Paul von Rennenkampff

Paul von Rennenkampff
Paul von Rennekampff
Sünniaeg	7. aprill 1854 Konuvere mõis, Eestimaa
Surmaaeg	1. aprill 1918 Taganrog, Venemaa
Teenistus	Venemaa keisririik
Auaste	ratsaväekindral
Juhtinud	14. ratsaväediviisi staabiülem VIII Siberi korpus III armeekorpus Vilno sõjaväeringkonna vägede ülemjuhataja 1. armee
Sõjad/lahingud	Bokserite ülestõus Vene-Jaapani sõda Esimene maailmasõda

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Paul Georg Edler von Rennenkampff (Venemaal tuntud kui Pavel Karlovitš, vene keeles Павел Карлович Ренненкампф) (7. aprill 1854 Konuvere mõis, Eestimaa – 1. aprill 1918 Taganrog, Venemaa) oli baltisaksa päritolu Venemaa keisririigi sõjaväelane (ratsaväekindral).^[1]

Ta põlvnes nimekast baltisaksa aadlisuguvõsast. Sündis Läänemaal Konuvere mõisas, mis oli tema suguvõsa käes juba alates 1750. aastast. Tema isa Konuvere mõisaomanik Karl Gustav Edler von Rennenkampff (1813−1871) oli varem teeninud Venemaa sõjaväes ja läinud erru staabikapteni auastmes. Ema vabapreili Anna Gabriele Ingeborg von Stackelberg (1822−1903) oli pärit Mäo mõisaomanike suguvõsast.^[2] Aastatel 1866−1870 õppis ta Tallinna Rüütli- ja Toomkoolis.^[3]

Pärast koolihariduse omandamist astus Venemaa keisririigi sõjaväeteenistusse ja temast sai 89. Belomorski polgus allohvitser. Astus peagi Helsingi jalaväe junkrukooli, mille lõpetas 1873. aastal. Kornetiks ülendatuna teenis 5. Leedu ulaanipolgus. 1877. aastaks oli ta saanud staabirittmeistriks. Selles auastmes asus õppima Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, mille lõpetas 1882. aastal.^[3]

Järgnevatel aastatel teenis Varssavi ja Kaasani sõjaväeringkonna ning Doni kasakaväe staabis. 1891−1895 oli ta 14. ratsaväediviisi staabiülem, seejärel kuni 1899. aastani 36. Ahtõrka tragunipolgu komandör. 1899−1901 oli Taga-Baikali oblasti vägede staabiülem ja ülendati 1900. aastal kindralmajoriks.

Aastatel 1900–1901 osales ta Hiinas toimunud Bokserite ülestõusu mahasurumisel, mille eest teda autasustati kahe Georgi ordeniga. Seejärel määrati ta 1. üksik-ratsaväebrigaadi komandöriks, kellena teenis 1904. aastani.

Vene-Jaapani sõjas oli ta aastatel 1904–1905 Taga-Baikali kasakadiviisi ülem. 1904. aastal ülendati kindralleitnandiks. Augustis-septembris toimunud Liaoyangi lahingus sai ta jalga haavata, kuid naasis peagi teenistusse. Mukdeni lahingust võttis ta osa Vene vägede vasakul tiival. Sõja lõpul oli Kaug-Ida väejuhatuse käsutuses.

Pärast sõda määrati Rennenkampff VIII Siberi armeekorpuse ülemaks, kellena teenis 1905−1906. 1905. aasta revolutsiooni ajal juhtis karistussalka, mis aitas Mandžuuria armeel taastada ühenduse Lääne-Siberiga. 1906 oli ta III Siberi ja 1906−1913 III armeekorpuse komandör. 1910. aastal ülendati täiskindraliks ja 1912. aastal nimetati kindraladjutandiks. 1913–1914 oli Vilno sõjaväeringkonna vägede ülemjuhataja.^[3]

Vahetult enne I maailmasõja puhkemist nimetati ta 1914. aasta juulis 1. armee juhatajaks. Selle väekoondise komandörina osales ta koos Aleksei Brussilovi 2. armeega pealetungioperatsioonis Ida-Preisimaal. Brussilovi läbimurre oli algfaasis edukas, kuid Saksa 8. armee purustas Brussilovi väed Tannenbergi lahingus. Rennenkampff pidas seejärel sama aasta augustis Masuuria kõrgustiku ja järvede piirkonnas ning novembris Lodzi piirkonnas kaitselahinguid, kuid tal tekkis konflikt Looderinde vägede juhataja jalaväekindral Nikolai Ruszkiga (1854−1918) ja novembris vabastati ta armeekomandöri ametikohalt. Tema tegevust Lodzi piirkonnas uuris erikomisjon, mida juhtis ratsaväekindral Peter Paul Alexander von Baranoff. Ehkki uurimine temal süüd ei tuvastanud, ei määratud teda enam armee juurde. 1915. aasta oktoobris läks ta erru.

Pärast Veebruarirevolutsiooni Rennenkampff arreteeriti ja teda hoiti kinni Peeter-Pauli kindluses. Tema tegevust uuris Ajutise Valitsuse erikomisjon, kuid süüdistust talle siiski ei esitatud. Oktoobripöörde järel vabastati ja ta asus seejärel elama Aasovi mere äärde Taganrogi. Peagi langes linn aga bolševike valdusse ja 1918. aasta märtsis ta arreteeriti Tšekaa poolt. Talle tehti ettepanek astuda Punaarmeesse, kuid ta keeldus sellest. Bolševike juht Vladimir Antonov-Ovsejenko andis käsu ta maha lasta. Kindral viidigi linnast välja ja lasti raudteeliini ääres maha. Tema surnukeha leiti alles poolteist kuud hiljem.^[4]

1903. aastal oli ta üks Mäo mõisa pärijatest (mõis kuulus tema onule viitseadmiral Olaf von Stackelbergile), kuid juba järgmisel aastal kinkisid pärijad mõisa Olafi kasutütrele, kes oli kontradmiral Voin Rimski-Korsakovi tütar ja helilooja Nikolai Rimski-Korsakovi vennatütar.^[5]

• Der zwanzigtägige Kampf meines Detachements in der Schlacht von Mukden (1909)

Aasta	Kuupäev		Auaste
1873	24. veebruar		kornet
1876	27. veebruar		porutšik
1877	22. märts		staabirittmeister
1882	1. aprill		rittmeister
1882	4. aprill		major
1886	13. aprill		alampolkovnik
1890	1. aprill		polkovnik
1900	9. aprill		kindralmajor
1904	30. juuni		kindralleitnant
1910	6. detsember		ratsaväekindral

• Püha Stanislavi ordeni III klass (1884)
• Püha Anna ordeni III klass (1888)
• Püha Stanislavi ordeni II klass (1894)
• Püha Anna ordeni II klass (1895)
• Püha Georgi ordeni IV klass (12. august 1900)
• Püha Georgi ordeni III klass (22. detsember 1900)
• Püha Vladimiri ordeni III klass (1903)
• Püha Stanislavi ordeni I klass koos mõõkadega (31. märts 1905)
• Georgi kuldmõõk (12. veebruar 1906)
• Püha Anna ordeni I klass (1907)
• Püha Vladimiri ordeni II klass koos mõõkadega (16. august 1914)

• Paul von Rennenkampff veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"

• Väljavõte Eestimaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust
• Русская армия в Великой войне: Картотека проекта: Ренненкампф Павел-Георг Карлович