Palvehelmed

Palvehelmed on kasutusel erinevates religioonides nagu hinduism, budism, kristlus, islam, sikhism ja baha’i usk. Nende eesmärk on aidata kaasa palvete ning pühenduste lugemisele.

Päritolu ja etümoloogia

Helmed kuuluvad vanimate kaunistusesemete hulka inimajaloos. Aafrikast on leitud jaanalinnumuna koortest valmistatud helmeid, mis ulatuvad aega 10 000 aastat eKr. Eri kultuurides on tehtud helmeid erinevatest materjalidest, nagu kivid, koored ja savi.^[1] Ingliskeelne sõna bead ('helmes') pärineb vanainglise sõnast bede, mis tähendab palvet^[2]. Eestikeelne sõna helmes on läänemeresoome päritolu, mis tähendas algselt merevaiku või sellest tehtud helmeid.^[3]

Palvetamise eesmärgil helmeste kasutamine on oletatavasti saanud alguse hinduismist Indias.^[1]^[4]^[5] Arvatavasti võttis budism selle põhimõtte üle hinduismilt ning islam budismilt.^[1]^[4]^[6] Katoliiklaste roosikrantsid on ilmselt võetud üle islami palvehelmestest, mida nimetatakse misbaha või tasbih, sest nad muutusid populaarseks Lääne-Euroopas 13. sajandil, pärast enam kui kaht sajandit ristisõdu, mil frangid ja araablased tihedalt kokku puutusid.^[7]

Palvehelmeste kasutamine kujunes välja eelmainitud usundites, kuid ei levinud edasi judaismi. Juudid sõrmitsevad palvetamise ajal talliti nurkades olevatesse tzitzititesse tehtud sõlmi.^[4]

Ehitus

Helmeste hulk kees sõltub usundist ning kasutusest. Islami palvehelmed, mis kannavad nime misbaha, on tavaliselt 99 või 33 helmega. Budistid, hinduistid ja sikhid kasutavad 108 või 27 helmega japa mala’sid. Baha'i palvehelmestel on 95 või 19 helmest.

Rooma katoliiklased kasutavad 54 helme ja 5 lisahelmega roosikrantse. Õigeusklikel on 100 sõlmega palvekee, kasutatakse ka 50 või 33 sõlmega palvekeesid.

On olemas ka kreeka komboloid ehk murehelmed, millel ei ole religioosset tähendust.

Kasutus

Palvehelmeste otstarve on hõlbustada palvete lugemist. Helmeid loendatakse sõrmede vahel automaatselt, võimaldades paremini keskenduda palvetele.

Kristlus

Juba 3.–5. sajandil kasutasid kõrbeisadeks nimetatud eremiidid palvete loendamisel kivikesi või sõlmitud nööre. Seda peetakse püha Antoniuse ja püha Pachomiuse leiutiseks 4. sajandil.

"Catholic Encyclopedia" mainib 7. sajandil elanud püha Gertrudi hauast leitud palvehelmeid.^[8] Nende nimetus oli paternoster ('meieisa') ning neid kasutati arvatavasti Meieisapalve lugemisel.^[9]

Tänapäeva katoliku roosikrantsid ehk rosaariumid tulid kasutusele 14.–15. sajandil. Sõna rosaarium tuleneb ladina keelest ja tähendab roosiaeda. 14. sajandi Euroopas kutsuti rosaariumiteks tekstikogumikke (roose) Kristuse ja neitsi Maarja kiituseks.

Palvehelmeid (tavaliselt 59 kaasaegsetes roosikrantsides) kasutati abivahendina Ave Maria, Paternostri ja Gloria Patri kordamisel. Ave Maria’sid loeti kümnestes rühmades ehk dekaadides, kus iga rühma eraldas üksik helmes, millel loeti Meieisapalvet. Sellele helmekeele lisati peagi medaljon (tihti graveeritud Kristuse ja/või Maarja kujutistega), kust rippus 5 lisahelmest ja rist.^[10]

Sissejuhatavat credo't "Mina usun Jumalasse" korrati, hoides risti käes. Üksteisele järgnesid Paternoster, kolm Ave Maria't ja Gloria Patri. Seejärel tulid rosaariumi viis dekaadi (üks Paternoster ja kümme Ave Maria't), mida loeti, mõtiskledes samas kristlike müsteeriumite üle (stseenid Maarja ja Kristuse elust). Viiedekaadilist roosikrantsi kutsuti pärlikeeks või vanikuks (inglise keeles chaplet), täisrosaarium koosnes 15 dekaadist, kokku 150 palvet, mis on võrdne psalmide arvuga psalteeriumis.^[10]

Käte abil palvetamine on nähtus, mis varauusajal eristas katoliiklikku rosaariumi teistest populaarsetest pühendumusvormidest. 16. sajandist pärineb raamat "Chiropsalterium", kus õpetatakse käsi kasutama abivahendina palvetamisel ja mediteerimisel Piibli psalmide ainetel.^[10]

Õigeusu kirikus kasutatakse punutud palvenööre 33, 50 või 100 sõlmega. Need kuuluvad munga- ja nunnaelu juurde, ilmikud neid üldiselt ei kasuta.

