Paekivi

 See artikkel räägib kivimist; perekonnanime kohta vaata artiklit Paas (perekonnanimi)

Paekivist rannavallid Osmussaarel

Paekivi ehk paas on settelise tekkega karbonaatkivimi rahvapärane nimetus.

Tuntumad Eesti paekivid on lubjakivi ja dolomiit.

Paekivi on tekkinud mere madalas, rannalähedases osas. Sügavamas meres moodustusid mergel ja domeriit. Tekkelt kuulub paekivi biokeemiliste setendite hulka. Paekivi on kujunenud siinsetes meredes elanud organismide elutegevuse kaasabil. Eesti paekivi on ladestunud Baltika ürgmandrit katnud laugepõhjalises Paleobalti meres 472–417 miljonit aastat tagasi ning on seotud peamiselt ordoviitsiumi ja siluri ajastuga. Põhja-Eestis tekkis esialgu glaukoniiti ja raudooide sisaldav paas.

Paekivi mahumass jääb vahemikku 2200–2650 kg/m³.

Kasutamine ehituses

[muuda | muuda lähteteksti]
Paekivist sepikoda Eesti Vabaõhumuuseumis. Pärineb Kuusalu kihelkonnast. Ehitatud 18. sajandil
Paekivist ehitatud Toompea loss (13.–16. sajand) toetub looduslikule paelavale

Paasi on kasutatud iidsetest aegadest saadik kalmete, hoonete ja kindlustuste rajamisel. Paekivist lintvundamendid, postid, keldriseinad, soklid, tugimüürid ja hoonete seinad laotakse mördil, enamasti ebakorrapärase kujuga kividest. Mördi ülesandeks müüritises on üksikute kivide sidumine ja kividele sobiva aseme moodustamine. Paekividest müür laotakse kihtide kaupa ja kihi ulatuses võimalikult ühekõrgustest kividest. Müüriladumise põhireegel on: iga kihi piki- ja põikipüstvuugid peavad olema seotud, st kaetud järgneva kihi kividega. Paekivisid sorteeritakse paksuse järgi piki- ja põikipindkivideks ning täitekivideks. Et piki- ja põikpüstvuugid saaksid nii pind- kui täidisridades seotud, tuleb kivid kihis laduda vaheldumisi- kord pikuti, kord põiki. See tähendab, et pikipüstvuugid seotakse põikikividega ning põikipüstvuugid pikikividega.

Muinas-Eestis kasutati paekivi kaitserajatistes. Näiteks tugevdati linnuste ja kindluste mullast kaitsevalle paekividest kuivmüüritisega. Paekasutuse kõrgperiood oli 13.–15. sajand, kui hakati lupja põletama ja võeti kasutusele lubimört. Kohalikust, tolle aja kohta odavast paekivist ehitati kirik-kindlusi, losse ja kaitsemüüre ning hiljem linnades ka elumaju. Nii on paest osa Eesti tähtsamatest arhitektuurimälestistest, sealhulgas UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Tallinna vanalinn.

Pae ehitusfüüsikalised omadused (madal poorsus ning sellest tulenev liigne soojusjuhtivus) ei vasta kaasaegsetele ehitusmatejalidele esitatavatele nõuetele. Seetõttu kasutatakse meie paremaid paesorte suurtes kogustes ehituskillustiku tootmiseks. Killustikku vajatakse betooni, asfaltbetooni ja raudbetoontoodete valmistamiseks, teedeehitusel ja mitmesugustel muudel ehitustöödel. Killustikku valmistatakse Eestis miljoneid kuupmeetreid aastas. Uusi paekivihooneid ehitatakse aga vähe, mõningal määral kasutatakse paekivi väikemajade vundamentide tegemiseks ja needki kivid on enamasti hangitud vanadest varemetest.

Paas on hõlpsasti töödeldav ning aegade jooksul on sellest valmistatud kauneid skulptuure. Viimasel ajal leiab paas kasutamist hoonete sise- ja välisviimistluses ning isegi ehete valmistamisel.

Biogeense tekke tõttu esineb paekivis kivistisi.

Paekivi Eesti sümboolikas ja kultuuris

[muuda | muuda lähteteksti]
Porkuni piiskopilinnuse keskaegne vahitorn, kus tegutseb paemuuseum

Alates 4. maist 1992 on paas Eesti rahvuskivi. Samal päeval avati Porkuni linnuse väravatornis paekivi tutvustav väljapanek, millest nüüdseks on saanud paemuuseum.

Eesti kirjanduse ühe suurteose, Anton Hansen Tammsaare viieosalise romaani "Tõde ja õigus" üks läbiv peategelane on Andres Paas, peategelaste seas on ka tema poeg Indrek Paas.

Halli paepinda sümboliseerib hõbedane palk Keila valla vapil.

Heraldilised lipukesed Paide vapil sümboliseerivad paekivi. Ühe teooria järgi tuleneb Paide linna nimi just paekivist.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]