Operatsioon Trust

Operatsioon Trust (vene keeles Операция «Трест») oli aastail 1923–1927 Nõukogude Liidu riiklike julgeolekuorganite (OGPU vastuluureosakonna) läbi viidud valgekaartlaste, monarhistlike organisatsioonide ja välismaiste luureasutuste desinformeerimisoperatsioon, mille käigus OGPU-ga kaastööle sunnitud isikud etendasid ulatuslikku Nõukogude-vastase vandenõuorganisatsiooni tegevust Nõukogude Venemaal. Nime Trust sai operatsioon "vandenõulaste" vahel kokkulepitud kodeeritud kirjavahetusest, milles Venemaal tegutsevat variorganisatsiooni – Kesk-Venemaa Monarhistlikku Organisatsiooni – nimetati konspiratsiooni huvides Trust'iks ning välismaist keskust LLoyd'iks.

Operatsiooni käigus õnnestus Nõukogude poole andmetel finantseerida kogu Nõukogude välisluure tegevust välisriikide luureorganitelt võltsitud luuredokumentide müügist saadud materiaalsetest vahenditest. Samuti õnnestus luureoperatsiooni käigus meelitada Venemaale välisriikide aktiivsed luureagendid ja bolševike võimu vastased Boriss Savinkov, Sidney Reilly jt, kes Nõukogude Liidus ka hukati.

Eellugu

Pärast avaliku relvastatud võitluse lõppemist Venemaal Vene kodusõja käigus ning Anton Denikini ja Peter von Wrangelli juhitud Lõuna-Venemaa Relvajõudude evakueerimist Türgimaale Konstantinoopolisse kujunes emigratsioonis olevast vene kogukonnast kaks erineva suunitlusega emigratsiooniliikumist.

Liberaalne ja kokkuleppeline liin, kes arvasid, et Nõukogude võimu hävitamine sõjalisel teel ei ole võimalik ja on vaja seda teha Venemaal alles jäänud sisemiste opositsioonijõududega;
- ettekujutuse aluseks oli Nõukogude Venemaal pärast esmaseid revolutsioonilisi muudatusi toimununud vana riigivalitsemissüsteemi taastamine ning ka ajutine NEP-i majanduspoliitika ning emigrantide ajakirjanduses avaldatud kirjutised, mis kirjeldasid uut Nõukogude süsteemi kui ainult fassaadi ja juhtkonnavahetusega endise Venemaa eksistentsi jätkumist.
Monarhistlik liikumine, mille keskmeks oli suurvürst Nikolai Nikolajevitš ja mida toetasid endise sõjaväelise taustaga sõjakad Anton Denikin, Peter von Wrangell ja Aleksandr Kutepov, kes pooldasid sõjalist interventsiooni Venemaale välisriikide kaasamisega;
- Liikumise poliitiliseks keskuseks oli kõigi monarhistliku suunitlusega voolude keskkogu Kõrgem Monarhistlik Nõukogu, mille juhiks oli endine mustasajalane Nikolai Jevgenjevitš Markov II.
- Monarhistliku liikumisega samadel põhimõtetel tegutses ka kindral Peter von Wrangelli organiseeritud Venemaa Üldsõjaline Liit, mis oli üles ehitatud sõjaväelise struktuuriga koos juhtorgani staabi (luure ja vastuluure, propaganda jt teenistustega) ning välisriikides asuvate esindustega.

Nõukogude võimu algusaastatel, vaatamata tšekaa Punasele terrorile, oli Nõukogude võim pidevas kaitseseisundis sisemise opositsiooni ja välisriikide vastu. Nõukogude Venemaa oli sunnitud loobuma oma algsest permanentse maailmarevolutsiooni ideest ning piirduma "sotsialismi ülesehitamisega ühes eraldi võetud riigis" ning pidama pidevat avalikku ja salajast võitlust Venemaalt emigreerunud ligi 2 000 000 "endise" ja vene emigrantlike organisatsioonidega, mis ühendasid ligi 20 000-mehelist aktiivset ning sõjalise kogemusega Nõukogude-vastast jõudu. Kuna aga pärast esmase avaliku Nõukogude Venemaa vastase sõjategevuse ebaõnnestumist kujunes Euroopas ja ka Ameerika Ühendriikide poolt Nõukogude Venemaa poliitiline ja majanduslik isolatsioon, siis muutus vaenutegevus osapoolte vahel varjatuks. Euroopa vanad riigid, Ameerika Ühendriigid ja ka Nõukogude Venemaa piiririigid, soovides saada ülevaadet toimuvast Nõukogude Venemaal ja hiljem NSV Liidus, kasutasid ära vene emigrantide organisatsioone info kogumiseks Venemaal toimuva kohta.

