Palgafond

Palgafond on summa, mille tööandja on valmis maksma oma töötajatele töötasudeks kindlaksmääratud perioodi jooksul (näiteks kuu, kvartal või aasta). Palgafondi suurus sõltub ettevõtte suurusest, töötajate arvust, tööjõukuludest ja muudest teguritest. Palgafondi suurus võib mõjutada ettevõtte kasumit ja võimalusi investeerimiseks ja laienemiseks. Seetõttu on oluline, et ettevõte teeks õigeid otsuseid tööjõukulude haldamisel ja palgafondi jaotamisel. ^[1]

Igas riigis võib kehtida oma maksusüsteem, kuid vastavalt Eestis kehtestatud seadustele on palgafondi struktuur järgmine.

Brutopalk koosneb:

• 2% kogumispension (II sammas),
• 1,6% töötuskindlustusmakse (töötaja),
• 20% tulumaks (maksuvaba tulu ületavalt summalt),
• netopalk.

Tööandja maksab brutopalga pealt:

• 33% sotsiaalmaksu
• 0,8% töötuskindlustusmakset (tööandja)

2020. aastast muutus II pensionisammas vabatahtlikuks ehk inimestel oli võimalus loobuda 2% makse tegemisest oma palga arvelt. Alates 2023. aastast on enamiku inimeste tulumaksuvaba miinimum 654 eurot kuus ja vanaduspensioniikka jõudnutel 704 eurot kuus.^[2]

Palgafondi teooria on majandusteooria, mis selgitab tööjõukulude rahastamist ja nende mõju majandusele. Selle teooria kohaselt on olemas kindel raha reserv, mida tööandjad saavad kasutada töötajatele palkade maksmiseks. Palgafondi suurus sõltub ettevõtte kasumist. Palgad ei saa ületada tööandja poolt eraldatud palgafondi suurust. Kui tööandja soovib palkasid tõsta, peab ta suurendama palgafondi, kasvatades ettevõtte kasumit või vähendades muid kulusid.^[3]

Palgafondi teooria ei arvesta tööjõuturu tegeliku olukorraga, mis võib mõjutada palgatasemeid ja tööhõivet sõltuvalt nõudlusest ja pakkumisest. Samuti ei võta palgafondi teooria arvesse töötajate võimalikku tootlikkuse kasvu, mis võib tõsta ettevõtte kasumit ning suurendada palgafondi reservi.^[3]