikemalt artiklis Mecklenburgi valitsejate loend, Mecklenburgi hertsogkond

Nagu paljud Saksa territooriumid, oli ka Mecklenburg mõnikord jagatud ja taasjagatud valitseva Mecklenburgide dünastia eri liikmete vahel. Aastal 1621 jagati see kaheks, Mecklenburg-Schwerini ja Mecklenburg-Güstrow' hertsogkonnaks. Güstrow' liini hääbudes aastal 1701 jagati Güstrow' maad taas, osa läks Mecklenburg-Schwerini hertsogile ja osa läks uuele Mecklenburg-Strelitzi liinile.

Aastal 1815 ülendati kaks Mecklenburgi hertsogkonda suurhertsogkondadeks ja seejärel eksisteerisid need ühise põhiseaduse ja maapäevaga tervikriigina kuni 1918. aasta revolutsioonini. Elu Mecklenburgis oli üpris karm. Sellised tavad nagu abiellumisloa küsimine suurhertsogilt või emigreerumisloa taotlemine püsisid Mecklenburgis 1918. aastani ehk kaua pärast seda, kui neist mujal Saksamaal oli loobutud. Isegi veel 19. sajandi teisel poolel omas suurhertsog isiklikult poolt maapiirkondadest. Viimane hertsog tõugati troonilt aastal 1918, kui monarhiad langesid kogu Euroopas. Hertsogisugu valitses Mecklenburgis katkematult (v.a kaks aastat) selle liidendamisest Saksa-Rooma riigiga kuni 1918. aastani. Aastatel 1918–1933 olid hertsogkonnad Weimari vabariigi vabariigid.

Mecklenburg oli alati üks vaesemaid Saksa alasid ja hiljem vaesemaid liidumaid ühendatud Saksamaal. Põhjusi oli erinevaid, kuid üks paistis välja: põllumajanduslikult on maa vaene ja ei suuda toota samal tasemel kui Saksamaa teised osad. Kaks Mecklenburgi püüdsid saada pärast 1918. aastat iseseisvaks, kuid lõpuks see nurjus, kuna nad sõltusid märgatavalt ülejäänud Saksamaast.

Pärast kolme sajandit eraldatust ühendas Mecklenburgi aastal 1934 natsivalitsus. Wehrmacht pani Mecklenburgi ja Pommeri II sõjaväeringkonna jalaväekindral Werner Kienitzi juhtimise alla, peakorteriga Stettinis. Mecklenburgi ala peakorter asus Schwerinis ja vastutas sõjaväeüksuste eest Schwerinis, Rostockis, Parchimis ja Neustrelitzis.

Pärast teist maailmasõda ühendas Ida-Saksamaad okupeeriv Nõukogude valitsus Mecklenburgi väiksema naaberpiirkonna Lääne-Pommeriga (saksa Vorpommern) ja moodustas Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa. Mecklenburg hõlmas ligikaudu kaks kolmandikku uue liidumaa pindalast ja enamiku selle rahvastikust. Samuti sai uus liidumaa ajutiseks või alaliseks koduks paljudele põgenikele, kes aeti välja endistelt Saksa territooriumitelt, mille pärast sõda hõivasid Nõukogude Liit ja Poola. Nõukogude Liit muutis nime Mecklenburg-Vorpommern aastal 1947 Mecklenburgiks.

Aastal 1952 lõpetas Ida-Saksa valitsus Mecklenburgi iseseisva eksistentsi, luues selle territooriumil 3 ringkonda (Bezirke): Rostock, Schwerin ja Neubrandenburg.

Saksamaa taasühinemisega aastal 1990 taastati Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa ja see on nüüd üks 16 Saksamaa Liitvabariigi liidumaast.

• Gebhard Leberecht von Blücher, Preisi armeejuht
• Jan Ullrich, jalgrattur
• Gottlob Frege, loogik
• Siegfried Marcus, autopioneer
• Heinrich Schliemann, klassikaline arheoloog
• Johannes Gillhoff, õpetaja, kirjanik
• Fritz Reuter, luuletaja ja proosakirjanik
• Ludwig Jacoby, kirjanik ja usumees
• Charlotte von Mecklenburg-Strelitz, George III abikaasa ja Victoria vanaema

• Mecklenburg-Güstrow' hertsogkond
• Mecklenburgi valitsejate loend
• Mecklenburgi maakond
• Mecklenburgi maakond (Virginia)
• Saksa-Rooma riigi territooriumite loend (M)
• Mecklenburgi saadikud Preisimaal