Suurbritannia välisluureteenistus MI-6 läbi Rootsis paiknenud luurekeskuse ning Tallinnas (Michaeljohn, Ross ja major Giffy), Helsingis ja Riias asunud passikontrollibüroode ametnikud (British Passport Control Officer) toetasid ja finantseerisid piiririikide Soome, Eesti ja Läti kaudu ning sõjavägede Kindralstaabi 2. osakond Poola kaudu pidevat teabehanget Nõukogude Venemaal toimuva kohta.

Vandenõuorganisatsiooni tekkimine ja arendamine

Vastavalt Venemaa pressis avaldatud endise OGPU/NKVD/KGB pikaajalise töötaja Boriss Guzdi andmetele^[1] olevat vandenõuorganisatsiooni loomise aluseks olnud OGPU agentide hangitud kiri, mille saatis Tallinnas ühe välisriigi saatkonnas töötav vene päritolu Juri Artamonov, kes kirjeldas kirjas Berliini vene monarhistliku organisatsiooni liikmele vürst Širinski-Šahmatovile oma kohtumisest Tallinnas endise Venemaa Kaubandusministeeriumi tõelise riiginõuniku Aleksandr Jakuševiga, kes omakorda kirjeldas end aktiivse Nõukogude-vastase organisatsiooni juhina.

Berliinis ja Pariisis asunud monarhistliku organisatsiooni liikme Kirill Širinski-Šahmatovi andmeil aga otsis A. Jakušev 1921. aasta sügisel üles Tallinnas Suurbritannia konsulaadis tõlgina töötava Juri Artamonovi ja ettekäändel hankida Artamonovi kunagistele tuttavatele Moskvas tarbeesemeid, lõi tutvuse, mille käigus esitas ka poliitilisi arvamusi Nõukogude riigivalitsemiskorra ning edasise võimaliku elukorralduse kohta Venemaal, kiites Artamonovi tuttava Širinski-Šahmatovi poolt Berliinis vene emigrantlikus lehes avaldatud artiklit (mis oli avaldatud kirjandusliku pseudonüümi all)^[2].

Aleksandr Jakušev (Александр Александрович Якушев) oli sellel ajal juhtival kohal Nõukogude teede rahvakomissariaadis ning vastutas NSV Liidu viljaekspordi eest läände. Pärast Jakuševi naasmist NSV Liitu ta vahistati ning sunniti ähvardustega ("Помимо всего прочего, Якушев понимал, что у него семья" – operatsioonis osalenud Boriss Guzdi andmetel^[1]) koostööle OGPU vastuluureosakonnaga.

1922. aasta kevadel tuli Artamonovi juurde Tallinnas kuller Venemaalt, kelle edastatud kirjas Jakušev pakkus edasist infovahetust ning pakkus sidekanalina välja eesti diplomaatilise posti kanalite ärakasutamist, mida Artamonov ka Eesti Sõjaministeeriumi (arvatavasti Sõjavägede Staabi II osakonna) kaasabil kasutas, eestipoolseks kontaktsikuks oli välisministeeriumi kuller Roman Birk.

GPU vastuluureosakonna ülema Artur Artuzovi juhendamisel (kuid OGPU poolt vastuluuretöösse kaasatud Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu Sandarmikorpuse endise juhi Vladimir Džunkovski nõuannetel^[3]) valiti Nõukogude Venemaale jäänud endistest keisririigi ametnikest ja kõrgematest sõjaväelastest variisikute rühm: endine Venemaa keisriarmee jalaväekindral Andrei Zaiontškovski, endine Venemaa keisriarmee kindralleitnant Nikolai Potapov, endine Venemaa kaubandusministeeriumi tõeline riiginõunik Aleksandr Jakušev, kuhu lisati ka endine punaarmeelane – 17. diviisi ülem, GPU agent lätlane Eduard Opperput (Уппениньш Александр Оттович, Стауниц Эдуард Оттович) Rēzekne linnast ning nende näilise vandenõutegevuse legendeerimiseks loodi kujutlus olematust Kesk-Venemaa Monarhistlikust Organisatsioonist ("Монархическая организация Центральной России").

