Phnom Penh

Phnom Penh
khmeeri ភ្នំពេញ Phnum Pénh
Phnom Penhi kesklinn
Phnom Penhi pitsat
Pindala: 290 km²
Elanikke: 2 507 803 (2023)
Koordinaadid: 11° 34′ N, 104° 55′ E

Phnom Penh (khmeeri ភ្នំពេញ) on Kambodža pealinn ja suurim linn, samuti Phnom Penhi provintsi keskus. Phnom Penh on riigi majanduslik, tööstuslik, kultuuriline ja ajalooline keskus. Koos Siĕm Réabiga on ta ka riigi peamine turismisihtpunkt.

Phnom Penh asub Kambodža lõunaosas kohas, kus Tônlé Sabi jõgi suubub Mekongi jõkke.

Legendi järgi olevat 1372. aastal Penhi-nimeline vana naine leidnud Mekongi jõe kaldalt viis Buddha kuju. Austuse märgiks ehitas ta lähedalasuva mäe otsa nende jaoks pühamu ja sinnasamma tekkinud linn sai selle järgi nimeks Phnom Penh (Penhi mägi).^[1]

Phnom Penhi ümbrus on olnud asustatud vähemalt 2000 aastat. Ajalookirjutuses on linna mainitud 15. sajandil Krong Chaktomuki (Nelja näoga linn) nime all, mis viitab linna asukohale, kus Mekongi, Hâu Giangi ja Tônlé Sabi jõgi ristuvad, moodustades X-tähe.^[2]

1430. aastatel valiti Phnom Penh Ângkôri asemel uueks pealinnaks. Phnom Penhi asukoht oli parem – Mekongi jõe kaudu sai kaubavahetust arendada Hiina ja Laosega, samuti pakkus Tônlé Sabi jõgi ühendust kalarikka Tônlé Sabi järvega.

16. sajandiks oli Phnom Penhist saanud piirkonna majanduslik keskus, millel olid eriti tugevad kaubanduslikud sidemed Indoneesia ja Hiinaga. 17. sajandiks olid aga Vietnami sissetungid khmeeride alale lõiganud ära linna pääsu merele ning lõunasse liikunud Hiina kaupmehed hakkasid piirkonnas monopoli haarama. Khmeeri kuningriigist sai puhver Tai ja Vietnami vahel ning 1772. aastal põletasid tailased Phnom Penhi maha. 1863. aastast oli Phnom Penh Prantsusmaa protektoraadi all. Kui prantslased 1953. aastal lahkusid, oli linn saanud tänapäevase ilme.

Riigipea ja kuningas Norodom Sihanouki juhtimisel hakkas linn kiiresti kasvama. 1975. aastal jõudis Kambodžasse Vietnami sõda. 17. aprillil 1975. aastal võtsid linna üle punased khmeerid. Radikaalse sotsiaalse programmi käigus deporteeriti linna elanikud maale ning tapeti kümneid tuhandeid inimesi. 1979. aastal, kui režiim oli kukutatud, hakkasid pagendatud elanikud Phnom Penhi tagasi pöörduma ning linn hakkas taastuma.

Phnom Penhi kliima on aasta läbi kuum, erinedes aastaajati minimaalselt. Temperatuur jääb 10–38 °C vahele. Maist oktoobrini toovad edelast puhuvad mussoonid Tai lahelt ja India ookeanilt kaasa rohkete sademetega vihma ning temperatuur võib tõusta kuni 40 °C-ni, novembrist märtsini loovad kirdesuunast puhuvad mussoonid kuivema ja jahedama aja, mil temperatuur võib langeda isegi 22 °C-ni. September ja oktoober on sademeterohkeimad kuud, jaanuar ja veebruar aga -vaeseimad.

2008. aastal elas Phnom Penhis 1 325 681 inimest, rahvastiku tihedus oli 4571 inimest ruutkilomeetri kohta. Aastane rahvastiku kasv on 1998.–2008. aastani olnud 2,82%.^[3]

Phnom Penhi põhielanikkonna moodustavad khmeerid, keda on ligikaudu 90% rahvastikust. On ka suured vietnamlaste ja hiinlaste kogukonnad.

Ametlik religioon on theravaada budism, mis on ka levinuim, kuid lisaks praktiseeritakse islamit ning 1993 aastast alates on hakanud tõusma ka kristluse osakaal.

Kuigi ametlik keel on khmeeri keel, räägitakse laialt ka inglise ja prantsuse keelt.

Phnom Penhi vanim ehitis on Wat Phnom, mis pärineb 1373. aastast. 1443. aastal loodud Wat Ounalom on praegune Kambodža budismi peamine keskus. Põhilised turismiatraktsioonid on Kambodža kuningapalee kompleks koos Hõbepagoodiga, mis on loodud 1800. aastate keskel.

Phnom Penh on oma tänapäevase väljanägemise saanud Prantsusmaa protektoraadina. Linna tänavad on suhteliselt lihtsa ülesehitusega: suurimad tänavad liiguvad põhjast lõunasse ning idast läände, peamine vaatamisväärsuste ja aktiivse elu kese jääb Tônlé Sabi jõe äärde idaossa. Peale lihtsa tänavate süsteemi pärinevad sellest ajastust veel Kambodža rahvusmuuseum, Prantsuse villad, kirikud ja juugendlik turuhoone Phsar Thom Thmei.

Pärast riigi iseseisvumist 1950. aastatel hakkas linn kiiresti kasvama. Kuningas Sihanouk soovis linna esinduslikumaks muuta, mistõttu hakati ehitama uusi hooneid. Noored, tihti Prantsusmaal koolituse saanud khmeeri arhitektid said võimaluse konstrueerida hooneid "uue khmeeri arhitektuuri" vaimus. Nende loomingus oli Bauhausi, Euroopa postmodernse arhitektuuri ja Ângkôri traditsiooniliste elementide mõju. Kuni 1970. aastateni ehitati Preah Suramariti rahvusteater (1966), Kuninglik Khmeeri Ülikool (1960), võõrkeelte instituut ja rahvuslik spordikeskus. 1950.–1960. aastatel hoogustus ka elamuehitus. Praegu on paljud selle aja pargid hävitatud, et teha ruumi suurematele hoonetele.

Punaste khmeeride režiimi meenutab Phnom Penhis ja selle ümbruses mitu monumenti ning memoriaali: Tuol Slengi genotsiidimuuseum (endine keskkool, mida kasutati koonduslaagrina) ja Choeung Eki genotsiidikeskus.

• Amit Gilboa "Off the Rails in Phnom Penh: Into the Dark Heart of Guns, Girls, and Ganga" (Asia Books, 1998)