Olav II Haraldsson

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Olav II Haraldsson (oma eluajal tuntud kui Olav Paks (Olav Digre) ja pärast pühakuks kuulutamist püha Olav; 995–29. juuli 1030) oli Norra kuningas aastatel 1015–1028.

Olaf sündis 995. aastal Harald Grenske peres ning oli Harald Kaunisjuukse lapselapselaps. Tema lapsepõlv möödus Ringerikes Kagu-Norras. Ta ristiti Rouenis, kus ta oleks pidanud kohtama benediktiinlikku suundumust. 1015. aastal lahkus ta Inglismaalt, et hakata kandma Norra kuninglikku krooni.

1008. aastal üritas ta vallutada Saaremaad. Algul rabas ta kohalikke üllatusega ja saarlased nõustusid makse maksma, siis kogusid aga armee ja ründasid. Võit jäi siiski Olafile, kuid Saaremaa vallutamisest pidi ta loobuma^[1].

Selgelt kõrgelt intelligentne mees, oli Olav II oma kavatsustes siiras. Ta oli andekas luuletaja ning tal oli suurepäraseid oskusi poliitilise ja sõjalise strateegina.

Varaste aastate jooksul läkski kõik nii, nagu Olav II oli planeerinud. Temast sai esimene üleriigiline kuningas. Juhtides võimsalt kogu riiki, rajas ta lõpuks haldusliku võrgustiku ja seadusliku süsteemi, mis hoidiski riiki koos. Ta käis paljudel misjoniretkedel Norra neis paikades, kuhu ristiusk veel jõudnud ei olnud, eriti sisemaal ja põhjas. Nähes ette püsivat alust ristiusule, konstrueeris ta kirikuid ja pühitses preestreid rahvuslikel kaalutlustel. Esitledes seaduspäraseid õpetusi nii riigile kui kirikule, sai see pöördepunktiks kohalike õpetuste arengule: perekonnakeskse ühiskonna ideaalid pidid aegamisi looma teed usku isikule omastele väärtustele, halastuse olulisusele ja kohustusele kaitsta väeteid.

Vastuolude tõttu riigis kehtestatud ristiusu vastastega oli ta sunnitud põgenema. Oma viimase aasta veetis ta Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa juures Kiievis. See linn oli selleks ajaks kasvanud Ida-Euroopa vaimseks keskuseks, kus teoloogia ja filosoofia, kloostrid ja kunst õitsesid.

"Heimskringla" kirjelduse kohaselt 1030. aastal pöördus ta liidus Rootsi kuninga (1022–1050) Anund Jakobiga tagasi Norrasse, et uuesti võimule tulla. 29. juulil toimus Stiklestadis otsustav lahing, norra paganatest-talupoegadest ja taanlastest väega. Vähemuses ja allasurutuna oma vastaste poolt, kuningas langes. Tema keha toimetati sealt ära, et see sängitada mulda liivamadalikule Nidarosi linna (praegune Trondheim), kus nüüd asub Nidarosi katedraal.

Peagi hakkasid toimuma imepärased asjad. Näiteks oli päikesevarjutus kohe seostatud lahinguga, kandes justkui Taeva vihast sõnumit ja tähendust, et Stiklestad oli Kolgata varju all, kui oli "pimedus keset päeva". Kuuldused kuninga ootamatust paranemisest olid ohjeldamatud. Üks huvitavamaid lugusid oli Hålogalandi ülikust Tore Hundist – mehest, kes tappis kuninga. Tema vigastatud käsi olevat paranenud pärast seda, kui kuninga veri sellele tilkus, põhjustades meest muutma tema suunda. Otsides lunastust, pöördus ta palverännakule Jeruusalemma.

Olavi surnukeha kaevati rohkem kui aasta pärast selle matmist taas üles ning piiskop kuulutas ta rahva poolehoiul pühakuks. Pühakskuulutamine ehk kanoniseerimine oli siiski probleem kohaliku kiriku jaoks, kuid Olavi pühalikkus oli sellest hoolimata täielikult kinnitatud Rooma paavsti poolt.

Olav oli pühitsetud märtrina. Peale selle oli ta kõrgesti austatud kui Norra apostel, sest ta viis lõpule pika ja vaevalise protsessi ristiusustamises. Kombinatsioon märtrist ja apostlist on unikaalne ja võib-olla on kõige tähtsam põhjus, miks tema kultus kasvas nii jõuliselt ja küündis kaugele.

Stiklestadi lahing paistab olevat valitsemises läbi kukkunud kuninga otsustav kokkuvarisemine. Kuid ometi saavutas ta kaks oma peamist eesmärki – Norra ühendamine ja ristiusustamine. Nende lõpliku saavutamise tõttu läbi tema surma märtrina võib öelda, et ühegi teise mehe surm ei ole olnud Norra ajaloos nii suure mõjuga.

Olavist sai inimeste poolt sügavalt armastatud mees, sest oma vaadetega meeldis ta enam-vähem kõikidele gruppidele. Ta oli nii talupoegade kui ka meremeeste meister, reisivate ja rändavate kaupmeeste ning linnaelanike kaitsepühak, monarhia kaitsja ja vaesuse vastu võitleja.

Legendid kuningast pakkusid väga palju huvitavat ja värvikat sündmustikku, mis tundus kasvavat iga mööduva generatsiooniga. Paljud Skandinaavia skulptorid ja Skandinaavia kunstnikud on teda kujutanud. Pühak-kuningana on Olav läbi kogu keskaja saavutanud kaitsepühaku staatuse mitte ainult Norras, vaid oli austatud sama palju ka naaberriikides. Nii jõudis tema mõju veelgi kaugemale: pärast seda kui kuningas Olav oli nimetatud pühakuks 1031. aasta augustis, levis tema kultus nagu kulutuli üle Skandinaavia, Briti saartele ja hansalinnadesse mööda Läänemerd, leides pooldajaid nii Madalmaades kui kaNormandias, ja isegi nii kaugel kui Hispaanias, Venemaal ja Konstantinoopolis. Näiteks on vanim säilinud pilt Olavist maalitud Petlemma Kristuse sünnikiriku piilarile.

Kuningad refereerisid Olavit oma korraldustes, käskkirjades ja kirjades regulaarselt kuni liiduni Taaniga.

Norra vapil olev kirves, mida lõvi hoiab, on Püha Olavi märtrikirves. Bjørnstjerne Bjørnson on lisanud Norra riigihümni sõnadesse Olavi kuningliku teo ..." Olav joonistas oma verega risti sellele riigile."

Norras antakse välja Püha Olavi medalit (norra keeles Sankt Olavs medaljen).

Tema järgi on nime saanud Oleviste kirik Tallinnas ja Vormsi Olavi kirik.

• Olevipäev

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Olav II Haraldsson