Paratamatus
 | Selles artiklis on vaidlustatud väiteid. Artikli sisu võib olla väär. (November 2017) |
Paratamatus tuleneb nähtuste olemusest, seadusest ja korrast. Paratamatus on see, mis antud tingimustes peab möödapääsmatult toimuma.
Miks on kõik paratamatu?
[muuda | muuda lähteteksti]
Paratamatuse idee tekib põhjuse ja tagajärje mõtlemisel. Igapäevaelus leiame, et miski ei juhtu ilma põhjuseta. Kui ma kukutan kivi, siis see paratamatult langeb. Kui ma panen kannu sisse vett ja vajutan nuppu, viib see paratamatult keemiseni. Paratamatuse mõte on meie idee põhjuse ja tagajärje oluline osa; Kui me ütleme, et põhjus põhjustab teatud mõju, tähendab see seda, et selle tagajärjeks on paratamatult järgmine põhjus, kui midagi ei mõjuta protsessi.
Maailmas võib igal hetkel mõelda, kui kõikide sündmuste ja kõigi sellel hetkel eksisteerivate sündmuste kogusummat. Maailma ajalugu võib mõelda nende väga keerukate hetkeolekuliste pidevate järjestuste poolest, millest igaüks on eraldatud sekundi murdosa võrra. Nüüd on sündmusi, mis ilmuvad füüsilises maailmas eelnevatel tingimustel kooskõlas tuvastatavate füüsiliste seadustega. Seega kõik sündmused ja tingimused igal hetkel määratakse vastavalt nendele seadustele ning eelmise hetke tingimustele. Iga hetkeolekut saab lugeda keerulise efekti komplektseks põhjuseks, mis on järgmine hetk.
Probleemid tekivad vaid siis, kui hakkame mõtlema, kuidas see näib olevat vastuolus meie igapäevase kogemusega ja selle aktsepteerimise tagajärgedega.
Õnnetused
[muuda | muuda lähteteksti]Nüüd palju sündmusi igapäevaelus on ootamatud ja tunduvad puhtalt juhuslikud. Need juhuslikud sündmused mõjutavad mõnikord oluliselt meie elu või isegi inimajaloo kurssi. Ja see on üks peamistest põhjustest, miks me instinktiga keeldume determinismi ideest. Kuid, kui me võiksime hoolikalt uurida üksikasjalikult kõiki ootamatut esinemist põhjustavaid sündmusi, siis võime näha, millised vältimatud põhjuste ja tagajärgede ahelad lähenevad lõpptulemuselt. Me tavaliselt seda ei tee ja seetõttu me ekslikult tunneme, et õnnetused on sündmuste käigu tegelikud tegurid. Aga väga aeg-ajalt me eeldame uurides sel viisil ootamatu sündmuse põhjuseid ning näeme, et meie esmakordne üllatusreaktsioon on olnud täiesti faktide teadmatusest vale vastuse saamine.
Surm
[muuda | muuda lähteteksti]Surma teema tekitab inimestes ühelt poolt õudu, teiselt poolt aga veidrat põnevust. Surm tundub nii lihtne ja loogiline. Loodus kujundab ka meie suhtumist surma ja surnutesse ning eelseisev paratamatu lõpp mõjutab meie käitumist. Surma põhjus tundub pealtnäha lihtne. Nagu kõik, kulub ka meie keha ajapikku. Me muutume nõrgemaks ja hapramaks ega suuda enam kergemini paraneda vigastustest ja haigustest.
Kui vananemine ja suremine ei ole vajalikud liigi või grupi seisukohalt, siis kas tähendab see, et looduslik valik ei ole neid protsesse kaotanud vaid vananemine on indiviidile hoopis kasulik? Ilmselt mitte. Looduse paradoksaalsele kombele säilitada vananemine, kui indiviidile kahjulik protsess, on XX sajandi keskpaigas pakkunud seletuse tuntud evolutsioonibioloogid J. B. S. Haldane, Peter Medawar ja George Williams. Nad väitsid, et vananemine toimub sel põhjusel, et looduslik valik lihtsalt vananevate organismideni ei ulatu.
Paratamatu surm mõjutab kahtlemata elu jooksul tehtavaid otsuseid. Majandusteadlane Bhagwan Chowdhry on välja pakkunud mudeli, mille järgi surm seletab üheaegselt meie kalduvust tulevikku alahinnata, tahtmatust riskida ning nõrgemaks muutumist vanuse kasvades. Isegi, kui organismide eluiga ei oleks piiratud, peavad nad siiski arvestama väliste ohtudega, nt kisklus, haigused ja õnnetused. Suremise võimalus viib otseselt tuleviku väiksema väärtustamiseni võrreldes olevikuga. Veel enam, kui organism saab oma piiratud ressursse ajas paindlikult ümber jagada, on mõistlik investeerida rohkem noorusesse kui vanadusse. Seda sellepärast, et noorena ellujäämine on üleüldse vanaks saamise eelduseks, vastupidine aga mitte.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti] | Tsitaadid Vikitsitaatides: Paratamatus |