Edasiseks tööks organiseeris Artamonov Tallinnas Kesk-Venemaa Monarhistliku Organisatsiooni välismaa rakukese nr 1 ("ЗЯРМО № 1" – заграничная ячейка Российской Монархической Организации), ja rakukese nr 2 Berliinis ja nr (?) Pariisis.

Kirjavahetust peeti Artamonovi naise töökoha saiapoe kaudu, hiljem aga, kui Eesti poliitiline politsei avastas selle sidepidamisviisi, siis läbi kontaktaadressi Tallinnas "G. Krusestiernilt hr. Birk'ile Lai tänav 32-2".

1922. aasta sügisel toimus monarhistlike organisatsioonide konverents. Pärast seda organiseeriti Venemaalt tulnud Jakuševi ning teiste vandenõulaste kõrgetasemeline neljapäevaline kokkusaamine Berliinis, kuhu kogunesid huvitatud monarhistlike (Nikolai Markov II) ja emigratsioonis viibivate valgekaartlike organisatsioonide esindajad (Serbiast Beliini saabunud kindral Peter von Wrangelli õe/vennapoeg ja tema ihukaitsegrupi ülem Pjotr Arapov ja vastuluureülem Jevgeni Klimovitš. Nõupidamisel avaldatud positiivse esmamulje tulemusena lõi Jakušev ka kontakti Serbia vene emigratsiooni juhi, kindral Wrangelli esindaja Aleksei von Lampe ja Prantsusmaal vene emigratsiooni esindava Kõrgema Moharhistliku Nõukoguga.

Nõupidamisel lepiti kokku ka kodeeritud kirjavahetuses, mida peeti kuni 1923. aasta augustini, millal Jakušev saabus jällegi Berliini uuele kokkusaamisele vandenõulastega.

Eesmärgid ja nende saavutamine

Jakuševi (konspiratiivne nimi kirjavahetuses A. Fjodorov) ettekande kohaselt toimus 1922. aastal Venemaal bolševismi lagunemine ja otsitakse vahetust Leninile. Panus tehakse siseriikliku opositsiooni peale, tehakse panus Georgi Pjatakovile kui vene inimesele ja mis peamine – "äärmuslikule antibolševikule". Kommunistide režiim toetub armeele, mille tuumiku moodustavad "eriotstarbelised väed", kes asuvad Moskvas ja Petrogradis – "Zinovjevi juures". Moskva Kremlis asuvad aga "2000 kursanti-janitšari". Tegevuses on vaja orienteeruda antibolševistlikele jõududele Punaarmees. Valge armee on "oma aja ära elanud". Ei tasu üle hinnata emigratsiooni osa võitluses nõukogudega. Nad ei ole seal "kodus, Venemaal" enam kellelegi vajalikud. Mis aga puutub Kõrgemasse Monarhistlikku Nõukogusse, siis antud kujul on see oma mõtte kaotanud. On vaja uusi inimesi, kes orienteeruksid rohkem antibolševistlikule liikumisele Venemaal^[4]. Vältida tuleb aga välismaist interventsiooni ning välja vahetada emigratsiooni juhtivisikud kui Venemaale vastuvõetamatud, emigratsioonile jääks võitluses teisejärguline, abistav roll.

Oma informatsiooniga olematu Nõukogude-vastase opositsiooni olemasolust NSV Liidus suunas Jakušev emigratsiooni lõhenemisele, passiivsele tegevusele ning äraootavale seisukohale, mis võimaldas sel ajal raskes olukorras oleval Nõukogude Liidul tegeleda sisemiste raskustega ilma välisvaenlasteta.

Olles monarhistide poliitilise juhtkonna viinud äraootavale seisukohale, jäid reaalset ohtu NSV Liidule kujutama ainult kindral Wrangelli juhitavad endised sõjategevuse kogemusega valgekaartlased. Wrangell ja aktiivsed Nõukogude võimu vastased endised sõjaväelased kindralmajor Aleksei von Lampe, kindralleitnant Ivan Holmsen, kindral Nikolai Monkevitz Venemaa Üldsõjalise Liiduga ja VÜL-i võitlusorganisatsiooni juht Aleksandr Kutepov (eelnevalt suurvürst Nikolai Nikolajevitši isikliku kantselei luure-informatsiooniteenistuse ülem) jätkasid siiski aktiivset terroristlikku ja diversioonitegevust NSV Liidu vastu piiririikidest ning Venemaale saadetavate üksikisikute kaudu.