Venemaa vanausuliste seas on palvete lugemisel enam kasutusel nahast lestovka, õigeusu kirikus seda enam ei kasutata. See koosneb helmeste asemel väikestest riiderullikestest (17 rulli 17 prohvetliku ettekuulutuse auks, 33 on Kristuse eluaastad, 40 tähistavad Kristuse paastumist ja kiusamist kõrbes, 12 rulli kaheteistkümne apostli mälestuseks) ning neljast kolmnurksest labast (sümboliseerivad nelja evangelisti).

1980. aastate keskpaigas leiutati Ameerika Ühendriikide Episkopaalkirikus anglikaani palvehelmed. Komplekt koosneb 33 helmest (sümboliseerib Kristuse 33 eluaastat), mis on jaotatud nelja sümboolse tähendusega rühma.^[11]

1995. aastal leiutas Rootsi Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop Martin Lönnebo palvehelmed nimega Kristuse Pärg (rootsi keeles Frälsarkransen, taani ja norra keeles Kristuskransen). Kee koosneb 18 eri kujuga helmest, millel igaühel on oma tähendus ja mõju palvetamisele.

Islam

Islamis kannavad palvehelmed eri nimetusi nagu misbaha, tasbih ja sibha. Kee koosneb 100, 25, 33 või 99 helmest, mis on vastavuses jumala eri nimedega islamis. Moslemid loendavad palveid helmeste abil. Nimede kordamise eesmärgiks on tuletada pidevalt meelde jumala kõikvõimsust, tegemist ei ole vaimse harjutuse või testiga.

Helmed aitavad lugeda palveid tuntud palvuse "Fatimahi Tasbih" ajal, mille palvevalemi pakkus prohvet Muhammad kingina oma tütrele. Palvuse käigus korratakse 33 korda "Subhan Allah"( Au Jumalale), 33 korda "Al-hamdu lilah" (Kiitkem Jumalat) ja 34 korda "Allahu Akbar" (Jumal on kõikvõimas). Soovitatav on seda palvust korrata pärast päeva viit rituaalset palvust.

Misbahade kasutamine palvete loendamisel on arenenud välja prohvet Muhammadi kombest lugeda parema käe sõrmi palvetamise ajal.^[12] Palvehelmeid kasutatakse tänapäeval laialdaselt, kuid paljud salafistid ja sufistid eelistavad kasutada Muhammadi meetodit. Ka Ahmadi järgijad ei kasuta palvehelmeid, sest tegemist on uuendusega islami rajaja Mohammadi järgsest ajast.^[13]

Paljud kasutavad palvehelmeid tänapäeval ka murehelmestena ning staatuse sümbolitena.

Hinduism

Hindude ja budistide poolt kasutatavad palvehelmed kannavad nime japa mala või lihtsalt mala. Sõna "japa" tähistab sanskriti keeles tegevust, kus korratakse mantraid ning jumalate nimesid. "Mala" tähendab põimik või pärg.^[14]

Tavaliselt koosneb kee 108 helmest. Neid kasutatakse abivahendina palvetamisel, laulmisel ning mantrate või jumalate nimede kordamisel.

Mantraid korratakse tavaliselt sadu või tuhandeid kordi. Malasid kasutatakse sedasi, et oleks võimalik keskenduda pigem mantra sisule ning kõlale kui korduste lugemisele. Tavaliselt loetakse üht kordust tehes päripäeva ring ümber iga helme, kuid esineb variatsioone, kus tehakse vastupäeva ring või kasutatakse mõnd muud sõrme. Jõudes peahelme juurde pööratakse mala teistpidi ning liigutakse tagurpidi tagasi.

Osades tiibeti traditsioonides võetakse riisiterad abiks pikkadele lugemistele. Iga kord kui mala jagu ehk 108 kordust saab tehtud, võetakse üks riisitera kausist välja. Tihti lisatakse ka paelu oma malatele, mis samuti aitavad kaasa rohkete palvete lugemisele.

Mala 109. helmes kannab nime sumeru, bindu, stupa või guru. Lugemine peaks alati algama helmest, mis asub sumeru kõrval.

Enamasti kasutatakse palvehelmeste valmistamisel rudraksha (Elaeocarpus ganitrus) seemneid ning tulsi (Ocimum tenuiflorum) puitu. Tüüpiline on kasutada ka Bodhi puu seemneid ja lootose seemneid.

Budism

Nii budistlikke kui hinduistlikke palvehelmeid kutsutakse japa maladeks või lihtsalt mala'deks. Palvehelmeid kasutatakse mahajaana budismis, kus helmeste arv on tavaliselt 18, 27, 54 või 108. Puhta maa budismis on sagedased 27 helmega malad. Tiibeti budismis on 108 või 111 helmest koosnevad keed, mille abil saab loendada 100 mantrat, lisahelmestega kompenseeritakse võimalikke loendamisel tekkvaid vigu.

