Pärimine

Pärimine on isiku ehk pärandaja surma korral tema vara üleminek teisele isikule^[1]. Kuna isiku surmaga tema õigusvõime lõpeb, siis ei saa ta enam olla õiguste ja kohustuste kandjaks^[2]. Sealjuures ei lõpe pärandaja õigused ja kohustused, vaid need lähevad üle uuele õigussubjektile ehk pärijale. Kuna inimene on õigusvõimeline sünnist surmani, siis võib ta omada kõiki tsiviilõigusi ning kanda kõiki tsiviilkohustusi^[3]. Näiteks on PärS § 5 lg 2 kohaselt pärimisvõimeline iga õigusvõimeline isik, mis tähendab, et pärijaks võib olla ka vaimselt ebaküps isik. Juriidiline isik saab pärijaks olla vaid juhul, kui teisi pärijaid ei ole olemas või kui selline korraldus on ettenähtud pärandaja tehtud viimses tahte avalduses.^[4] Alates 01.01.2009 jõustunud pärimisseaduse kohaselt läheb pärand pärijale automaatselt üle ning eraldi pärandi vastuvõtmise avaldust ei ole selleks vaja teha ega notarile esitada. Seega on Eestis loobumissüsteem ning avaldus tuleb esitada selleks, et mitte pärida ning kui loobumisavaldust kolme kuu jooksul ei esitata, loetakse, et isikul oli tahe pärand vastu võtta.^[5] Kui pärandaja suri enne 01.01.2009, siis tuleb pärand siiski õigel ajal vastu võtta või sellest loobuda varemkehtinud pärimisseaduse kohaselt (PärS § 180). Seega selleks, et pärima õigustatud isik saaks pärimislepingu, testamendi või seaduse järgi täieõiguslikuks pärijaks, ei pea ta üldjuhul midagi täiendavalt tegema.^[6]

Pärimisõiguse üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt läheb isiku vara pärast tema surma pärijatele üle tervikuna, surma aja koosseisus^[7]. Samuti lähevad pärandi vastuvõtmisel pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, v.a need, mis on oma olemuselt pärandajaga lahutamatult seotud^[8]. Seega saab surnud isiku ehk pärandaja vara pärimisel üldõigusjärglaseks pärija. Kui pärandajaks võib olla üksnes füüsiline isik, siis pärijaks saab olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Sealjuures peab pärimisõiguse tekkimiseks olema füüsiline isik pärandi avanemise hetkel elus või juriidiline isik olemas^[9]. Pärimisseaduse § 5 lg 4 kohaselt loetakse pärast pärandi avanemist elusalt sündinud laps pärandi avanemise ajal pärimisvõimeliseks, kui ta oli eostatud enne pärandi avanemist ning lg 5 kohaselt loetakse sihtasutus, mis luuakse testamendi või pärimislepingu alusel pärandi avanemise ajal olemasolevaks, kui ta hiljem omandab juriidilise isiku õigused. Samuti omandab pärija pärandaja õigused ja kohustused üksnes sellisena nagu need kuulusid pärandajale, ilma et tal oleks õigusjärglasena vara suhtes rohkem õigusi, kui oli pärandajal.^[10]

Pärimisseaduses on reguleeritud erinevad pärimisõiguslikud instituudid, mille abil saab inimene oma vara saatust pärast surma mõjutada. Pärimise aluseks saab olla seadus (seadusjärgne pärimine) või pärandaja viimne tahe, mis on avaldatud testamendis (pärimine testamendi järgi) või pärimislepingus (pärimine pärimislepingu järgi). Kusjuures pärimisõigust pärimislepingu järgi eelistatakse pärimisõigusele testamendi järgi, neid mõlemaid aga pärimisõigusele seaduse järgi^[11]. Sealjuures läheb pärand üle seaduse jõul sõltumata sellest, milline on pärimise alus. Seadusjärgset pärimist kohaldatakse juhul, kui pärandaja ei ole teinud viimse tahte avaldust või kui pärandaja on viimse tahte avalduse teinud, aga see ei ole pärandaja surma ajal kehtiv. Samuti olukorras, kus viimne tahte avaldus käib ainult pärandi osa kohta, sest siis päritakse ülejäänud osa seaduse järgi.^[12] Seadusjärgseteks pärijateks saavad olla abikaasa ja sugulased, nende puudumisel aga kohaliku omavalitsuse üksus või riik.^[13] Viimse tahte kohaseks pärimiseks on pärandajal võimalik teha õigustehingulisi korraldusi oma surma puhuks, määrates oma vara saatus pärast enda surma. Selleks saab testaator teha testamendi või pärimislepingu. Viimse tahte avalduse koostamisel tuleb määrata selles pärija isik või pärijate isikud, mitme pärija puhul pärandiosade suurus. Samuti saab pärijatele panna erinevaid kohustusi ja anda korraldusi vara jagamise suhtes.^[10]

• Pärandi avanemine

Tsitaadid Vikitsitaatides: Pärimine