Nepali Kuningriik

See artikkel räägib endisest kuningriigist; tänapäevase riigi kohta vaata artiklit Nepal.

See artikkel räägib aastatel 1768–2008 eksisteerinud laienenud kuningriigist; eelkäija kohta vaata artiklit Gurkha Kuningriik.

Mitte segi ajada Nepa Kuningriigiga.''

Nepali Kuningriik नेपाल अधिराज्य Nepal Adhirajya 1768[1]–2008
Lipp (–1962) Vapp (1962–2008)
Valitsusvorm	Absoluutne monarhia (1768–1990; 2002; 2005-2006) Sõjaväediktatuur (1776–1779; 1785–1804; 1806–1837; 1838–1846) Totalitaarne sõjaväediktatuur (1846–1951) Autokraatne Panchayati-süsteem (1961–1990) Parlamentaarne konstitutsiooniline monarhia (1990–2002; 2002-2005; 2006–2008) Ajutine valitsus (2007–2008)
Osa	Suurbritannia protektoraat (1816–1923)[2][3]
Kuningas	Prithvi Narayan Shah (esimene, 1768–1775) Gyanendra (viimane, 2001–2008)
Peaminister	Damodar Pande (1799–1804) Girijā Prasād Koīrālā (viimane, 2006–2008)
Pealinn	Katmandu
Religioon	Hinduism (ametlik)
Riigikeeled	Nepali
Rahaühik	Mohar (1768–1932) Nepali ruupia (1932–2008)
Deviis	"Janani Janmabhumishcha Swargadapi Gariyasi" ("Ema ja emamaa on taevast suuremad")
Hümn	1962–2006: "Shriman Gambhir" ("Au kroonigu sind, julge valitseja")
Eelnev Järgnev 1768: Gorkha Kuningriik 1769: Malla dünastia 1770ndad–1780ndad Chaubisi Rajya 1774: Kirati Kuningriik 1776: Sikkimi Kuningriik 1780ndad: Baise Rajya 1791: Doti Kuningriik Kumaoni Kuningriik 1804: Garhwali Kuningriik 1816: Tehri Garhwali Vürstiriik Sikkimi Kuningriik 2008:  Nepal

Nepali Kuningriik (nepali keeles नेपाल अधिराज्य; ka Gurkha Kuningriik (गोरखा अधिराज्य) või Asal Hindustan (असल हिन्दुस्तान)) oli kuningriik Lõuna-Aasias. Riik tekkis aastal 1768, kui Nepal ühendati.^[4] Riigi rajas Gurkha kuningas Prithvi Narayan Shah, kes oli enda sõnul khasi soost.^[5] Nepali Kuningriik kestis aastani 2008, kui riigis kaotati monarhia. Riigi 240-aastase ajaloo vältel oli võim Shahi dünastia käes ning nende de facto kontroll riigi üle varieerus ajas.

Kui Nepali väed prints-regent Bahadur Shahi juhtimisel 1792. aastal Tiibetisse tungisid ning Digarchat rüüstasid, pöördusid XIII dalai-laama ja kohalikud ametnikud sõjalise abi saamiseks Hiina poole. Hiina-Tiibeti väed ründasid väepealik Fuk'anggani juhtimisel Nepali, kuid olid pärast Nuwakotis lüüa saamist sunnitud läbirääkimistele.^[6] Pärast Bahadur Shahi sai valitsusjuhiks nelja võimuka kaji (aadliku) seast Damodar Pande. Kaji Kirtiman Singh Basnyat kaitses kuningas Girvan Yuddha Bikram Shahi ning proovis ekskuningat Rana Bahadur Shahi riigist eemal hoida. Märtsis 1804 jõudis endine kuningas Rana Bahadur Shah siiski tagasi kodumaale, asus mukhtiyari (peaministri) ametikohale, ning Damodar Pande hukati Thankotis.^[7] Pärast Rana Bahadur Shahi surma ja 1806. aasta Bhandarkhali verasauna sai aastateks 1806–1837 de facto riigipeaks karmi käega Bhimsen Thapa. Briti Ida-India Kompanii laienemise tõttu Indias toimus aastatel 1814–1816 Briti-Nepali sõda, kus Nepal lüüa sai. Sugauli lepinguga jäi Nepal küll vormiliselt iseseisvaks, kuid pidi loovutama alasid. Riigi uuteks piirideks said Mechi ja Sharda jõgi. Sugauli lepingu eelset Nepali on vahel kutsutud Suur-Nepaliks. Peaminister Mathabarsingh Thapa surm aastal 1845 lõpetas riigis Thapa hegemoonia ning sillutas tee Koti veresaunale. Selle tulemusel sai võimule khasi Rana dünastia ning aastani 1951 muutus ka peaministri ametikoht päritavaks. Rana dünastia esimene valitseja, Jung Bahadur Rana, vähendas Shahi monarhide volitusi ning kuninga roll muutus pelgalt tseremoniaalseks. Rana võimuaega iseloomustas türannia, liiderlikkus, majanduslik ekspluateerimine ja usuline tagakiusamine.^[8][9]

Juulis 1950 sõlmis Nepal vastiseseisvunud India Vabariigiga sõprusleppe, millega riigid lubasid teineteise suveräänsust austada. Sama aasta novembris mängis India suurt rolli kuningas Tribhuvani toetamises, keda Ranade juht Mohan Shumsher Jung Bahadur Rana tahtis asendada oma kolmeaastase pojaga (kellest sai hiljem kuningas Gyanendra). India toetas uut valitsust, mida juhtis erakond Nepali Kongress ning kuningas Tribhuvan pani Ranade võimule lõpu aastal 1951.