1924. aasta kevadel toimus veel teinegi nn Kesk-Venemaa Monarhistliku Organisatsiooni "kongress". Augustis 1924 suundus emigrantlike organisatsioonide esindajana Nõukogude Venemaale kauaaegne Nõukogude võimu vastane, terrorismipraktik ja esseeride Võitlusorganisatsiooni juht Boriss Savinkov, eesmärgiga saada ülevaade kohapealsest olukorrast Venemaal ning võimalusest alustada relvastatud võitlust Nõukogude võimu vastu. 16. augustil 1924 vahistati Savinkov koos kaaslastega Minski lähedal ning mõisteti propagandistlikul kohtuistungil juba 29. augustil 1924 süüdi.

Pikemalt artiklis Sündikaat-2

1925. aasta septembris suundus emigrantide seas autoriteetne Vassili Šulgin (endine Venemaa Riigiduuma liige ja valgekaartliku liikumise ideoloog) illegaalselt Venemaale, et leida seal oma poeg. Šulgin viibis Jakuševi pakutud kanalite kaudu Venemaal paar kuud ning kirjutas pärast Pariisi naasmist oma reisist NSV Liitu raamatu, milles kirjeldas positiivseid muudatusi Venemaal ning peatsest bolševike võimu kukkumisest.

Pikemalt artiklis mõjuagent

Operatsiooni lõppfaas

Pärast esialgset emigrantlike organisatsioonide tegevuse pärssimist asusid variorganisatsiooni VMO liikmed meelitama NSV Liitu emigratsioonis olevaid aktiivseid Nõukogude võimu vastaseid nende likvideerimiseks ning emigrantide organisatsioonide desorganiseerimiseks. Omades juba head ülevaadet emigrantide ringkondade juhtfiguuride kohta, alustasid OGPU agendid nende füüsilist likvideerimist.

1926. aastal jäi Pariisis kadunuks VÜL-i juhi Aleksandr Kutepovi asetäitja kindral Nikolai Monkevitz;
1926. aastal illegaalselt NSV Liitu suundunud vürst Pavel Dolgorukov (Konstitutsioonilis-Demokraatliku Partei asutaja Venemaa keisririigis) vahistati seal ja hukati;
1927. aastal põgenes NSV Liitu emigrantlike noorteühingu juhtliige Neander;
1925. aastal Soome kaudu NSV Liitu olukorraga kohapeal tutvuma suundunud Suurbritannia välisluure MI-6 agent Sidney Reilly vahistati 27. septembril 1925 ja hukati.

1927. aasta kevadel hakkasid emigrantlikes ajalehtedes ilmuma uudised NSV Liidus avastatud monarhistlikust vandenõust ja aprillis 1927 avalikustas operatsioonis Trust osalenud OGPU agent Eduard Opperput oma naistuttavale ja hiljem ka vene emigrantlikus ajakirjanduses Lätis, et ta töötas Nõukogude julgeolekuorganitele ning on aastast 1922 osalenud Nõukogude vastuluure desinformatsioonioperatsioonis, mille eesmärk oli loodud variorganisatsiooni "Kesk-Venemaa Monarhistlik Organisatsioon" abil võtta julgeolekuorganite kontrolli alla kogu välismaalt suunatud Nõukogude võimu vastast tegevust organiseerivad emigrantlikud organisatsioonid.

Vaata ka

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Teine peavalitsus
Vastuluureoperatsioon Sündikaat
Vastuluureoperatsioon Sündikaat-2 ("Синдикат-2", C-2), emigratsioonis viibivate Nõukogude võimu vastase liikumise vastu, mille juhtfiguuriks oli viimase Venemaa keisri onu Nikolai Nikolajevitš
Vastuluureoperatsioon Sündikaat-4 ("Синдикат-4", C-4), emigratsioonis viibivate Nõukogude võimu vastase liikumise vastu, mille juhtfiguuriks oli viimane Venemaa keisriperekonna pea Kirill Vladimirovitš.
Vastuluureoperatsioon Akadeemia ("Академия")
Uus majanduspoliitika

Viited

Välislingid

[3g6tU-1] 1,0 ^1,1 ПОБЕДИТЬ - ЗНАЧИТ, ПЕРЕИГРАТЬ ИНТЕЛЛЕКТУАЛЬНО

[0uwl9-2] ПАРИЖСКИЙ АРХИВ

[6cxkE-3] ГРОССМЕЙСТЕР СПЕЦСЛУЖБ

[1Bw14-4] СМЕРТЕЛЬНАЯ “ИГРА”: ОПЕРАЦИЯ “ТРЕСТ”

[1]

[2]

[3]

[4]