Pontus Brevern de la Gardie

Pontus Brevern de la Gardie

Pontus Alexander Ludwig Brevern de la Gardie (Venemaal tuntud kui Aleksandr Ivanovitš, vene keeles Александр Иванович Бреверн де ла Гарди) (4. jaanuar (ukj 16. jaanuar) 1814 Kostivere – 20. märts (ukj 1. aprill) 1890 Haapsalu) oli Venemaa sõjaväelane (ratsaväekindral) ja riigitegelane (Riiginõukogu liige). Krahv (1852. aastast).

Päritolu ja haridustee

[muuda | muuda lähteteksti]

Põlvnes aadlisuguvõsast. Tema isa oli Kostivere mõisnik major Heinrich Johann von Brevern (1775−1850). Ema oli viimase teine abikaasa krahvinna Marie de la Gardie (1786−1876). Õppis alates 1828. aastast Peterburis Mihhaili suurtükiväekoolis, kuhu astudes sai IV klassi tuletõrjujaks. Järgmisel aastal ülendati junkruks ja 1831. aastal portupée-junkruks. Aastatel 1831−1834 õppis suurükiväekooli ohvitseriklassis (hilisem Mihhaili suurtükiväeakadeemia).

Ohvitserist polgukomandöriks

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast suurtükikooli lõpetamist ülendati ohvitseriks. 1834. aastal määrati ta teenima kaardiväe ratsasuurtükiväkke. Tema esimene teenistuskoht oli selle väeosa 3. kergepatarei. 1844. aasta alguses nimetati ta patarei juhatajaks ja pool aastat hiljem kinnitati polkovnikuks ülendatuna patareikomandöriks. Osales oma väeosaga 1849. aastal Ungari sõjakäigul. 1851. aastal sai temast maineka kavalergardide polgu (ratsakaardivägi) juhataja. Ülendati järgmisel aastal kindralmajoriks ja kinnitati polgu komandöriks (juhtis väeosa 1861. aastani). Krimmi sõja ajal teenis esmalt Peterburi kubermangus ja seejärel riigi läänepiiril.

Hilisem sõjaväeline karjäär

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1855 sai temast kaardiväe kürassiiridiviisi 1. brigaadi komandör, kellena teenis 1857. aastani. 1856. aastal sai kindraladjutandiks. 1862. aasta suvel nimetati ta Kaardiväekorpuse staabiülema kohusetäitjaks ja kaks kuud hiljem kinnitati staabiülema ametikohale. Pärast kaardiväekorpuse kaotamist sai temast 1864. aastal kaardivägede ja Peterburi sõjaväeringkonna vägede staabiülem. 18651869 oli ta Harkovi sõjaväeringkonna vägede ülemjuhataja. Seejärel läks puhkusele ja ravis end välismaal. 1879. aastal naasis kummatigi teenistusse ja määrati Moskva sõjaväeringkonna vägede ülemjuhatajaks. Ta oli selles ametis 1888. aastani, mil läks sõjaväeteenistusest erru.

Riiginõukogu liige

[muuda | muuda lähteteksti]

Keiser Aleksander III nimetas ta Riiginõukogu liikmeks 1888. aastal. Juba järgmisel aastal läks puhkusele ja nõukogu töös enam ei osalenudki.

Suri 76 aasta vanuselt Haapsalus.

Krahv Brevern de la Gardie

[muuda | muuda lähteteksti]
Brevern de la Gardie suguvõsa krahvivapp

Kuna tema onu Karl Magnus de la Gardie (1788−1856) abielu Lucie Sternbergiga jäi lastetuks ja tal muid pärijaid ei olnud, adopteeris ta oma vanema õepoja Pontus von Breverni. Veel De la Gardie eluajal 1852. aasta 11. detsembril (vkj) sai viimane Venemaa keisrilt Nikolai I õiguse kasutada De la Gardie suguvõsa krahvitiitlit, nime ja vappi. Edaspidi kandsid tema ja ta järeltulijad nime Brevern de la Gardie.

De la Gardie loss Haapsalus

De la Gardie loss Haapsalus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis De la Gardie loss

Oma onult Karl Magnus de la Gardie´lt päris ta Haapsalus De la Gardie lossi, kus 1852. aastal peatus ka troonipärija Aleksander Nikolajevitši (hilisem keiser Aleksander II) perekond.

Daatum Auaste
27.07.1831
praporštšik
03.02.1833
alamporutšik
08.02.1834
kaardiväepraporštšik
29.03.1836
alamporutšik
11.04.1838
porutšik
06.12.1842
staabikapten
11.04.1843
kapten
30.08.1844
polkovnik
30.03.1852
kindralmajor
23.04.1855
kindralmajor svita
23.04.1861
kindralleitnant
30.08.1869
ratsaväekindral

Venemaa autasud

[muuda | muuda lähteteksti]

Välismaa autasud

[muuda | muuda lähteteksti]
Pontus Brevern De la Gardie esivanemad[1]
krahv
Pontus Brevern De la Gardie
(1814–1890)
Johann von Brevern
(1775–1850)
Johann von Brevern
(1749–1803)
Peter von Brevern
(1711–1756)
Hermann von Brevern
(1663–1721)
Katharina von Reutern
(1679–1746)
Gertrude Magdalena von Kursell
(1724–1803)
Christopher Engelbrecht von Kursell
(1685–1756)
Gertrude Helene von Tiesenhausen
(suri 1742)
Elisabeth Stael von Holstein
(1753–1824)
Fabian Ernst Stael von Holstein
(1727–1772)
Jakob Johann Stael von Holstein
(1699–1755)
Hedwig Margaretha Stael von Holstein
(1707–1771)
Barbara Helena von Baranoff
(1734–1781)
Karl Gustav von Baranoff
Margaretha Elisabeth von Derfelden
krahvitar
Marie De la Gardie
(1786–1876)
krahv
Magnus Jakob De la Gardie
(1753–1802)
krahv
Carl Julius De la Gardie
(1729–1786)
krahv
Magnus Julius De la Gardie
(1668–1741)
krahv
Hedvig Katharina Lillie
(1695–1745)
krahvitar
Magdalena Christina Stenbock
(1729–1801)
krahv
Fredrik Magnus Stenbock
(1696–1745)
krahvitar
Ebba Margaretha De la Gardie
(1704–1776)
Ottilie von Peetz
(1756–1803)
Gustav Magnus von Peetz Jakob Friedrich von Peetz
(suri 1731)
vabapreili
Helene Christine von der Pahlen
Catharina Luise von Poll Otto Johann von Poll
(suri 1731)
Ingeborg Luise von Nolcken
  1. De la Gardiede sugupuu saidil freepages.genealogy.rootsweb.ancestry.com.
  • Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710−1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970. Lk 103.
  • Сборник биографий кавалергардов. 1826−1908. Томь IV. Санкт-Петербург: Экспедиция заготовления гос. бумаг, 1908. Lk 192−193 [1].
  • Шилов, Д. Н., Кузьмин, Ю. А. Члены государственного совета Российской империи 1801−1906. Биобиблиографический справочнк. С.-Петербург: Издательство "Дмитри Булганин", 2007. Lk 84−86.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]