Pöidlaküüt
Pöidlaküüdiks nimetatakse tee ääres sõidukite peale hääletamist ehk (üldreeglina tasuta) küüdi palumist.
Seda tehakse seistes tee ääres näoga liikluse suunas, üks pöial üles tõstetud. Käe asend on muutuv, olenevalt inimesest ja regionaalsetest erinevustest. Käe ülestõstmine annab autojuhtidele märku hääletaja soovist.
Vahel kasutatakse ka trafaretti: silti, kuhu on peale kirjutatud sihtpunkt. Selle abil saab autojuht juba enne peatumist teada, kas tal on võimalik hääletaja soovitud kohta viia.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pöidlaküüt Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]
Hääletamine on Eestis juba algusaegadest peale olnud palju populaarsem kui paljudes teistes (lääne-) maades, kuna sealsetel kiirteedel on hääletamine rangelt keelatud ja väiksematel tugimaanteedel liigub vähem autosid. Teiseks on paljudes riikides arenenud täiuslikum ühistranspordivõrgustik, mistõttu muutub hääletamine ebavajalikuks.
Kuna hobuvankrite ajastu elustiil oli märksa paiksem, siis ei olnud hääletamine tol ajal kuigi aktuaalne. Hääletamine kui nähtus kujunes välja tõenäoliselt umbes 1950. aastatel, kui loodi sõitmiskõlblike teede võrk ja teedel hakkas liikuma rohkem autosid. Hääletajate arv kasvas eriti stalinismiperioodil, mil legaliseeriti hääletamine ja seda toetati riiklikul tasandil. Hääletamiseks pidi ostma hääletamispileteid, mida tuli anda autojuhtidele teatud läbitud kilomeetrite eest. See-eest oli pöidlaküüt väga populaarne, sest ka autojuhtidel oli justkui kohustus leevendada sõjajärgset transpordivähesust. Kogutud talongide eest said juhid osta bensiini. Autoklubi Autom jagas samuti kaardikesi. Sinna sai kirjutada autojuhi nime ja kaart läks loosimisse, kust autojuht vajalikke asju võitis.
Seda võimalust ei kasutanud mitte ainult vaesed ja kergemeelsed üliõpilased nagu tänapäeval üldiselt hääletajate kontingendi kohta arvatakse, vaid vastupidi – arvestatav osa hääletajaid olid tavalised töölised, kes eelistasid häälega liikumisvõimalust tol ajal veel suhteliselt vähestele käigus olevatele ühissõidukitele. Hääletamisele vaadati kui millelegi täiesti normaalsele.
Peamised automargid, mida võis tänavatel näha, olid Pobedad, hirvega Volgad, hiljem maanteemuhkudeks kutsutud Zaporožetsid ja Moskvitšid.
Liiklusõnnetuste korral, kui vigastatud hääletajate ees vastutamise probleem päevakorrale tuli, ei saanud riik seda tegevust enam toetada. Sellele vaatamata eksisteeris hääletamine edasi, nüüd spontaanne ja mitte enam organiseeritud, kuigi ettevaatlikumalt, sest üha enam kardeti vargaid. Iseseisvuse taastudes olukord ei paranenud, pigem halvenes veelgi. Hakkasid levima kuuldused autoröövlitest. Tänapäeval on hääletamine muutunud taas üsna populaarseks, kuigi autojuhtide hirm varaste ees pole kuhugi kadunud. Ollakse ettevaatlikumad.
Sõna "hääletamine" on üsna hiline[viide?] metafoor ja põhineb koosolekutelt jms vastava käeliigutuse sarnasusel.[viide?]