Palvehelmeste valmistamisel kasutatakse rudraksha seemneid, tulsi puitu, bodhi puu või lootose seemneid, loomaluid (jakk). Samuti kasutatakse poolvääriskive nagu ametüst ja kaltsedon. Lisaks on populaarne palvehelmeste materjal sandlipuu.^[15]

Baha’i usk

Baha’i usus korratakse 95 korda päevas "Allah-u-Abha" (Kõikvõimas Jumal), mille käigus kasutatakse ka palvehelmeid.^[16] Baha’i palvehelmed koosnevad 95 üksikust helmest või 19 kaupa viiest helmeste rühmast nööri otsas. Baha’i palvehelmed on valmistatud erinevatest looduslikest või tehislikest materjalidest nagu klaas, vääris- ja poolvääriskivid, erinevad metallid ja puit.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Beads and bead makers: gender, material culture, and meaning by Lidia D. Sciama, Joanne Bubolz Eicher 19988 ISBN 1-85973-995-4 lk 1
↑ The concise dictionary of English etymology by Walter W. Skeat 1988 ISBN 1-85326-311-7 lk 38
↑ Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Eesti etümoloogiasõnaraamat, Eesti keele sihtasutus, 2012. ISBN 9789985794784
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 Bead One, Pray Too by Kimberly Winston 2008 ISBN 0-8192-2276-3 lk 4–10
↑ Linking Your Beads: The Rosary's History, Mysteries, and Prayers by Patricia Ann Kasten 2011 ISBN 1-59276-929-2 OSV Publishers lk 11–13
↑ [1]
↑ Firestone, Reuven, Introduction to Islam for Jews, Jewish Publication Society, 2008. ISBN 0827608640
↑ Volz, John (1907). "Use of Beads at Prayers". The Catholic Encyclopedia. Vol. 2. New York: Robert Appleton Company. Retrieved 11 July 2014.
↑ Thurston, Herbert; Shipman, Andrew. "The Rosary". The Catholic Encyclopedia. Vol. 13. New York: Robert Appleton Company, 1912.
↑ ^10,0 ^10,1 ^10,2 Nathan Mitchell. "Mystery of the Rosary : Marian Devotion and the Reinvention of Catholicism". New York University Press (NYU Press), 2009. ISBN 978-0814795910 lk 152
↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2010. Vaadatud 29. mail 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ http://www.searchtruth.com/book_display.php?book=8&translator=3&start=44&number=1496
↑ http://www.askislam.org/practices/question_817.html
↑ Apte, Vaman Shivaram. A Practical Sanskrit Dictionary. lk 1267.
↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. mai 2015. Vaadatud 29. mail 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ Kitáb-i-Aqdas. The Universal House of Justice. 1992. lk 26. ISBN 0-85398-999-0.

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Beads and bead makers: gender, material culture, and meaning by Lidia D. Sciama, Joanne Bubolz Eicher 19988 ISBN 1-85973-995-4 lk 1

[2zHhM-2] The concise dictionary of English etymology by Walter W. Skeat 1988 ISBN 1-85326-311-7 lk 38

[SqCZY-3] Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Eesti etümoloogiasõnaraamat, Eesti keele sihtasutus, 2012. ISBN 9789985794784

[:1-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 Bead One, Pray Too by Kimberly Winston 2008 ISBN 0-8192-2276-3 lk 4–10

[6POX8-5] Linking Your Beads: The Rosary's History, Mysteries, and Prayers by Patricia Ann Kasten 2011 ISBN 1-59276-929-2 OSV Publishers lk 11–13

[oVhLG-6] [1]

[7Rt3g-7] Firestone, Reuven, Introduction to Islam for Jews, Jewish Publication Society, 2008. ISBN 0827608640

[yOh9p-8] Volz, John (1907). "Use of Beads at Prayers". The Catholic Encyclopedia. Vol. 2. New York: Robert Appleton Company. Retrieved 11 July 2014.

[Oh8Rj-9] Thurston, Herbert; Shipman, Andrew. "The Rosary". The Catholic Encyclopedia. Vol. 13. New York: Robert Appleton Company, 1912.

[:2-10] 10,0 ^10,1 ^10,2 Nathan Mitchell. "Mystery of the Rosary : Marian Devotion and the Reinvention of Catholicism". New York University Press (NYU Press), 2009. ISBN 978-0814795910 lk 152

[2Q92e-11] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. detsember 2010. Vaadatud 29. mail 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[69cEW-12] ttp://www.searchtruth.com/book_display.php?book=8&translator=3&start=44&number=1496

[ILduj-13] ttp://www.askislam.org/practices/question_817.html

[QfC0C-14] Apte, Vaman Shivaram. A Practical Sanskrit Dictionary. lk 1267.

[Fx3xa-15] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. mai 2015. Vaadatud 29. mail 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[hiDSF-16] Kitáb-i-Aqdas. The Universal House of Justice. 1992. lk 26. ISBN 0-85398-999-0.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]

[13]

[14]

[15]

[16]