Pink Floyd

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Detsember 2018) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab ajakohastamist. (Detsember 2018) Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Pink Floyd on inglise rokkmuusikaansambel, mis on tuntud eelkõige filosoofiliste laulusõnade, klassikaliste rokipalade, uuenduslike plaadiümbriste ja viimistletud kontsertide poolest. Pink Floyd on oma 300-miljonilise plaadimüügiga üks mõjukamaid ja edukamaid rokkansambleid.^[1][2]

• David Gilmour (1968–...)
• Nick Mason (1964–...)

• Bob Klose (1964–1965)
• Syd Barrett (1964–1968)
• Roger Waters (1964–1985, 2006)
• Richard Wright (1965–1981, 1990–2008)

Pink Floyd sai alguse 1964. aastal, mil kitarristid Bob Klose ja Roger Waters, trummar Nick Mason ja puhkpillimängija Rick Wright moodustasid ansambli Tea Set. Peagi liitus sellega ka kitarrist Syd Barrett, kes sai peamiseks vokalistiks. Kui selgus, et nimi Tea Set oli juba kasutusel, pakkus Barrett välja nime The Pink Floyd Sounds bluusimuusikute Pink Andersoni ja Floyd Coucili järgi. Peagi kadus sõna "sounds" ansambli nimest. Esialgu tegi bänd uusversioone kuulsamatest rhythm & blues'i lugudest nagu "Louie, Louie", lisades neile pikki improviseeritud osasid ja soolosid. Džässimõjutustega Klose lahkus bändist pisut enne seda, kui Pink Floyd lindistama hakkas ja kitarrimängu võttis üle Barrett. Watersist sai ansambli bassist ja Wrightist klahvpillimängija. Barrett hakkas ise laule kirjutama, saades inspiratsiooni peamiselt ameerika ja inglise psühhedeelsest rokkmuusikast. Pink Floyd kogus populaarsust ning 1966. aasta oktoobris sõlmiti esimene leping mänedžeride Peter Jenneri ja Andrew Kingiga. Järgmise aasta algul lasti välja singlid "Arnold Layne" ja "See Emily Play", mis jõudsid Inglismaa edetabelis vastavalt 20. ja 6. kohale. Augustis ilmus ansambli debüütplaat "The Piper at the Gates of Dawn", mida peetakse nüüd inglise psühhedeelse muusika parimaks näiteks. Toonased kriitikud hindasid plaati kõrgelt ja tänapäeval peetakse seda üheks parimaks debüütalbumiks. Barretti kirjutatud lugusid albumil iseloomustavad sürreaalsed ja poeetilised sõnad ning muusikaline eksperimenteerimine (kasutati palju uut stereotehnoloogiat ja elektroonilisi klahvpille), mis on läbi aja olnud Pink Floydile omane. Plaat oli tõeline hitt ja jõudis Inglismaal albumite müügiedetabelis 6. kohale. Sel ajal käis bänd ringreisil ka Jimi Hendrixiga, mis aitas nende edule kaasa.

Samal ajal, kui bänd aina enam kuulsust kogus, hakkas narkootikumidest ja reingreisipingetest tingitud stress Barretti seisundit mõjutama. Barretti veidrat käitumist seostatakse tihti küll mõnuainete tarbimisega, kuid paljud peavad põhjuseks juba varem avaldunud skisofreeniat, mille tõid uuesti esile narkootikumid. 1968. aasta jaanuaris liitus bändiga kitarrist David Gilmour, et Barrettit esinemistel asendada. Barretti käitumist oli aina raskem ette aimata ja pideva LSD kasutamise tõttu muutus ta vaimselt ebastabiilseks. Mõnel kontserdil suutis Barrett mängida vaid ühe akordi ja asus seejärel kitarri ümber häälestama. Teised liikmed ei kaasanud teda enam avalikele esinemistele ja ametlikult lahkus Barrett bändist 1968. aasta aprillis.

Muusikaliselt olid aastad 1968–1970 bändi jaoks eksperimenteerimise aeg. Kõik liikmed kirjutasid erisugust materjali, andes bändi muusikale tooni, mis erines nii eelneva perioodi loomingust kui ka tuleviku lihvitud kõlast. Waters kirjutas peamiselt madalaid džässilikke meloodiaid, milles domineerisid bassikäigud ning keerulised ja sümboolsed laulusõnad. Gilmour keskendus pigem kitarrimängust vohavatele bluusilikele lugudele ning Wright eelistas meloodilisi ja sageli psühhedeelseid meloodiaid. Ansambli teist albumit "A Saucerful of Secrets", mis anti välja 1968. aasta juunis, peetakse üheks esimeseks progressiivse roki žanri kuuluvaks plaadiks. Kuigi Barrett ei osalenud lindistamisel, võib plaadilt siiski leida rohkelt talle iseloomulikku psühhedeelset stiili kombineeritult eksperimentaalse muusika ja heliefektidega.

Kollektiivi järgmine, 1970. aastal ilmunud stuudioalbum "Atom Heart Mother" oli nende esimene orkestriga lindistatud teos. Albumi esimene pool koosnes 23-minutisest albumiga samanimelisest sümfoonilise roki instrumentaalloost. Teisel poolel oli kolm soololugu Watersilt, Gilmourilt ja Wrightilt ja kolmeosaline instrumentaallugu "Alan’s Psychedelic Breakfast", mille taustaks räägib ansambli helitehnik erinevatest hommikusöökidest. Kuigi albumit "Atom Heart Mother" peetakse ansambli nõrgimaks teoseks, jõudis see Inglismaa edetabelis esikohale. David Gilmour on hiljem viidanud albumile kui rämpsuhunnikule ja Waters on pidanud seda prügikasti viskamise vääriliseks, olles veendunud, et keegi ei peaks seda kunagi kuulama.

