Posse

Posse (saksa keeles "jant, farss, naljamäng") on populaarne, lavaline, kerge meelelahutus saksa keelt kõnelevates riikides. Põhineb naljakatel kokkusattumustel ja sageli ebatõenäolistel mitteelulistel situatsioonidel.

Tänapäeval kasutatakse mõistet ka kujundlikus tähenduses, et kirjeldada groteskseid protsesse ühiskonnas ja poliitikas ning elu-olu maapiirkondades. Võeti mõistena kasutusele algselt juba 15. sajandi meelelahutust pakkuvatel üritustel, kuid saavutas laialdase leviku 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses.

Esialgu tähistati selle mõistega lavalisi trikke ja vempe või grotesksete figuuride esinemisi. 17. sajandil levis mõiste possenspiel (jandimäng), millega nimetati ühiselt igasugust komöödiat, mis tavaliselt sisaldas ka laulunumbreid või oli ilmestatud instrumentaalmuusikaga. Mõistet possenspiel kasutasid ka Goethe ja Schiller oma lõbusama alatooniga teoste iseloomustamiseks. 19. sajandi alguses hakkas kiiresti levima lühem asjakohane nimetus posse.

Lavaline posse oli esialgu eriti tüüpiline Viinile, Hamburgile ja Berliinile, kuid levis sealt kõikjale Saksamaale. Sageli täpsustati selle nimetusega millest laval esitatav lugu konkreetselt räägib. Kui tükk esitas kohalikke sündmusi ja tekst oli kohalikus dialektis, siis nimetati seda lokalposse'ks. Kui süžee oli muinasjutuline või haldjateemaline, oli nimetuseks zauberposse. Muinasjutumaal meeldis eriti viibida Viini publikul. Kui kirjeldati või iseloomustati mõne isiku tegevust, siis oli tegemist charakterposse'ga. Situatsioonikoomikaga lavalugu nimetati situationposse'ks. Kui oli vaja midagi parodeerida, siis tuldi välja parodierende posse lavatükiga.

Viinis nimetati jantlikku lavateost lauludega tavaliselt Posse mit Gesang (farss lauluga). Posse mit Gesang'i ja samuti saksa kultuuriruumis laialt levinud Singspieli vahel ei tehtud muud vahet peale selle, et esimeses oli rohkem tegevust ja vähem muusikat kui rohkem operetlikus Singspiel'is. Viimaste tüüpilisemateks esindajateks olid Theater an der Wienis ette kantud Franz Schuberti "Die Zwillingsbrüder" (1820), Wenzel Mülleri "Herr Josef und Frau Baberl" (1826), Ferdinand Raimundi "Der Alpenköning und der Menshenfeind" (1828), Johann Nestroy ja Adolf Mülleri "Einen Jux will er sich machen" (1842) ja Karl Michael Ziehreri "Wiener Luft" (1889).

Posse väljapaistvaimateks loojateks olid eelkõige Ferdinand Raimund (1790–1836), Joseph Alois Gleich (1772–1841), Karl Meisl (1775–1853), Adolf Bäuerle (1786–1859), Philipp Jakob Riotte (1776–1856), Joseph Drechsler (1782–1852), Wenzel Müller (1767–1835), Johann Nepomuk Nestroy (1801–1862), Franz von Suppé (1819–1895) ja Conradin Kreutzer (1780–1849). On täheldatud ka Richard Wagneri suurt huvi posse vastu.

20. sajandi nimekamad Saksamaa posse-viljelejad olid Walter Kollo ("Filmzauber", 1912; "Wie einst im Mai", 1913) ja Paul Lincke ("Fräulein Loreley", 1900; "Das blaue Bild", 1906).