Otto Heinrich Igelström

Otto Heinrich Igelström (Jossif (Ossip) Igelström; 18. mai (vkj 7. mai) 1737 – 18. veebruar 1823 Garsden Memeli lähedal) oli Venemaa Keisririigi sõjaväelane ja riigitegelane, riigikrahv.^[1]

Otto Heinrich Igelström sündis Tartumaa Kärevere, Laeva ja Ropka mõisniku, hilisema Liivimaa maamarssali (1747–1759) vabahärra Gustav Heinrich von Igelströmi (1695–1771) ja Ledurga-Turaida kihelkonna Lode mõisast pärit Elisabeth von Albedylli (1705–1765) pojana.^[2]

Ta sõdis 1768–1774 toimunud Vene-Türgi sõjas, ülendati 1770 kindralmajoriks ja sai enda vanemadjutandiks Magnus Gustav von Esseni. Iași, İşmasıli (Izmaili), Akkermani ja Kilija vallutamise eest sai Püha Georgi ordeni 3. järgu kavaleriks ja ülendati 1775 kindralleitnandiks.

1784 määrati ta Simbirski ja Ufa asehaldurkonna kindralkuberneriks ning samal aastal vangistas ta viimase Krimmi khaani Šagin-Girei (Şahin Giray).^[3]

1787. aastast osales ta Vene-Türgi sõjas ja järgmisel aastal alanud Vene-Rootsi sõjas. 1790. aasta aprillist augustini oli ta keisrinna Katariina II täievoliline esindaja rahuläbirääkimistel ja sõja lõpetanud Värälä rahu sõlmimisel Soomes^[4], mille eest sai Püha Andrease ordeni ja ülendati seejärel 8. septembril 1790 kindral en chef'iks. 1791 sai temast ülemkomandant Riia asehaldurkonnas.

1792 määrati ta Pihkva ja Smolenski asehaldurkonna kindralkuberneriks.

29. juunil 1792 andis Saksi kuurvürst Friedrich August III riigivikaarina Dresdenis talle ja ta kammerhärradest vendadele Harald Gustav ja Jakob Johann Igelströmile riigikrahvitiitli.^[5]

1793. aastast oli ta Kiievi, Tšernigivi ja Novgorod-Siverski kindralkuberner, ning saadeti samal aastal saadikuks Poola, kus juhtis Varssavi komandandina ebaõnnestunult Vene vägesid 1794. aasta aprillis toimunud Varssavi ülestõusu (Kościuszko ülestõus) ajal, mille tõttu alandati karistuseks tema auastet.

1796 ülendati jalaväekindraliks ja keiser Paul I määras ta sõjakuberneriks Orenburgi kubermangus. Samal ajal oli ta ka Rõlski musketäripolgu (Рыльский мушкетерский полк; 1797. aastast Igelströmi musketäripolk) ülem.

1773. aastal ostis ta Gulbene staarostkonna, 1777 Unipiha ja 1781 Meeri mõisa Tartumaal Nõo kihelkonnas^[6], ning oli 1795. aastast ka Riia juures asunud Šampētera (Champetre), Anniņmuiža (Annenhof) ja Zolitūde (Solitude), ning Memeli lähedal asuva Gargždai mõisa (Garsden; Gargždų dvaras) omanik.

^[1]

• Püha Georgi orden 3. järk (12. september 1770)
• Püha Aleksander Nevski orden (1. jaanuar 1784)
• Püha Vladimiri orden 1. järk (22. september 1787)
• Püha Andrease orden (august 1790)
• Preisi Musta Kotka orden (7. oktoober 1793)

1801. aastast oli tema abikaasaks krahvinna Honorata Stempkowska (u.1740 Kraków – 1819 Gargždai), kes oli Lublini kuberneri Józef Stempkowski tütar, ning varem abielus olnud Poola magnaadi vürst Marcin Jerzy Lubomirski ja Ojcówi lossi omaniku Teofil Załuskiga (1760–1831; pl).^[7].

Tema vanem vend, Kärevere ja Laeva pärushärra, vabahärra Harald Gustav Igelström (1733–1804) oli Vene keisrinna Jelizaveta Petrovna (1709–1762) usaldusisiku, ülemõuemeistri ja salanõuniku, Luunja, Põlgaste ja Mooste vabahärra Christian Wilhelm von Münnichi (1686–1768) väimees ja õde vabapreili Margarethe Elisabeth Wilhelmine Igelström (sünd.1745) Johann von Michelsohneni esimene abikaasa.

• Igelström