1971. aasta album "Meddle" näitas bändi tulevikusuunda. Kadus seos psühhedeelse rokkmuuskaga ja loodi suund, mida on tänapäevalgi keeruline liigitada. Muusika muutus ühtlasemaks ja paranes ka bändiliikmete laulukirjutamisoskus. Ansambli liikmed peavad albumit "Meddle" esimeseks tõeliseks Pink Floydi albumiks. Algas Watersi roll peamise laulukirjutajana. 1973. aastal ilmunud erakordselt edukas heliplaat "Dark Side of the Moon" viis bändi populaarsuse tippu. Sellest sai kollektiivi esimene album, mis jõudis USA albumimüügiedetabelisse ja on senini üks müüdumaid plaate USA-s. Album püsis Billboardi edetabeli 200 parima albumi seas 741 nädalat ning püstitas uue rekordi. "Dark Side of the Mooni" peetakse esimeseks teemaalbumiks muusikaajaloos. Albumi helilises osas oli tähtis osa saksofonil ja naistaustalaulul. Laulusõnad kirjeldavad probleeme, mis inimesi iga päev survestavad. Märkimisväärne on ka plaadi lindistuskvaliteet, mis on võrreldav nüüdisaja heliteostega.

1975. aastal ilmus kauaoodatud "Wish You Were Here", mille teemaks on lähedaste inimeste eemalolek (viide Syd Barrettile) ja kaugenemine igapäevaelu moraalist. Lisaks akustilisele tiitelloole on plaadil üheksaosaline suures osas instrumentaalne teos "Shine On You Crazy Diamond", mis on pühendatud Syd Barrettile. Mitmed tegurid, mis ansamblit mõjutasid, kohtusid sellel plaadil: meeleolukad klahvpillipartiid, bluusilikud kitarrisoolod, džässist inspireeritud saksofonipalad ja džäss-fusionilik helipilt. "Wish You Were Here" oli esimene Pink Floydi album, mis saavutas esikoha nii Briti kui ka USA edetabelites ning kriitikud hindavad seda siiani sama kõrgelt kui "Dark Side of the Mooni".

Sel perioodil hakkas Roger Waters ansamblis suuremat sõnaõigust nõudma. Wrighti panus muutus pea olematuks ja ta vallandati enne suurteose "The Wall" lindistamist. Selle ajajärgu muusika laulusõnu peetakse vähem tähtsaiks osalt klahvpillide sujuva hääbumise tõttu, aga ka tänu Watersi geniaalsele laulukirjutusoskusele. 1977. aasta albumiga "Animals", mis põhines George Orwelli raamatul "Loomade farm", sattus ansambel punk-rock'i austajate kriitika osaliseks: usuti, et ansambli muusika on muutunud liiga uhkeldavaks ja keerukaks ning see on kaotanud oma varase rock'n'roll'i lihtsuse. Albumil on kolm üle 10-minutist lugu "Pigs", "Dogs" ja "Sheep", mis sümboliseerivad ühiskondlikke klasse, ja lühike kaheosaline "Pigs on the Wing". Plaadi kaanekujundusel tehaste kohal hõljuv seakujuline õhupall sai hiljem ka bändi kontsertidel kujunduselemendiks.

Samal ajal, kui Waters oma teise sooloalbumi "Radio K.A.O.S." kallal töötas, lindistasid David Gilmour ja Nick Mason uut Pink Floydi albumit vaatamata Watersi nõudmisele, et pärast tema lahkumist peaks kollektiiv nime vahetama. 1987. aastal välja antud album "A Momentary Lapse of Reason" tõusis nii Briti kui ka USA edetabelites 3. kohale. Turneel liitus ansambliga taas Rick Wright. Kuna Masoni ja Wrighti panus albumi lindistamisel ja materjali kirjutamisel oli minimaalne, on paljud arvamusel, et plaati tuleks pidada David Gilmouri sooloteoseks. Albumile järgnenud turnee osutus eriti tulusaks ning järgmisel aastal anti välja kontsertalbum ja -video "The Delicate Sound of Thunder". 1994. aastal ilmus heliplaat "The Division Bell". Kriitikud võtsid selle vastu suure pettumusega, kuna ansamblil oli üha raskem luua endiste meistriteoste väärilisi plaate.

Pärast 1994. aastal üllitatud albumit tegelesid liikmed peamiselt sooloprojektidega ning tulid kokku vaid mõneks üksikuks heategevusürituseks. 2005. aasta juulis astus algkoosseis Gilmour, Waters, Mason ja Wright esimest korda pärast Watersi lahkumist taas koos lavale heategevuslikul üritusel "Live 8", kus esitati neli lugu. Selle esinemise järel pakuti ansamblile 250 miljoni dollarist rahasummat tingimusel, et kollektiiv võtab esialgses koosseisus ette maailmaturnee, kuid liikmed lükkasid pakkumise tagasi. Pärast Syd Barretti surma 7. juulil 2006 andis bänd lootust mälestuskontserdiks.

• "The Piper at the Gates of Dawn" (1967)
• "A Saucerful of Secrets" (1968)
• "Music from the Film More" (1969)
• "Ummagumma" (1969)
• "Atom Heart Mother" (1970)
• "Meddle" (1971)
• "Obscured by Clouds" (1972)
• "The Dark Side of the Moon" (1973)
• "Wish You Were Here" (1975)
• "Animals" (1977)
• "The Wall" (1979)
• "The Final Cut" (1983)
• "A Momentary Lapse of Reason" (1987)
• "The Division Bell" (1994)
• "The Endless River" (2014)

• Pink Floydi koduleht
• Pink Floyd annab kogu loomingu kogumikuna välja