1960. ja 1970. aastatel tehti edutuid katseid riiki reformida ja põhiseadust vastu võtta. Majanduskriis 1980. aastate lõpus viis rahvaliikumiseni, mis tõi 1991. aastaks kaasa parlamendivalimised ja konstitutsioonilise monarhia. 1990. aastatel algas kodusõda, milles Nepali Kommunistlik Partei (maoistlik) võitles valitsusvägede vastu. Nepali monarhia olukorda destabiliseeris veelgi 2001. aasta Nepali kuninglik veresaun.

Veresauna tulemusena naasis troonile kuningas Gyanendra. Tema võimu kehtestamine 2005. aastal kutsus esile protestiliikumise, milles tõusid kuninga vastu nii maoistid kui ka demokraatia pooldajaid. Lõpuks oli kuningas sunnitud taas kokku kutsuma Esindajatekoja, mis 2007. aastal võttis vastu ajutise põhiseaduse, mis piiras kuninga volitusi olulisel määral.

Pärast aasta hiljem toimunud valimisi lõpetas Asutav Kogu oma esimesel istungil 28. mail 2008 kuningriigi ning kuulutas selle asemel välja Nepali Demokraatliku Liitvabariigi.

Kuni monarhia kaotamiseni oli Nepal maailma ainuke riik, mille riigireligiooniks oli hinduism. Tänapäeval on Nepal formaalselt ilmalik riik.^[10][11]

• Garzilli, Enrica, "A Sanskrit Letter Written by Sylvain Lévi in 1923 to Hemarāja Śarmā Along With Some Hitherto Unknown Biographical Notes (Cultural Nationalism and Internationalism in the First Half of the 21st Cent.: Famous Indologists Write to the Raj Guru of Nepal – no. 1), in Commemorative Volume for 30 Years of the Nepal-German Manuscript Preservation Project. Journal of the Nepal Research Centre, XII (2001), Kathmandu, ed. by A. Wezler in collaboration with H. Haffner, A. Michaels, B. Kölver, M. R. Pant and D. Jackson, pp. 115–149.
• Garzilli, Enrica, "Strage a palazzo, movimento dei Maoisti e crisi di governabilità in Nepal", in Asia Major 2002, pp. 143–160.
• Garzilli, Enrica, "Il nuovo Stato del Nepal: il difficile cammino dalla monarchia assoluta alla democrazia", in Asia Major 2005–2006, pp. 229–251.
• Garzilli, Enrica, "Il Nepal da monarchia a stato federale", in Asia Major 2008, pp. 163–181.
• Garzilli, Enrica, "La fine dell'isolamento del Nepal, la costruzione della sua identità politica e delle sue alleanze regionali" in ISPI: Istituto per gli Studi di Politica Internazionali, CVII (Nov. 2008), pp. 1–7;
• Garzilli, Enrica, "Le elezioni dell'Assemblea Costituente e i primi mesi di governo della Repubblica Democratica Federale del Nepal", in Asia Maior 2010, pp. 115–126.
• Garzilli, Enrica, "Nepal, la difficile costruzione della nazione: un paese senza Costituzione e un parlamento senza primo ministro", in Asia Maior 2011, pp. 161–171.
• Garzilli, Enrica, "The Interplay between Gender, Religion and Politics, and the New Violence against Women in Nepal", in J. Dragsbæk Schmidt and T. Roedel Berg (eds.), Gender, Social Change and the Media: Perspective from Nepal, University of Aalborg and Rawat Publications, Aalborg-Jaipur: 2012, pp. 27–91.
• Garzilli, Enrica, "Nepal, stallo politico e lentezze nella realizzazione del processo di pace e di riconciliazione", in Asia Maior 2012, pp. 213–222.
• Garzilli, Enrica, "A Sanskrit Letter Written by Sylvain Lévy in 1925 to Hemarāja Śarmā along with Some Hitherto Unknown Biographical Notes (Cultural Nationalism and Internationalism in the First Half of the 20th Century – Famous Indologists write to the Raj Guru of Nepal – No. 2)", in History of Indological Studies. Papers of the 12th World Sanskrit Conference Vol. 11.2, ed. by K. Karttunen, P. Koskikallio and A. Parpola, Motilal Banarsidass and University of Helsinki, Delhi 2015, pp. 17–53.
• Garzilli, Enrica, "Nepal 2013–2014: Breaking the Political Impasse", in Asia Maior 2014, pp. 87–98.
• Wright, Daniel, History of Nepal. New Delhi-Madras, Asian Educational Services, 1990