Piirikivi

Piirikivi on talu, kinnistu, omavalitsuse või riigi piiril asuvat punkti (enamasti nurgapunkti) märkiv kivi. Sageli on piirikivile raiutud rist (ristikivi). Esineb ka sisseraiutud tähtede, nurkade ja aastaarvudega piirikive.^[1]

Eri ajastute piirimärgistus Eesti aladel

Muinasaeg

Muinasaja lõpus eraldasid maakondi ja kihelkondi asustuskõlbmatud vahealad (nt metsad ja sood). Piire määrasid loodusobjektid ning olid talletunud kollektiivses mälus – selgete piiride tõmbamine ja üles kirjutamine ei omanud muinasajal eriti suurt tähtsust.^[2]

13.–16. sajand

Eesti alade vallutamine taanlaste ja sakslaste poolt 13. sajandil tõi kaasa uued feodaalsed omandisuhted. Kui 13. sajandi lõpus piirimuutusi veel palju ei esinenud, siis rahvastiku kasvuga, asustuste tihenemisega ning maa muutumisega ostu-müügi objektiks muutus piiride tõmbamine vältimatuks. Ajaga kerkis esile lineaarne piir, kahe punkti vaheline sirge piir, mis hakkas alates 14. sajandist asendama looduslikke objekte (nt jõed, sood) piiri määramises. Lineaarsete piiride piiripunktideks kasutati tihti puude või kivide sisse raiutud märgistusi, tavaliselt riste. Võidi ka lisada kuupäev, omanikumärgiks kriipse, sälke, ristitud mõõku ja vapikujutisi ning piiskopi valduste sümbolina ka piiskopisau, sarv ja liilia. Piirid olid märgistatud nii, et need oleksid nähtavad maa pealt mööda piiri kulgejaile (nt puutüve küljele), kahe või enama maatüki vahel kulgev piiripuu oli sageli märgistatud mitmelt poolt. 14.–16. sajandil olid maaomandite piirikulg kirja pandud ürikutes sõnaliselt orientiiripunktide nimekirjana.^[2]

Rootsi aeg

Alates Eesti alade rootsistamisest 17. sajandil hakkasid rootslased laialdaselt kasutusele võtma kaarte, kus maastik ja piirid olid pealtvaates, Eesti alade kaardistamine algas 1640. aastatel. 17. sajandi lõpuks oli lineaarsete piiride tähtsuse ja täpsuse tõttu hakatud loobuma puude kasutamisest orientiiridena, kuna nad ei taganud piirile vajalikku igavikulisust. 14. veebruaril 1698 andsid Rootsi võimud Eestimaa maamõõdutööde juhile inspektor Johan Holmbergile instruktsiooni asendada senised piiritähised Rootsi tavade järgi nummerdatud ristikividega või sobivate kivide puudumisel piiripunkti lähedal piirikupitsatega. Kaardistamistööd olid mõisate reduktsiooni tõttu aga väga ulatuslikud ning väikese tööjõu tõttu töö ei sujunud. Kaardistamine katkes aastal 1710, mil Eesti alad vallutati Vene võimude poolt.^[2]

Vene aeg

Eesti alade venestamisega jäid piiride vedamised seisma (v.a Saaremaal). Kuna 18. sajandil Eesti aladel olulisi maamõõtmisi ei toimunud, tugineti kaartide koostamisel Rootsi aja lõpus koostatud materjalidele, millele viidi vajadusel muudatused sisse. 18. sajandi käigus koostatud originaalkaardid kasutasid orientiiridena vaid piirikive. Piirikive polnud paljudele mõisapiiridele jõutud panna ning need paigaldati piirivaidluste käigus. Seejuures tugineti Rootsi kaartidele ja kohalike talupoegade ülekuulamisele. 18. sajandi lõpus oli maavalduste piiride tähistamine juba selgelt reguleeritud.^[2] Eestis hakati talude piire piirikividega tähistama 1860. aastatel seoses talude päriseksostmisega.^[3]^[2] Piirikive paigaldasid maamõõtjad hirsnikest tunnistajate juuresolekul.^[1]

Rahvatraditsioonid

Rahvatraditsioonis on levinud üksikuid lugusid, kus mõisamaade nurka tähistava ristikivi kõrvale on istutatud piiri kokkuleppe tähistamiseks puid, nt kolme mõisa nurka kolm puud.^[2]

„...Rannu kooli lähedal Pärnamäel asuva kolme iidse pärna kolmik on istutatud vanasti Rannu-Konguta ja Valguta mõisaomanike poolt mõisate piiride kokkuleppimise puhul, kusjuures Rannu ja Konguta härrad üksteisele kätt andes piirides kokkuleppinud, kuna Valguta oma ei ole teistele kättandmisega kokkulepet saavutanud. Sellest tulenenudki nende 3 istutatud pärna juures see looduse ime, kus Rannu ja Konguta härrade istutatud pärnapaar on umbes mehe rinna kõrguselt okste kaudu imestusväärselt kokku kasvanud, kuna kolmas pärn seisab pärnade grupis eraldi...”^[4]

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Triin Neljandik. Pärandkultuur metsas. Nõva puhkeala. Riigimetsa Majandamise Keskus, 2005, lk. 29
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 Tarkiainen, Ülle. (2011). ""Maavalduste piirid ja piiritähised 13.–19. sajandil"". "Tuna" 2011/3 (PDF). Lk 17-33.
↑ "Pudisoo küla. Piirikivid". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 3. novembril 2015.
↑ Tarkiainen, Ülle. (2016). "Rahvatraditsiooni kasutusvõimalustest talurahva ajaloo uurimisel" (PDF). Lk 36.

[RMK-1] 1,0 ^1,1 Triin Neljandik. Pärandkultuur metsas. Nõva puhkeala. Riigimetsa Majandamise Keskus, 2005, lk. 29

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 Tarkiainen, Ülle. (2011). ""Maavalduste piirid ja piiritähised 13.–19. sajandil"". "Tuna" 2011/3 (PDF). Lk 17-33.

[3] "Pudisoo küla. Piirikivid". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 3. novembril 2015.

[4] Tarkiainen, Ülle. (2016). "Rahvatraditsiooni kasutusvõimalustest talurahva ajaloo uurimisel" (PDF). Lk 36.

[1]

[2]

[3]

[4]