Nirk
 | See artikkel räägib loomast; perekonnanime kohta vaata artiklit Nirk (perekonnanimi) |
| Nirk | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik | Loomad Animalia |
| Hõimkond | Keelikloomad Chordata |
| Klass | Imetajad Mammalia |
| Selts | Kiskjalised Carnivora |
| Sugukond | Kärplased Mustelidae |
| Alamsugukond | Päriskärplased Mustelinae |
| Perekond | Kärp Mustela |
| Liik | Nirk |
| Binaarne nimetus | |
| Mustela nivalis (Linnaeus, 1766) | |
 | |
Nirk (Mustela nivalis) on kärplaste sugukonda kuuluv väike kiskja, kõige väiksem tänapäevane kiskjaline. [1]
Nirk kuulub kõige vähem ohustatud liikide hulka.
Alamliigid
[muuda | muuda lähteteksti]Nirgil eristatakse kolme alamliiki:
- Põhjanirk (Mustela nivalis nivalis), Põhja-Skandinaavia, Venemaa ja Põhja-Ameerika
- Lõunanirk (Mustela nivalis vulgaris), Lõuna-Euroopa, Põhja-Aafrika ja Kesk-Aasia
- Mustela nivalis minuta, Põhja-Skandinaavia
Eestis elab nirk kõikjal, kuid on vähearvukas.[1]
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]"Loomade elu" andmeil on nirgi tüvepikkus 13–28 cm, saba pikkus 9 cm, mass 40–100 g[1]. Isaste nirkide tüvepikkus on Suurbritannias 202–314 mm, emastel 173–181 mm.[2] Piirkonniti ja alamliigiti on need üpris erinevad.
Nirgi keha on väike ja silinderjas, vilajas ja väga paindlik. Tal on ühevärviline saba. Nirk meenutab suuresti kärpi, kuid viimase sabaots on must. Suvel on nirk seljalt helepruun, alt valge või kollakas. Levila põhjaosas muutub ta talvel üleni lumivalgeks. [1]
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Nirk elab seal, kus leidub palju hiirlasi: põldudel, jäätmaadel, põõsastikel, raiesmikel, metsaservades, põhuhunnikutes ja heinakuhjades, kuid üksnes siis, kui ümbruses ei ole tema peamist toidukonkurenti kärpi. Oma levila lõunaosas on nirk kärbist märksa arvukam, põhjas on vastupidi.[1]
Nirgid on aktiivsed nii öösel kui päeval. Nende toiduks on tavaliselt närilised, periooditi ka näiteks linnumunad.
Nirk kütib pisinärilisi üllatava osavuse ja energiaga, jälitades neid isegi urgudes ja varjepaikades. Nirk murrab nii palju kui jaksab, võimalusel isegi rohkem kui ära süüa ja ära viia suudab. Sellise tegevusega toob ta inimestele suurt kasu. [1]
Nirgi sigimist on puudulikult uuritud. Tiineid emaseid ja vastsündinud poegi on leitud nii suvel kui talvel. Nirgi tiinus on lühikese latentsusstaadiumiga ja kestab 35–37 päeva. Pesakonnas on 3–10 poega. Närilisterohkeil aastail sünnib poegi rohkem.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Loomade elu", 7. kd., lk. 248
- ↑ MacDonald, D. W & Barrett P. "Euroopa imetajad". Eesti Entsüklopeediakirjastus. 2002, lk 115-117
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Nirk andmebaasis eElurikkus
