Piusa koobastiku looduskaitseala

Piusa koopad.

Piusa koobastiku looduskaitseala eesmärk on kaitsealuste nahkhiirte ja nende talvitumiseks vajalike koobaste kaitse, uurimine ja tutvustamine.

Kaitstavaks elupaiga tüübiks on vanad loodusmetsad ning kaitstavateks taime- ja loomaliikideks tiigilendlane, harivesilik, palu-karukell, aas-karukell ja roomav öövilge

1945. avastati koobastes seal talvituvad nahkhiired. Nende arvukus suurenes pidevalt ja Põlva RSN TK 30. septembri 1981 otsusega nr 180 moodustati kaitseala (idapoolsed koobastikud) ning laiendati Põlva Maavalitsuse 15. jaanuari 1992 määrusega nr 16 lahustükiga (läänepoolsed koobastikud). Eesmärk oli kaitsta Baltimaade suurimat talvituvate nahkhiirte kolooniat. Nüüdseks on leitud kõik Eestis talvituvad liigid (kokku seitse), kellest kaks on väga haruldased (habelendlane, leitud kaks isendit, ning Nattereri lendlane, leitud ühel korral). Praegu loendatatakse Piusas ligikaudu 3000 isendit.

Nahkhiirte koondumispaikade, eriti talvituspaikade-koobaste osa, on nende loomade kaitses väga suur. Koobaste sobivus nahkhiirte talvitumiseks oleneb kindlatest tingimustest, millest tähtsaimad on temperatuur ja niiskus, vaikus, pimedus, koopa mõõtmed, avade mõõtmed, pragude olemasolu koopas, koopa ümbruse maastiku iseloom. Piusa koobaste tingimused on püsinud nahkhiirtele soodsad pikka aega ja see ongi võimaldanud suure talvituskoloonia tekkimise.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]